Here we go again

Kevadine vihm, mis paneb kõik neetult hästi kasvama niisutab maad ja mina istun juba kolmandat päeva toas arvuti taga ja mõtlen millegi kasuliku tegemisest. Millegi tegemiseni pole ma veel jõudnud. Haige olen. Külma sain ilmselt laupäeval muuseumis. Muidu oli väga lahe päev ja kuigi ilm tembutas pisut ja rahvast oli vähevõitu, näitas päike ka ennast õhtuks ja kõik asjaosalised pidasid vapralt vastu. Niisugust vanabusside kokkutulekut polegi veel vist siiani olnud, või noh...vähemalt pole mina sellist veel näinud. Kohal olid nii lähemalt kui kaugemalt kõik mida võib nn "eliidi" hulka lugeda, alustades muuseumi enda Saurerist ja PAZist, lõpetades Kuusalu Autobaasi pärlitega. Näha sai mõlemat Ikarus Luxi, palju tolmu üles keerutanud ZIS 127-t, SKV Katrineholmi, Setrat, TA-6-te, kollast Ikarus 260-t, kohal olid ka erinevad RAF-id, Kuban ja LAZ. Lisaks veel kaks veoautot kaitseliidu ridadest ja buss, mille kohta ma kahjuks midagi ei tea. No ja ATKO ja Sebe uuemad püssid ka. Muuseumi õuel olid koha sisse võtnud Volvod ja mõned Levateki liikmete kaunikesed. Nii palju siis sellest. Mõned pildid mis said jäädvustet:

Klõpsisin oma filmi täis ja nüüdseks on juba uus aparaadis oma järge ootamas. Endiselt olen filmipede :D. Ja nii ta siis vaikselt algabki, juba reedel pean jälle tööl olema, sest Mariliis tahtis eksamikonsultatsiooni ja siis juba kaks nädalavahetust ja ongi juba iga päev. Novot. Suvi peaks mul tulema lühike ja värvikirev...näis-näis :) Enne veel tuleb aga kooliaasta ära lõpetada ja see on juba suurem pähkel. Eriti veel, kui kaks päeva on juba aega ära raisatud. Vihmast hoolimata tuleb end nüüd kooli vedada ja tööle hakata. See oleks küll ennekuulmatu, kui ma enne kella kukkumist kõik asjad valmis teeks, aga no imesid vahel ikka juhtub... küll mitte minuga...
Eniveiz...

Tartuffe!

Kes meist poleks omajagu Tartuffe? Kõik me oleme omakasu nimel valetanud, vassinud, varastanud, liiderdanud, üle aisa löönud. Oluline vahe on aga sellel, kas kõik on tulnud ilmsiks või jäänud varjule. Kui patt jääb varjule, pole pattu olnud, eksole. No omajagu on selles tões ka head mõtet sees. Teinekord on parem, kui mõned asjad jäävad kõigile osapooltele, keda asi teoreetiliselt puutub, teadmata. Vahel on tegemist puhtalt endale kallite inimeste kaitsmisega valusa tõe eest, kui kardame neile haiget teha sellega, et nad peaks meis endis pettuma. Seda vaid vahel .Siis kui tegemist polegi puhtalt omakasupüüdliku aktiga. Mõnigi kord juhtub asju, mis veenavad mind, et inimestel ka meie pisikeses riigis on veel säilinud omakasupüüdmatust ja kaastunnet, nagu seda võib lugeda reisikirjade 6ndast osast. Siiski tuleb tõdeda, et enamasti on enda nahk ihule kõige lähemal. Ka minul.
Ehk on siin oma osa viimaste aastate kehvas seisus, mis eelkõige paneb mõtlema enda ja oma pere, hiljem juba lähedasemate sõprade-sugulaste peale. Kurb on see, et kui üritadki olla võimalikult heatahtlik, leidub alati neid, kes üritavad seda ära kasutada. Juba selle pärast on võimatu olla üdini hea ja selle pärast elamegi päevast päeva küüned enda poole. Kuidas saame siis tegelikult mõista kohut nende üle, kes ühiskonna silmis on saanud hakkama millegi lubamatuga?
Kas raha kantimine on lubamatu? On küll. Vähemalt seni, kuni see raha mõjutab meid kõiki. Jah, kallid inimesed, ma räägin viimastel päevadel suurt tolmu üles keerutanud erakondade rahastamise skandaalist. Aga näiteid võime tuua teisigi; võtame lahti Postimehe ja esimesed potentsiaalsed ühiskonna mõistes lubamatud teod, mis silma jäävad- Breivik ja Mladić. Muidugi on kole mõelda, kui palju inimesi on surma saanud, ma ei vaidle vastu. Aga kas ei või mõelda, et vale on see vaid meie jaoks, kes me pole kunagi tapnud inimest. Isegi mitte kaudselt elik me pole alla kirjutanud kellegi surmaotsusele. Me ei tea mis tunne on omada võimu millegi nii hapra üle, nagu seda on inimelu.
Võim teiste üle, nagu seda on varemgi tõestatud (no ei tule mulle praegu meelde, mis selle vangide-vangivalvurite eksperimendi nimi oligi) hakkab kergesti pähe ja olgu see siis kaudne (parteide rahastamissüsteem) või otsene (Breivik jookseb ringi mööda saart ja tapab inimesi), kas meil on õigus süüdistada kedagi inimlikes nõrkustes? Kas Sina vajutad nuppu, kui selle pärast sureb kusagil teisel pool maakera inimene, aga Sulle antakse selle eest miljon? Kas meid tegelikult huvitavad teiste inimeste kannatused, kui need ei puuduta otseselt meid? Mina ütlen, et ei, kedagi ei huvita tegelikult see, mis paneb nutma hilisel õhtutunnil tänaval vastu tuleva naisterahva, mis paneb jooma korraliku pereisa pärast rasket päevatööd, mis paneb suitsetama eluvõõra nooruki. Me ei tea seda! Meid ei huvita see! Me elame vaid oma pisikeses mullis, kus vastavalt päevale, vastavalt tujule, vastavalt kodusele olukorrale, rahalisele seisule kas paistab päike, sajab rahet või ulub tuul.
Tõsi, ka mina olen selline, ma olen inimene oma inimlike nõrkustega. Kui mul neid poleks, kasvaksid mul varsti tiivad selga ja no kus siis selle jama ots...mis ma teen nende tiibadega, siis peaks ju puhta alasti ringi käima, sest ei saa ju enam riidessegi panna... Ja muide, ka alasti ringi käimine ON ühiskondlikult taunitav. (Ehk saaks ma siis ka muul moel meediasse kui Maanteemuuseumi kutsarina, aga see selleks...) Aga vahel ma tahan välja saada sellest mullist. Ma tahaksin vestelda pikalt ja põhjalikult Ratko Mladićiga tema minevikust, tahaksin veeta päeva koos Breivikiga, käia Tivolis või midagi, kurat, ma isegi olen valmis astuma Reformierakonda või süvenema poliitikasse, et saada lihtsalt aimu inimestest.
Mis see on, mis paneb meid käituma viisil, mida ühiskond halvustab? Miks ühiskond seda halvustab? Selge see, ka mina halvustan, aga miks? Kas ma hakkan hulluks minema, et ma tahan selliseid asju teada? Ma ei poolda ju anarhiat, see on võimatu, aga ometi tekib mul küsimus, miks meid see huvitab. Kas see huvitab meid vaid seni, kuni see võib meid otseselt puudutada? Kas kaastundeavaldused, mida lähedase surma puhul tehakse on siirad vaid selle pärast, et nende mitte tegemine heidaks see meile halba varju? Milleni küündib inimeste omakasupüüdlikkus, ahnus ja ükskõiksus/pealiskaudsus? Kas ma kunagi üldse saan sellele vastuse?
Ilmselt mitte, aga eks ma otsin seda veinipudelist edasi, äkki on see põhjas ikka kirjas...
_____________________________________
╭∩╮（︶︿︶）╭∩╮
And now.... ＳＨＵＴ　ＵＰ　ＡＮＤ　ＥＮＪＯＹ　ＴＨＥ　ＭＵＳＩＣ!

Paljajalu asfaldil

Avasin enda jaoks uue hooaja. Tööhooaja siis nimelt. Teiste jaoks oli hooaeg juba ammuilma avatud. Eelmäng nädalavahetusele oli eelmine esmaspäev, mil sai juba käidud maad kuulamas ja vaatamas kuidas olukord on. No midagi drastiliselt uut ei olnud ja nii ma siis laupäeva hommikul Varbusele maandusin- entusiastlik ja valmis tööks ning isamaa kaitseks. MuuseumiÖised sääsed ja pühapäevahommikune palavus suutsid eilseks õhtuks seda entusiasmi küll juba oluliselt jahutada, aga see polegi tähtis. Oluline oli see, et kaks päeva sain ma pea täielikult kooliasjadest tühjaks. Tõeliselt mõnus oli vabaneda mõneks ajaks sellest, mis muidu iga päev painab ja magada ei lase.
Kuid magada ei saanud sellegipoolest. Juba teist nädalavahetust järjest saab 42 tunni jooksul 3 tundi magada. See on see noorus, mis mõnede sõnul on vaimselt väga kurnav aeg. Füüsiliselt olevat tore. No ega ma vastu ei vaidle. Seni kuni maks töötab nii nagu vaja ei olegi väga hullu. Kui juba füüsiliselt läheb raskeks tuleb vist nentida, et noorus on läbi saanud. Kuid samas nähes hilisel pühapäevaõhtul Tartu bussijaamas istuvaid härrasmehi, kes kanget õlut rüüpavad, tekib tahtmatult küsimus, kas on linnukesel siin ilmas muret. Viimane lause oli kontekstist nii väljas, et ma isegi ei saanud aru, kust see tuli nüüd.
Ma lihtsalt tajun väga elavalt, kui hästi mõjub mu loovusele ringi liikumine. No tõesti, iga päev sama marsruuti tallates ei näe kaugeltki nii palju kui ühe pooltunni jooksul hilisõhtuses bussijaamas või mõelda nii palju loovaid mõtteid kui ühe tunnikese jooksul bussis kõikudes või häälega tundmatu tuleviku poole kimades. Mu parimad postidki siin blogis on kirja pandud kusagil põlve otsas mingile suvalisele paberile või mingite joovastavate ainete mõju all viibides. Ja kui ma turvaliselt koduses ümbruses maha istun, et viimaks panna kirja oma värskena tundunud mõtted on pea tühi ja läheb sõnade ritta vägistamiseks.
Ja ega tänagi see kirjatükk ei edene...

Lähen ja tulen

Mis toimub minu pisikeses peas? Seda teada saades, vaevaks teid veel ilmselt mitu päeva õudusunenäod. Ja ainult päevades selle pärast, et inimesed on lihtsalt piisavalt pealiskaudsed, et mitte lasta end rohkem sellistest tühistest asjadest häirida. Tegelikult hakkasin sellele mõtlema, kui üks koolivend ütles, et see, mis toimub mu pisikeses peas on lausa hirmuäratav. Hea teada, et ma polegi ainus, kes nii arvab.
Mind ennastki kohutab vahel, mille ümber keerlevad mu mõtted ja millistesse kõrgustesse on võimeline küündima fantaasia. See viimane on mul hea. Olen saanud seda väikesest peale arendada, sest kui lapsel ei ole muud targemat teha, hakkab ta lollusi genereerima. Nii suutsin minagi minnes vastuollu igasuguste füüsikaseadustega välja mõelda tõeliselt imelisi asju. Juba siis oli minu jaoks väga oluline vabadus, mida toona sümboliseeris lendamine. Linnud ei ole ühe koha küljes kinni. Nad eiravad gravitatsiooni, kasutavad enda huvides loodusjõude- kui tahavad, siis tulevad, kui tahavad, siis lähevad. Jah, tõsi, ei ole see elu linnukeselgi nagu Barankini fantaasiates, aga niiviisi seda idealiseerida pole keelatud. Las see teadmine, et neid olendeid tiivustavad samuti nagu inimesi ja teisi loomi instinktid, jääda kuhugi kuklasse, toomaks meid argipäeva, kui me unistustesse liiga kinni jääme.
Täna põgenen ma igapäeva eest unenägudesse. Need on mõneti ideaalse maailmapildi loomise koht minu jaoks. Need räägivad mulle tihtipeale ka sellest, mis mu elus valesti on. Ei saa nüüd öelda, et ma väga tuline Freudi austaja oleks, aga nii mõnigi kord, kui ma mõnda eriskummalisemat und olen näinud, üritan seda enda jaoks lahti mõtestada. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte. Oleneb ilmselt sellest, kas ma viitsin süveneda ja kui hästi mul unenägu meelde on jäänud. Täna nägin unes mõrva. Ma ei mäleta täpselt, kas ma olin tapja või tapetava rollis (vist tapja...). See ei olnud muide üldsegi mitte õudusunenägu. Ma ei näe neid eriti. Surma näen ma küll tihti unes, aga see pole selline võigas vaid pigem vaikne, mõtlik ja rahulik. Enda jaoks olen teinud tähelepaneku, et see tähistab mingeid lähenevaid muutusi või sündmusi. Niipaljukest suudan siiski vahet teha, kas unenägu on mingi tagamõttega või on tegemist vaid mu alateadvuse peegeldusega. No selles mõttes, et igat unenägu ma kindlasti ei analüüsi eesmärgiga sellest mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ja nii see uneskõndija oma elu näebki.
Tegelikult mõtlesin täna lühikokkuvõtte oma nädalavahetusest teha, nii palju siis sellest... xD

Reisikirjad Moskvast vol 6: Rändaja õhtulaul

Imeline Eestimaa näitab oma meeldivaimat palet. Õhtud on meeldivalt soojad ja sumedad, hommikud jahedad ja linnulaulused. Ja mul lõppes orjastav postivedamise töö ära. Just nii, vahetasin ühe postiljonitöö teise vastu. Ei ole ju olulist vahet, kas vedada posti jalgsi või inimesi tõllaga, ega ju :)
Aga see sissejuhatuseks. Mind ajendasid kirjutama hoopis viimaste päevade toredamad sündimised. Õnneks on veel olukordi, mis taastavad mu hajuma kippuva usu inimeste omakasupüüdmatusse ja abivalmidusse. Nimelt oli mul laupäeval üks kummalisemaid ent ilmselt ka kordumatumaid kogemusi hääletades;
Alustasin seekord eriti varakult, juba poole 8 ajal laupäeva hommikul olin ma Viljandist väljasõidul Tartu maantee otsal, Viiratsi külje all. Ilm oli nõme. Tuuline ja pilvine. Olin kodust väljuda otsustanud ilma jakita, mis tähendas, et mul oli jäledalt külm, tuul tahtis viimastki aruraasu peast ära puhuda ja autode rohkusega see hommikune tunnike ka just ei hiilanud. Lõpuks tasus ootamine end siiski ära ja üks auto pidurite kriginal ka peatus. Küsimusele, kas tee Tartu poole ka viib, sain vastuseks, et vaid Leieni. Külmununa otsustasin ma, et ehk on 25 km kaugemal parem külmetada ja nii see sõit siis Tartu suunas läks. Juht oli no võib-olla kahekümnendate teises pooles noormees, kellega tegelikult eriti jutule ei saanudki, kuid need vähesed sõnad mis said vahetatud jätsid temast mulje, kui igati muhedast inimesest. Tedagi viis tee nädalavahetuseks maale, ära linnast- juba sellega võitis ta minu poolehoiu. After all, see oli ju minugi siht. Tahtsin ära Võrumaa metsade vahele oma lemmikhobuse turjale tuult juustesse püüdma.
Novot. Lähenedes Leiele sõitsime mööda ühest liinibussist. Möödasõidul vaatas juht minu jaoks ootamatult selja taha, selle liigutuse mõte jäigi mulle arusaamatuks kuni meie tänase loo püändini. Leiel viis ta mind otse bussipeatusesse ja sõnas kiirustades ja kindalaekast rahakotti haaratest, et ma bussi peale läheksin. Mina kerges segaduses küsisin vaid, kas ta on kindel, et buss millest me möödusime läheb Tartusse, mille peale ta vastas jaatavalt ja kallutas mulle peo peale oma rahakoti münditasku sisu. Jahmunult ei mõistnud ma ei "möh" ega "äh" teha, küsisin vaid täiesti siiralt, kas ta teeb nalja viimati või? Mees ei lasknud end segada, ütles, et jah, nalja muidugi ja käskis bussi peale minna. Vaevalt jõudsin ma autost välja saada ja auto minema sõita kui juba tuligi kurvi tagant buss, mille peale ma siis suhtkoht segaste tunnetega ikkagi läksingi.
Alles bussis taipasin vaadata, hunnikut münte käes- tüüp oli mulle peo peale kallutanud ligi 6€.
Kummaline on mõeldagi, et ajal, kui tõepoolest kõigil läheb kehvasti, leidub ikka veel inimesi, kes ei pea paljuks aidata võhivõõrast. Ma isegi ei pea seda paljuks- hea meelega aitan, kui see on minu võimuses, aga taibata üks hetk, et neid inimesi on veelgi, on äraütlemata tore ja südantsoojendav. See tõepoolest andis päevale mõnusa olemise. :)

Jump, motherf*cker, jump!

Ei, suht hästi läheb. Praktikad said nüüd siis viimaks läbi, sellest on isegi pisut kahju, minu poolest oleks võinud veel kuu aega otsa seda plekki kolkida-saagida. Aga noh, nii ta on. Kes ütles, et elu peab kerge olema? Kus see kirjas on? Novot, selle pärast läheb minul ka nüüd elu keeruliseks. Pole parata, kerge persetamise aeg on läbi ja nüüd tuleb siis hakata sedasamust rebestama, et oma asju valmis saada.
Lõbusatest asjadest rääkides, hakkasin siin mõtlema, et äkki vaevab mind (ah, et mis mind vaevama peaks? Eelmises postis jõudsin järelduseni, et miski ikka peaks, kui ma endale ka juba haiglaselt pessimistlik tundun.) mõni isiksusehäire. Nalja pärast sai siis neid guugeldatud ja sattusin esimese asjana sellisele lõbusale blogipostile: Blog . Lõbusaks teeb ta minu jaoks asjaolu, et peamiselt on käsitletud kolme mu lemmikut tähemärki- veevalajat, jäära ja muidugi lõvi. Näikse, et just neil kipub olema enim isiksusehäireid üldse. Ja ega tegelikult lugedes neid kirjeldusi tuli tõepoolest ette, et nii mõnegi vastavast tähemärgist isiku puhul olen sedasorti käitumist täheldanud. Muidugi ei saa nüüd kõiki neid kohe isiksusehäireteks pidada, vaid ühe tuttava jäära suhtes olen küll selles veendunud. Aga kui nüüd minna tagasi eneseanalüüsi juurde, siis tolles blogis loetletud häiretest sobiks minuga kokku nartsissistliku isiksuse kirjeldus. Naljakas, kas pole. Siiski rahu, ega see tähenda veel, et ma endale mingi diagnoosi oleks pannud. See oleks tõsiselt jabur, isegi mina ei suudaks millegi sellisega hakkama saada, et sugereeriksin endale külge mingi diagnoosi ning alateadlikult hakkaksingi sellele vastavalt käituma.
Olen sellistega kokku puutunud küll, kes endale ise igasugu hädasid kaela mõtlevad tähelepanuvajadusest ja ma arvan, et pigem vajavad nemad ravi, kui mina (kuigi ei ole välistatud, et see ka mulle ära kuluks, seda ei saa reaalselt enne teada, kui ma pole kellegi poole pöördnunud, kes oleks võimeline kindlaks tegema, mis mind täpsemalt vaevab. Aga seda ei juhtu lähitulevikus. Ma lihtsalt naudin hetkel eneseharimist erinevate isiksusehäirete koha pealt :) ). Leidsin ka ühe toreda testi , mille tulemustest võib välja lugeda, et mul on kalduvus kõikidele levinumatele isiksusehäiretele peale obsessiiv-kompulsiivse ja piiripealse( borderline). Tore teada ju :D. No kui ma hakkan oma teise minaga tõsisemaid jutuajamisi maha pidama juba ja võib kahtlustada skisofreeniat ja lõhestunud isiksust, siis võite mind kuhugi kinnisemasse ja mulle ohutumasse asutusse luku taha panna. Sellisesse Sucker Punch filmi stiilis :). Ma tõepoolest naudin hetkel seda, kui imelik inimene ma ikka olen :D
...and I like you alot...

Reisikirjad Moskvast vol 5: Armastusega Ukrainast

Eestisse on ka lõpuks kevadine soe pärale jõudnud ja kased on hiirekõrvus. Algamas on minu jaoks kõige meeldivam aeg looduses- kõik on värske, rohelin, tärkav, samas ei ole veel lämmatavalt palav. Augustikuu jahedad ja udused õhtud meeldivad mulle ka väga. Aga ma ei tahtnud sugugi unistama hakata vaid kirjutada miskit mõistlikku ja argumenteeritut...nii uskumatu kui see ka poleks... :)
Ilus ilm ja mõned vabad päevad meelitasid mind nädalavahetusel rändama. Nii sai siis laupäeva hommikul pärast tööd asutatud end lõunaosariikide poole. Hädavaevu mahutasin end pisikesse bussi, mis Tartust rahva vana-Võru maanteed pidi Võru poole viis ja võisin vaid imestada, et ühte Ivecosse üldse nii palju inimesi läheb. Aga näed... Nii sai laupäeval käidud talli juures tööjuttu ajamas, paar tundi metsas ringi jõlgutud ja lõpuks maabusin ma Põlvamail.Õhtul sai pisut grillitud-tšillitud Mustajärve ääres ja nauditud imeliselt sooja kevadõhtut, mis öösel päädis esimese äikesega, kuid sel ajal olin mina juba kodus ja magasin koer kaisus. (Koer kardab äikest juu :))
Kuid eks ikka ei püsi minu hing kaua ühes kohas paigal ja nii ma siis läksin. Hakkasin astuma, tahtsin näha kuhu välja jõuan. Jõudsin Vinso risti, kust haaras mind endaga Võruni kaasa üks Ukraina rekka, mis Piiterist (St. Peterburg) Pärnusse kala järgi suundus. Sealt ka mu tänane alapealkiri. Et ma ka ei väsi, eksole. No tegelikult hakkan viimasel ajal juba väsima sellest tee ääres passimisest. Noor pensionär nagu ma olen. Ei paku nagu enam erilist pinget, ei tea kas adrenaliinisõltlane peaks endale mingi uue hobi leidma, võib-olla midagi eluohtlikumat. Kuigi...eluohtlikumat kui ratsutamine...noh...raskeks läheb :D. Ja kuigi ei viitsi enam hääletadagi, ei taha ma ikka paigal püsida. Tahan igal võimalusel kuhugi minema. Ilmselt kui mul poleks olnud plaanis Võrru minna oleksin ennast kuni Pärnuni kaasa kaubelnud. Lihtsalt selleks, et näha mis saab. Igal pool mujal on ju parem kui seal kus ma parasjagu olen. Iga tee, mida ma varem pole sõitnud on uus ja iga inimene kellega ma varem pole rääkinud on huvitav. Aga samas hakkab kõik juba korduma ja näod-nimed-elud mida näen/kohtan muutuvad kõik üheks segaseks massiks. Ehk olen ma liiga pealiskaudne või tõepoolest ihkan pidevalt mingit adrenaliinilaksu mis jalul hoiaks. Ikka veel mõtlen vahel kuhu kurat edasi ja mille jaoks.
Kohati tundub endale juba, et mul on mingid probleemid, et ma käin siia blogisse ainult mingit jama kirjutamas, millel pole erilist sisulist pointi, aga ma ei suuda neile jälile jõuda. Ma vist näengi elu ainult kehvema poole pealt. Ennast ajab küll juba närvi, kõik ei ole ju nii sitasti nagu mina seda näen. Ehk peaksin kellegi poole pöörduma. Ainult ma ei tea kelle poole. Jumala poole äkki. Väidetavalt suudab see tüüp veest veini ka teha, asi tal siis mu mõistusega tsiki-brikit teha ei ole. Kuigi mulle piisaks ainult veinist ka vast...
chill...