Mida teha inimestega, kes ei mõista?

Reede õhtul koju minnes oleksin peaaegu saanud kergemat sorti rabanduse. Ma ei karda pimedat, ma kõnnin alati pimedas julgelt, mulle meeldib pimedus. Kodu poole minnes tabas kõrv oma koera haukumise ja järgmisel hetkel nägin pimetuses mingit musta, madalat kogu enda poole liikumas. Minu esimene reaktsioon igasugusele ehmatusele on röögatus. Enne veel, kui avasin suu, jõudis minuni teadmine, et tegu on musta ülepõlve koeraga. Minu röögatusega ühel ajal koer haugatas ehmunult. Siis aga murdsekundi jooksul tundsin koeras ära hulkuri, kellega mul juba aasta tagasi oli tegemist olnud.
Aasta tagasi tabasin koera teepeal vabalt, kaelarihmata jooksmas. Koer oli alguses küll veidi umbusaldav, kuid lasi siiski ligi ja osutus väga sõbralikuks. Selle koeraga oli palju jamamist. Panin ta korraks välja rihmaga kinniseotult, et minna tuppa telefoniraamatust mingi asjapulga numbrit otsima, kes hulkuvate koertega meie vallas tegeleb. Koer pani plehku. Jooksin talle järele ja sain ta naabri juures kinni. Naabrinaine tundis temas ära looma, kes tema küülikuid oli murdmas käinud. (Väikeseks selgituseks, et naabrnaine ise on kah paras frukt...)Selleks ööks sain talle hoiupaiga, kuid järgmisel päeval oli ta sealt plehku pannud ja ilmselt siis koju jooksnud. Mina teda enam ei kohanud, kuid naabrilapsed rääkisid, et oldi varjupaik ikka nii kaugele saadud, et hulkudes tabatult oldi talle järgi tuldud. Siis ärkas ka omanik ja oli olnud ääretult tige, et pidi maksma arve varjupaigas veedetud aja eest. Rohkem ei ole temast kuulnud.
Nüüd sedasama koera nähes tabas mind ääretu tigedus. KURAT VÕTAKS! Kui mitu korda peab inimene koera varjukast välja ostma, et aru saada, et koer ei tohi mööda küla hulkuda. Ja kui ta ei püsi aias, siis tuleb välja mõelda viis, kuidas teda kodu juures hoida.
Järgmisel päeval läksin naabri juurde, et küsida kelle koer see oli. Tema oli eelmisel aastal tegelenud tema varjupaika toimetamisega, ja kuna ta selline ülekülaentsüklopeedia juba on, siis ilmselt ta teab. Kahetsesin siiralt, et mul polnud koera kohates kaasas aberit ja pliiatsit, muidu oleksin talle kirjutanud kaela kirjakese, sest tal oli isegi mingi imepeen rihm kaelas. Läksin siis naabri juurde. Naabri koer tuli parajasti kusagilt KÜLA PEALT! Maja juures ei olnud kedagi... uksed olid lahti...hõikasin majja, kedagi ei olnud...maja ümber tilbendas UUS KUTSIKAS! Aasta tagasi oli neil alles varjupaigast võetud noor koer, keda enam ei olnud.... Kallis naaber, kellel kuue aasta jooksul(nüüd üle lugedes) on juba KUUES KOER!!!(aga võibolla ka seitsmes, sest ma tõesti ei mäleta enam kõiki) ma loobusin mõttest, et mu naaber on normaalne inimene ja mind haaras ääretu kurbus, kui ma mõtlesin nendele koertele, kes kõik olid olnud ääretult toredad loomad, kuid lihtsalt p...e keeratud....
kurb...
(;sissyJ;)

Vahepealsest ajast

Vahepeal oli siis nädalavahetus. Sai tõesti käidud pilti tegemas ja ühte näidetest võib ka minu pildiblogis näha. Sai palju väljas oldus, sest selline superilm oli, et annab olla. Vahepeal toimus meil märtsikuu ja ööpäevaga sadas alla paarkümmend sentimeetrit lund. Koer võttis selle vastu ülima heameelega, ja mina kaa. Mis sest, et homseks lubatakse juba vihma ja lörtsi. Ega see tali vast seekord ikka taeva ei jää... loodame. Koolis on tunda juba, et asi liigub pühade poole. Veel kolm nädalat ja ongi ju kõik. Ja alles see aasta algas. Aga saab juba läbi ja kaheksa asemel tuleb üheksa ja midagi ju tegelikult ikka ei muutu, noh kui välja arvata asjaolu, et tolle aasta augustis kukub mul juba 18 aastat. Vanamutt valmis omju. ;) Mida vanemaks saad, seda kiiremini aeg läheb. Tahaks külmutada selle hetke ja paljud muud hetked oma elust ja elada neid rahulikult, kiirustamata, aega võttes. Üksipulgi ent õieti. Kurat, see polegi ju võimalik...
Jamh! Life Sucks People!
(;sissyJ;)

mõmm...

on tuju... on on sitt tuju natuke. aga väga sitt ka ei ole, sest homme lõpeb koolinädal ja üürike hingetõmme on väga vajalik. Tahaks mõelda, et kodus ootab mind miski, aga kurb, eriti vist ei oota. Koer ootab... see on teatud lohutus. Ja Sõbrad ootavad, seegi lohutus. Lauba on plaanis teha üks väikest sorti fotosessioon, millest tahaks natuke head pildikraami kah saada. Näis, mis välja tuleb. Koera kavatsen kaasa võtta, talle on natuke sotsialiseerumist vaja, ja ma pean tema autodekartusega midagi ette võtma.
See on täiesti jube, kuidas ta isegi teosammul teed mööda liikuvat autot kardab. Oma hoovis sõitvale autole on ta valmis kasvõi ette jääma, aga ära tulla ei taha. Tee peal kõndides on mul tegemist, et püsti jääda, kui ta mõne auto lähenemise peale, läbi kõige paksema tihnku minema tahab panna. Aga ma mõtlesin välja väikese plaani. Anne soovitas küll mingi mänguasi koerale teepelae kaasa võtta või maius ja temaga siis sel ajal tegeleda, kui auto mööda sõidab. Aga ma ise tulin mõttele, et kui ma tal lasen rahulikult eemale karata, ehk teen nagu hoiaksin teda kinni, aga lasen tal rahulikult minna ja siis kui auto mööda sõidab, kõnnin rahulikult edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ehk saab ta siis aru, et mina ei karda autosid ja ka temal pole mõtet seda teha. Nii palju võiks ta minu juhistaatust ikka usaldada, et minuga koos end turvaliselt tunda. Usun et pean temaga hakkama jalutama kohtades, kus liigub rohkem autosid. ehk siis tähendab see pikemaid jalutuskäike, pikemaid tunde koos koeraga... VAHVA!!! Tõsiselt!
Vot sääne mötlisklus...
(;sissyJ;)

talituletuletali

ehk siis hommikul nii lootustandev lumesadu ja eileõhtune kül pettis lootusi. Pärast lõunat lõi sula siin Võrus peale ja kõik. Oli vaid natuke lõbu algklassilastele lumesõjaks. Loodan siiralt, et nädalavahetusel ikka külmetab. Oleks tore aga väga tore ka ei ole, sest niikuinii on mets täis jahimehi ja seal liikudes tuleb valmis olla enda elu kaotamiseks. Või vähemalt selle eest võitlemiseks. tahaks loota, et tuleb lumi, tuleb külm ja tuleb TALV, kuigi eile ma selle üle nii rõõmus ei olnud, aga ikkagi:D
(;sissyJ;)

ümber piiratud

fotograafidest, kellest siis veel...
täna oli jälle üks tore võimalus natuke fotohuvilise inimesega juttu aada. St ajasin natuke juttu, mitte inimene ei olnud natuke fotohuviline... Aga üldiselt on nii, et ma ei saa aru, kas MINGI TALV ON VÕI?ma võin hea tuule korral tunda, kuidas köögis tuul ringi puhub, aknast tuleb, korterisse jääb! Mõnna, onju!? Ja tänane klassiõe juures käik oli kah huvitav. Tutvusin jälle veidi Võru linnaga ja peab ütlema, et kui tahaksin seda kohta hästi tundma õppida peaksin ikka veel palju pingutama...võibolla pingutangi...
Aga ikka, kuradi külm on, kuradi kuradi külm on, HÕI! Kuradi külm on, kuradi kuradi külm, HEI! Aga talv tuleb, ja mul on isegi hea meel, kui talv tuleb, sest loodetavasti ei ole see talv selline sitanikats nagu eelmine, ja saab lund, tuisku ja pilti(see on kõige tähtsam!)!

pimeduse eel...

sai käidud järve ääres luusimas. Läksin Roosisaare silla juurde, et vaadata, kas luiged kah kohal on. Olid küll... Oli ka seal üks mees, kes mind ja minu zeniiti väikese muigega seiras, endal mingi Irrmush pika toruga kamakas käes. Mina midagi ei öelnud, tema kah mitte, mõtlesin veel, kas peaks ehk ligi astuma, nime küsma, aga ei soostunud. Silla juurde jõudes panid luiged linna poole ajama ja nii jäigi mul hale võimalus 3 pilti klõpsata, korra ka teise mehe klaasi ette jääda, kes minus ilmselt väga potensiaalset objekti nägi, ja tagasi korterisse liduda. arvasin veel, et tuleb ilus ja puhas loojang, millega oleks saanud huvitavat pilti luikedega aga minu saagiks ilmsel tjääb kolm udust ja ülevalgustatud pilti aga ma ei kurda...
Ahjaa, tagasiteel tuli mulle vastu neiu SLK ja (iiri?)setteriga. Faffa oli!
ah ma pean veel eelmise filmi ilmutusse viima, vaatama, mis välja tuleb, seal peaks olema ilusat maastikku, (sai oma lainurka proovitud) ja palju järvevaateid. Head kraami peaks olema...
(;sissyJ;)

ummamma...

mingi mõtetu asi sai nagu pealkirjash. Nädalavahetus oli jube igav. Ilm oli vihmane, pilti teha ei saanud, käisin koeraga jalutamas ja norutasin niisama kodus. Vahtisin telekat. Ahjaa, hirnusin herneks, kui T.Talvet saates Targem, kui 5B nägin. No ausõna, ma küll ei uskunud, et see vend nii loll on. Ise on veel maakilva mängujuht ja koostab küsimusi. :D Aga oma endise aasta võistkonnakaaslase üle on küll hea meel, et ta sealt saatest milli ära võttis. TUBLI! 6.dal on jälle mäng, siis lähen õnnitlen teda käppa pidi kah. Tark mees, mis teha!:)
(;sissyJ;)

Mõlgutan...

...mõtteid. Neid on nii kuradi palju, et tee siis vahet, mida mõelda, mida mitte. Ei saa mitte millestki mõlelda. Midagi tuleb ikka pähe ja rikub õndsa rahuhetke ära. Mõni uus idee või vaimuvälgatus, mis vahet sel on. Mõte rikub ikka mõtte ära. Mõtted tabavad mind kõige ootamatumates kohtades. Kõige viimane oli eelmine reede. Siis nägin Võru Bussikas kolme veidrat tüüpi. Siis tuli mõte, et teeks neist raamatu. "Kolm veidrikku". Kõlab ju uhkelt, mis..., ah kurat, kell juba 21.00... varsti magama ära, ma olen ju säänse huvitava reziimi pääl, et kell 10 magama ja umbes 6.00 üles, siis saab 8 tundi magatud ja kõige värskem on olla ausaltöelda... Ma juba ei suuda üle magada. Ükspäev oli mul võimalus sisse magada. HUI! Kell 7.20 kõpsti üleval. Ja ei tea isegi kuidas ma üles ärkasin. Tean aint, et üks hetk oli silmad lahti ja käed kobasid juba masinlikult padja alt telefoni, et aega kindlaks teha.
Tglt tuli mulle praega sääne ängistus jälle peale, et on kohe... ma noh... ma ju ikka veel praen, et uut fotokat saada... aga no mida pole on RAHA!!! Oleks mul 9tonni välja laduda, miks mitte! oleks ta juba olemas... KURAT! oleks pidand eelmisel aastal võidetud 10 tonni panka panema, oleks praegu see raha veel võibolla alles... kusjuures ma ju käisin esimest korda oma 10 tonniga tartus ja sattusin kohe photoponti, oleks võinud kohe endale mõne cani ära osta. No Cani või too aega oli mul veel sümpaatia Pentu vastu. Nüüd ma enam alla Nikoni ei taha. Ja selge siht-D80 on silme ees. Oleks mul rohkem rahhi ostaks D90, see on uuem ja parema sensoriga. Pidavat müravabam olema ja no kurat on ikka vahe küll, kas on CCD või CMOS sensor. Pealegi, D90 oleks mulle ikka krdi kõva hüppelaud küll. Alguses oli üldse plaan väikeselt alustada- D40x. 10MP ja oleks mulle küllalt. Siis sai vaadatud, et krt see on nagu kuidagi väga niru. Siis otsisin D50, mis kah amatöörile hea kaamera on. Isegi leidsin ühe, aga müüja ei teadnud isegi, mis ta selle kamaka eest tahab, ja kas ta üldse tahab seda müüa. Siis vaatasin D60 koos kahe kitiga. Aga et sellel asjal pole keresisest stabikat, siis pidin jälle astme kõrgemale astuma. Vaatasin veel korra D70-et aga et seda Eestis erit saada ei ole, siis rändasingi D80 juurde. Nüüd ei tahagi hing enam midagi alla selle. Olen teda ikka kordi ja kordi teda poes piilunud ja seda objet, millega plaan osta kah piilunud. Aga mis teha. seni, kuni rahhi netu, jäängi piiluma. Mingi aeg olin juba meeleheitlikult nõus asja järelmaksu peale ära ostma. Siis hakkasin natuke mõtlema ja et sai soetatud kaks obje zeniidile(btw, filmile pildistamine on mu väike eralõbu)siis hetkel nagu saab oma vajadused sellega rahuldatud. Pealegi peab koolis käima ja polegi nagu äga aega pildistamisega tegeleda...
Ohhsa kui pikk jutt sai juba... Aeg lendab, kui räägid lemmikteemadest;)
(;sissyJ;)

Fuckit People!;)

See on lausejupp, mida ma kuradi tihti kasutan! Ma ei mõtle sellega midagi halba, ma lihtsalt väljendan seda, et inimesed peaksid elu võtma veidi lõdvemalt. Aega annab arutust ja küll kõik asjad vähehaaval laabuvad kui sa ise seda tahad. Kui ikka tahad oma elu p*sse keerata, siis sind ei aita küll enam miski.
Tegelikult ei saa ma ise kah tihti aru, mida ma ühe või teise asjaga mõtlen. Ma lihtsalt ajan oma väikest asj aoma moodi ja keegi ei sega mind, kui mina kedagi ei sega. Ma mõtlen tihti liiga palju, agam amolen ikka väga laisk inimene, sest mul ei ole viitsimist teha põhilisi asju. Ma pean end pidevalt sundima. Kui ka hommikul on ilus päikesetõus, siis ma pean endale enne poolt ja vastuargumendid esitama, miks peaksin ma soojast voodist üles tõusma ja näiteks päikeseloojangut pilditama minema. Põhiline argument on see, et ma lihtsalt pean. Ma ei saa muidu rahu, kui ma ei ole vähemalt proovinud mõnda head pilti saada. Missest et mul ei ol ekorralikku kaamerat ega normaalset tehnikat.
Ma lihtsalt ajan oma asja krt võtaks...
No offence People!
(;sissyJ;)

Üks luuletus, minu oma küll, aga mulle meeldib;)

Tilks, tilks, tilks
Tilgub vesi, päike vilksatab vees: vilks
Mind tagasi sa ei kutsu, vaatad vaid pealt,
Kuidas tõstan jala, tõusen üles, vaatan alla sealt,
Sind vaadates, olen justkui pime
Näed mind kui maailmaimet,
Veel viimane hetk, varsti unustusse vaon,
Järsku muudad meelt, justkui ärganud unest,
Tormad mu poole, kui sügavikku kaon,
Su väljasirutatud käsi ja hirmunud pilk...
Tilks, tilks, tilks
Aeg möödub, talved läevad.
Sind harva nüüd siin näen ma,
Vahel veel tuled istuma mu kaevurakkele,
Hinges nukrus, mõtlik pilk.

Tilks, tilks, tilks...
(;sissyJ;)

No vot jäi kripeldama...

oli mul eile selline juhus, mis terveks õhtuks tuju nulli keeras.
Saabusime me seltskonnaga mälumängust ja (kohalikud teavad) veidi enne Vinso risti Leevi poolt tulles nägime, tee peal kitse lamamas. Pidasime auto kinni ja arvates, et loom on surnud, siis vähemalt tirime ta tee pealt ära. Kitse ümber vedelesid tumesinise auto vasaku küljepeegli jäänused. Kits oli veel elus. Mis me siis tegime? Midagi! Olgugi, et seltskonnas oli kaks meeshinge ei raatsinud kumbki neist kitsekese elu kallale minna. Et oli seltsis ka jahimehe teinepool, siis helistas ta oma mehele, kes siis lubas kellegi kohale saata. Vahepeal juhtus aga see, mis juhtuma pidigi: kitseke heitis hinge. Üks meestest lohistas ta siis tee pealt ära(vedeles ta ju keset sõidurida) ja kuna meie võimuses ei olnud enam midagi teha, sõitsime minema.
Täna sama teed pidi sõites oli küll kits ära koristatud aga mulle jäi ikka hinge kripeldama. Miks on vaja minema sõita, kui oled juba looma kord alla ajanud ja näed, et loom tee peale lebama jääb. Kas on siis tõesti šokk nii suur, et ei suuda isegi jalga pidurile asetada ja telefonis 110 valida? Või 1313? Kas on tõesti nii suur hirm, et keegi sulle selle eest trahvi teeb? EI TEE JU!!! Kas oled tõesti nii õrnahingeline, et ei suuda isegi minna vaatama, kas loom ellu jäi, või ei? Kas tõesti ei suuda surnud looma kasvõi tee pealt kõrvale lohistada? Jah ja jäi mulle ka hinge kripeldama see, et loom niiviisi piinlema pidi. Aga no andke andeks, ma olen 17 ja tütarlaps. Kas ma pean minema väitsaga kitsele kõri kallale või?
Igal juhul, mul on siiral kahju nendest, kes sellise autojuhi auto ette jäävad. Olge te või inimene, ega ta ei vaevu niikuinii peatuma, et vaadata, kes alla jäi, või kas temaga on kõik korras. Kes end ära tunneb, edu teile!
(;sissyJ;)