Time flies

Head emakeelepäeva!
Täna süütan ma küünla mõeldes oma isale, kes lahkus meie seast 10 aastat tagasi. Süütan küünla ja korgin lahti veini. Yeah olen täieõiguslik silmakirjateener. Tunnistan ausalt, käisin päev otsa ringi mõttega, et olen midagi ära unustanud, kuid ei suutnud meenutada mida. Koju saabudes jõudis pärale teadmine, et olen unustanud oma elu 10 aastat tagasi. Ka toona saabusin koju ja alles siis jõudis arusaamine minuni. Olin päev otsa käinud ringi rõõmsas teadmises, et elu on veel jumala lill. No ja siis tulin ma koju ja kui ema ütles, et tead, isa ei tule enam koju...vat siis sõitis mul ära. Õigemini ei sõitnud. Ma läksin välja, jõlkusin ringi oma toonastes lemmikkohtades (10-aastasena on need juba veidi välja kujunenud) ja tegin seda, milles ma tänagi päris osav olen- rääkisin iseendaga. Ma kinnitasin endale, et elu ongi selline. Elu ongi julm ja ebaõiglane ja mina- pisike mutrike suures masinavärgis- ei saa küll mitte kõige vähimatki teha tema tahte vastu. Toona, väikese tüdrukuna, kes tegelikult veel suurt sittagi ei taibanud maailma asjadest, kelle maailm oli veel täiesti värviline, mul olid kraavikaldad, võsatukad ja teetruubid. Maailm oli mu mänguväljak, kõik mis roomas, ronis või lendas oli põnev ja uudne. Siis ma veel ei teadnud, et mõne aasta jooksul tänasest tuleb mul aru saada, et elu on ikka kuradi nõme, maailm on mustvalge ja mis kõige julmem- seismiseks on sul ainult omad jalad, sest nendele, millele lootsid toetuda, on pikali alkouimast ja sinu kaelas on nii näljased loomad kui majapidamine. Ma arvan, et see on periood mu elust mida ma ei taha mäletada. Ma tahan seda endast saada lihtsalt välja ja piisavalt kaugele, et see raibe ei teeks mulle enam haiget. See, umbes 3 aastat kestnud periood, on mu mälus senini üsna hägune. Ainus mida ma mäletan on süvenev tülgastus selle elusolendi vastu, kes dokumentide põhjal on mu esivanem. See võib olla üks põhjuseid, miks ma elan juba pea 4 aastat omaette, aga ei pruugi. Ma pole veel kuigi kindel kui kaugele võivad ulatuda selle perioodi mõjud, aga ma ei alahindaks neid.
Ja nüüd... tõstkem klaasid nende võrratute elu keerdkäikude terviseks, mis olemise totaalselt perse keeravad. Minu lapsepõlv läks sinna ja see jäägu selle südametunnistusele, kes selle eest vastutav on. Ärge muretsege, see ei ole mõeldud andestamiseks!

Fuck yeah!

Reisikirjad Moskvast vol 4

Jätkan oma möödunud aastal alguse saanud reisikirjade kirjutamist seekord siis kevadesse liikuvalt Eestimaalt. Piirkond on endiselt veel Kagu-Eesti ja marsruut Viljandi-Tartu-Võru. Oma ampluaad pole ma siiani veel laiendanud ja uusi alasid juurde hõivanud. Kõik mis toimub jääb nende kolme linna vahele. Nädalavahetusega sai maha hääletatud üle 150 km. Ei olegi teist palju, kui arvestada, et selle aja jooksul jõudsin ma kolm korda käia Võrus. Hääletatud distantsile tuleb juurde lisada ka ligikaudu teist sama palju autoroolis veedetut ja veel sama palju ühistranspordis läbitut. Ehk lõppkokkuvõtteks võib öelda, et omajagu. Sellega on aga statistiline osa läbi. Järgneb piinlikusteni täpne kirjeldus nädalavahetusest Võrumaa metsade vahel. Not...
Ma esiteks ei taha seda kirjeldada kuna see tähendaks, et pean seda meenutama ja teiseks ei taha ma seda meenutada. Vahel on kohe tunne, et tahaks kuhugi minna ja midagi teha ja siis lähedki ja teedki ja siis ei taha enam jupp aega midagi teha. Siiski, autorooli istuks jälle iga kell tagasi. Eriti kui on selline masin istumise all, nagu ta oli. Autosõpradele teadmiseks siis istumise all oli seekord '94. aasta BMW. Pärast mõningaid kilomeetreid mööda lumiseid metsavaheteid pidid kõrvalistujad tõdema, et ma olen vist loomulik bemarijuht, kuna auto liikus täpselt sinna kuhu vaja, kuigi istusin esimest korda elus tagaveolise auto roolis. Siiski pean tunnistama, pattu, et hommikul autot tagasi viies ei suutnud vastu panna kiusatusele platsi peal veidi saba keerutada :P. Nii palju siis autojuttu. Seda sai ööl vastu laupäeva tegelikult üsna palju niigi räägitud.
Nagu alati, tahtsin ma rääkida hoopis millestki kaunimast ja elulisemast. Seekord tahtsin rääkida lastest. That's right lastest. Täna juhtusin teel Tartusse autole, mida juhtis noor ema. Tema jutust kõlas korduvalt läbi motiiv: kui ma sõidan üksi, on mul ükskõik, aga kui mul on lapsed peal, siis sõidan oluliselt ettevaatlikumalt. Selles polegi midagi iseäralikku tegelikult. Ilmselt teeks ma ka ise nii. Teine minu jaoks oluline lause oli, et enne last oli elu hoopis teistsugune, nüüd on elul mingi siht ka. Ka see pole mingi uudis. Seda väidavad paljud ja kui arvestada meie peamist sihti siin elus- paljuneda- kõlab see vägagi loogiliselt. Imetajad nagu me oleme, on meie esmane vajadus hoolitseda oma järeltulijate eest. (You and me baby, aren't nothing but mammals, so let's do it like they do it on Discovery Channel...) Mõtlema pani mind hoopiski see, kuidas inimesed ise oma elu lastega näevad. Olen oma lühikese elu jooksul kogenud kahjuks liigagi palju sellist, millest ei tahaks teada. Minu tänane sõidutaja pidas oma last esmatähtsaks, kuid kahjuks olen sama moodi hääletades sattunud ka olukorda, mida eelistaksin unustada. Toona ühel varasuvisel pärastlõunal Võrust kodu poole hääletades sattusin auto peale milles üsnagi lõbus seltskond oli ilmselt teel peolt koju. Kurvaks tegi minu jaoks olukorra see, et autos viibis ka kaks alaealist last. Üks neist ilmselt alla aastane imik ja teine umbes 10-aastane tüdrukutirts. Alati, kui kipun arvama, et mind ei suuda enam miski üllatada pean tõdema, et on midagi, mis seda veel suudab. Too olukord mind niivõrd ei üllatanudki, kuivõrd häiris. Need olid ilmselt mu elu ebameeldivaimad 10 kilomeetrit. Praegugi seda meenutades pean hetkeks aja maha võtma. Ja nii need kaks äärmust mulle täna vastandusidki. Ma olen liiga lähedalt näinud mida teeb alkohol pereeluga ja ei taha, et peaksin seda kunagi veel läbi elama. Siinkohal pean paslikuks meenutada, et jooge, aga vaid seni, kuni sellega ainult enda elu perse keerate.
Sellise mõtlik-moraalse tooniga tahaks täna lõpetada.
Olge mõnusad!

Great feelings

Viimased nädalavahetused on mul möödunud suuresti sadulas. Eelmisel nädalal sai vabariigi aastapäeva puhul pisut Nursi vahel inimestele kino tehtud ja ka saanijalaseid mööda asfalti läikima hõõruda, sel nädalal tegelesin siis enesearendusega. Ma ei ütleks nüüd, et mu eesmärk oleks "suurde sporti" pürgida, ma jään arvatavasti elu lõpuni tädiratsutajaks, aga ometi oli hea teha trenni ka nii, et kuhugi ise arened. Täna arendasin ma küll oma niru oskustepagasi arvelt hoopis hobust, aga nagu treener ütles, siis kui hobusest saab esmaklassiline tunnikas, siis võin uhkusega öelda, et olen ta karjäärile aluse pannud. :) Tegelikult on see hea tunne, kui hakkad asjadest pisut paremini aru saama, või kui lõppude lõpuks suudad selle näruse 80cm tõkke ka korralikult ületada. Enesekontroll, -analüüs ja pidev mõttetöö käib tegelikult ratsutamise juurde ja kuigi kõrvaltvaatajale võib see näida imelihtsana, siis pisut süvenedes ja tõsisemalt võttes ei jäägi see suurt alla mingile keerukamale koreograafiale. Iseenesest võiks ju arvata küll, et mis seal siis ikka ära ei ole, istud sadulas ja hobune muudkui jookseb ja tõmbad ühes ohjast ja hobune keerab ja tõmbad mõlemast ja hobune seisab ja no ilmselt algfaasis see nii ongi, aga kui tahta saavutada olukorda, kus loom käituks vastavalt ratsaniku soovile justkui mõttejõul, on vaja nii enda positsioonis, käitumises kui suhtumises teha muudatusi, mis sedasorti parnerlust soodustaksid. Njah, nüüd vist sai pisut liiast seda paljukardetud hobusepläma. Olen nagu üritanud seda hoida miinimumi peal, et mitte inimesi tüütada, sest enamasti see ei huvita kedagi ja ma saan sellest täiesti aru. Kui ei ole millest kaasa rääkida, siis ei viitsi kuulata ka. Siis tulebki hoida omasuguste sekka.
Ees ootab aga järjekordne nädalakene ja tuleb tõdeda, et aeg liigub kiiresti, kui pidevalt on tegemist. Ja seda viimast ikka jagub. Kuu aja pärast peaksid algama praktikad, aga tulevik selle koha pealt on küll üsna tume veel. Kas või kuidas need välja hakkavad nägema, kui lubatud töökojad pole endiselt veel valmis ja sisustatud, on suure küsimärgi all. See teadmine on siin viimasel ajal tuju ja motivatsiooni üsnagi nullis hoidnud, aga mingi vägi hoiab veel püsti ja liikumises. Ilmselt teadmine, et kui mõtlema hakkad, siis jäädki mõtlema.
Olen vist varemgi seda öelnud, et elu ei ole minu jaoks endiselt veel tähendust. Kõlab eepiliselt küll jah, et käin ja otsin elu mõtet taga, aga just nii see mõned aastad juba on olnud. Viimasel ajal olen lihtsalt saanud aru, et mida rohkem ma elu enda jaoks lahti mõtestan, seda kiiremini lähen hulluks. Parem naudin kevadist päikesepaistet, ja sügisesi seenevihmasid kuniks seda on antud, sest ükshetk saab see kõik otsa. Tegelikult tahaks ma metsa. Tahaks ära minema siit. Ma igatsen taga neid aegu kui ma sain tundide viisi mööda metsa ja sooservi ja võsastikke ringi luusida. Seda ei ole juba enam kui aasta aega saanud teha. Seal väljas tundus elu nii lihtne- sa kas elad või sured. Kui sured, oled toiduks teistele, kui elad, tarvitad toiduks neid, kes ei suutnud elada. Kuidagi ürgne ja mustvalge on see maailm siis. Samas on mõtted selged, meeled ärksad. Seal on võimalik olla ühenduses iseendaga, pidada maha oma sisemised vaidlused ja vaadata endasse, et teada saada mis on tõeliselt tähtis. Ilmselt ongi selle pärast loodusrahvad nii spirituaalsed inimesed, et neil on aega asju enda jaoks lahti mõtestada. Kevad hakkab ka ligi hiilima ja varsti hakkab see tahtmine minema minna mind veel kõvemini närima. Siis ma tõenäoliselt hullun. Aga samas...ega mu mõistusega praegugi kõik korras ei ole...

Manic!

Või maakeeli maniakaalne. Täna on kummaline päev olnud. Kuidagi unine, aga samas mõtlik. Mõtlesin täna kuivõrd on inimene ikka oma nõrkuste ori. Me oleme vaid nii tugevad kui me tahame. Viimase aja rännakud talvises Eestis on mind toonud arusaamisele, et mina ei taha kuigi tugev olla. Mis teha, olen hedonist ja annangi kergelt järgi kõiksugu ahvatlustele. Ka minna teeveerde ja tõsta näpp püsti ja lennata kuhu iganes jalg satub on minu jaoks ahvatlus. Sama moodi nagu tahvel šokolaadi või pits Jägermeistrit heas seltskonnas. Meil kõigil on oma nõrkused. Kes suitsetab paki päevas, kes joob pudeli päevas. Lõppude lõpuks on kõik ükskama, kas või kui palju oleme oma elus sitta kokku keeranud.
Et aga nüüd lõbusamatest asjadest rääkida, siis tundub, et Eesti hakkab mulle varsti väikeseks jääma. Nimelt on juba pea võimatu kuhugi liikuda ilma, et kohtaksin kedagi kes oleks mõne mu tuttava tuttav. Eilsel tripil Tartust Viljandisse kohtusin oma venna endise ülemuse ja töökaaslasega, kes nüüd siis töötab sama posti peal Viljandis. Small world, right?
Aga muidu...muidu ma eksisteerin ja olen ja näen välja nagu olen, aga tegelikult olen kusagil mujal. Kus...?kui isegi teaks kus...
Kellelgi täna on valus ja keegi ripub homme ristil tänaste jamade pärast. Aga muidu on kõik okei.

Let the guilt go!

Kaks nädalat õppetööd on jälle möödunud ja suurem osa pohmakaid on põetud. Ehk teisisõnu on need viimased kaks nädalat möödunud suuremal jaol tähistamise loosungi all. Alati leidub ju mida tähistada ja olgu selleks siis kursavenna koduõlle degusteerimise korraldamine või sõbrapäeva egiidi all vastlapäeva peaproovi tegemine, no mis vahet sel on. Nagu ütleb CoolD, siis kork käib maha iga ilmaga. Eriti Tartu ülikooli hipilinnakus Viljandis ja eriti semestri alguses, kui kõigil on veel aega tähistamisega tegeleda. Kõigil on lihtsalt hea meel näha, et kaaslased on raske sessiaja üle elanud ning jätkavad veel nendega teed järgmise sessini. :)
Kui aga aus olla, siis ega ei jõuagi nii palju pidutseda, et kõiki pidusid väisata. Vahel peab uneaja kasuks otsustama siiski. Kuid siiski oli mul üle aastate ütlemata tore sõbrapäev, kus sai lossimägedes treppe pidi alla sõites prügikotte ribastatud ja öise Viljandi lumiseid mõnusid nauditud. On asju, mis lähevad vaid aastatega paremaks. :)
Samal ajal liitusin ma mingis meeltesegadusehoos ehitajate matemaatikatunniga, mis küll näib, et jääb sinna keskkoolimatemaatika tasemele, aga ega mul polegi eesmärk kõrgemat kunsti siin õppida vaid lihtsalt olemasolevat mitte unustada. Jah, elukesel pole midagi eriti viga. Ainult vahepeal peab endale meelde tuletama, et sõpru ei kepita...aga sedagi vaid vahepeal... :)

That's it!

Täna oli mul häbi. Kohe päris tõsiselt ja sügavalt häbi. Sealjuures ei ole minu asi häbeneda seda, et meie riik on selline nagu ta on, aga kodanikuna...oli mul väga häbi. Poes kassajärjekorras minu ees seisis noor pere- ema, isa ja väikelaps. Välimuselt oli näha, et pere pole kuigi heal järjel. Korv oli täis eluks kõige vajalikumat, ilmselt oldi siis nädala varude täiendamisel, ja ma ei tea miks, kuid see vaatepilt tekitas minus meeletut süü- ja häbitunnet. Ma tundsin viha meie bürokraatia hammasrataste vastu, mis aeglaselt kuid järjekindlalt närivad auku inimeste hinge kuni puudub pidepunkt millele toetudes edasi üritada. Proosaline eks!? Aga ma tõepoolest ei osa kirjeldada seda kurbuse-häbi-viha segust tunnet enda sees. Mul on karvane tunne, et kui sel aastal ei tule maailma lõppu, siis vähemalt meie riigi juhtimises toimub mingi drastiline muudatus küll. Jällegi meenuvad hr Rekkajuhi sõnad, et maailm on viidud igat pidi nii viimsele piirile, et vaid väikesest impulsist piisab selle kuhugi poole uppi lükkamiseks.
Ere näide sellest, et inimestel on villand, et rahvas ei lase enda kulul nalja visata, oli laupäevane ACTA vastane demonstratsioon. Minu arvates ei protestitudki vähemalt Eestis niivõrd ACTA, kui meie riigipeade vastu. Võim hakkab kergesti pähe ja pole midagi parata, et üheparteipoliitikat ajades me vaid korruptsioonile maad väetame. Demokraatia sellisel kujul, nagu ta meil Eestis on, on oma funktsiooni minetanud.
Times are looking grin these days, holding on to anything, its hard to draw the line... SHUT THE FUCK UP, GET UP!

Ja nii ongi!

Niisiis on raginaga läinud käima uus semester ja vaikselt hakkavad tegemist tahtvad asjad kogunema. See selleks, kelgutamise oleme juba päris hästi omandanud ja kelgul püsimisega peaks hakkama saama. Vahepeal olen päris palju mööda ilma ringi rännanud ja mõtteid kogunud. Muide, olen viimasel ajal avastanud, et mul on komme endaga rääkida. Kohe päris kõva häälega. Sealjuures ei saa ma ise sellest arugi, sest enamasti on mul kõrvaklapid peas ja ma lihtsalt sujuvalt eargasm'in. Võib-olla on asi selles, et mul on vaja enda mõtted sõnastada, muidu on nad liiga segased. Ja siis kui keset rahvamassi tekib mu ümber aupaklik ruum, saan ma aru, et kõrvalviibijad vist ei soovi mu räpaseid mõtteid kuulda... ja siis ma naeratan jälle omaette lollakalt ja teen näö, et nii oligi mõeldud... oi ma ei või ikka... :D
Aga kui nüüd need mõtted kirja panna, mis avalikkusele on välja öeldud, siis tegelikult ei ole need sugugi nii kaunid ja aatelised enam. Kuigi...aatelisusest rääkides, siis järjekordselt tuleb tõdeda, et Eesti riigikorralduses on midagi ikka väga paigast ära. Viimasel ajal suurt kõmu tekitanud ACTA ja sellevastaste protestiaktsioonide korraldamise valguses on ikka väga nõme kuulda meie peaministri suust sõnu, et ACTA on üks ainuõige asi. Tõsi, kes olen mina et arvustada meie tarkasid ja ilusaid riigiisasid, sest erinevalt minust on nad ka targad! (For the record, mina olen lihtsalt ilus) 2012. aasta jooksul, mida on küll olnud vaid pisut peale kuud, on nad juba korduvalt suutnud maha saada statement'idega, mis lihtsalt ajavad harja punaseks. Meie võrratu demokraatia tõestab oma diktaatorlikku võrdsust ja vabadust taaskord. Näib, et suurusehullustuses on härrased rahvasaadikud unustanud, kelle huve peaksid nad eelkõige kaitsma, raha on ilmselgelt öelnud oma arvamuse ja see jääb teadupärast alati peale.
Ja tegelikult tahtsin ma arutleda ühel kõvasti mõistlikumal teemal, kuid jälle läks jutt poliitika peale... I wonder why...
Nädala algul tekkis internetikeskkonnas, mida laiem avalikkus tunneb Fotoalbum.ee all, ühe pildi alla arutelu esteetika kohta. Pilt ja seda sisaldav kaust on nüüdseks juba kustutatud. Ma olen ka varem blogis Fotoalbumit maininud, toona siis alaealiste pornograafia levitamise kohana (muide see tegevus toona nimetatud tegelase poolt ikka veel jätkub, aga see selleks, eks umbrohi pidavatki kehvasti hävima). Nüüd siis läks arutelu lahti pildi all, millel ilutses korralikus suuruses metssiga mida parasjagu lohistati lahkamisele. Sealsed kommentaarid panid mind mõtlema, kas tõesti on inimesed nii neetut õrnahingelised, et sedasorti pildid panevad neid vastikusest võpatama... ja samal ajal ei ütle keegi midagi inimesele, kelle kaustas ripuvad pildid alasti pisikestest tüdrukutest duši all...mnjah...fucking banaanivabariik on meil ikka tõesti.
Hakkan üha rohkem aru saama inimestest, kes iga hinna eest tahavad siit riigist vehkat teha. Mitte et mina tahaks. Ei, mulle meeldib siin. Kord varemgi tuli loengus arutlusele teema, mis on siin riigis valesti ja ma pidin kahetsusega nentima, et ma olin ainuke, kes julges valitsevat korda kritiseerida. Jääb mulje, et inimesed ongi lihtsalt pimestatud poliitikute lubadustest ning naudivad mugavat elu, tahtmata suurt midagi ühiskonna hüvanguks teha. Mitte, et mina oleks musternäidis, aga kurb on... patriotism on moesõna, mida kasutatakse vaid laiskuse katteks...
Räägib üks ilge mittepatrioot, segavereline, kodakondsuse poolest eestlane, hingelt...seal olen ma maailmakodanik...
Aga kui nüüd kõik see pask kõrvale jätta, on elu ju päris okei või mis? :)