Brüsseli Kroonika vol 6: Tweede maand

Sa lööd silmad lahti ja jääd õhku ahmides lakke jõllitama. Kardina vahelt pressib sisse valguskiir, mis ennustab ilusat kevadpäeva. Kiirustades mööduvad vaikivad sekundid, kuniks sa järsku taipad, mis sind kaks minutit enne äratuskella äratas. Huuled on kuivad, keel suulakke kleepunud, silmad rähmased. Hingata on raske, kurk on kähe ja unes vähkremisega oled kogu voodi segi keeranud. Me kõik teame seda tunnet, kui on nohu ja nina on kinni...

Selline sissevaade mu ellu siis. Märkamatult on mul siinmaal juba kaks kuud täis tiksunud. Aeg lippab kiirelt edasi, ta ei oota meid kedagi järgi. Kui me vahel ka väsime ja tahaks puhkepausi astub aeg endise tempoga edasi ja on meie eneste asi, kuidas talle hiljem järgi jõuame. Aga vahel tuleb aeg maha võtta. Mõelda, aru pidada, mõistust ja keha puhata, et siis endise hooga jätkata. 

Ilmad on päikeselisemaks läinud. Külm on veel endiselt, aga väike lootus saabuvale kevadele on siiski lähemal. Meid ootavad ees neli nädalavahetust võistlusi, milleks ettevalmistumine võtab kogu võhma nädala sees. Eelmise päeva õhtul paneme valmis rekka, tassime sinna kõik vajaliku varustuse, teeme ettevalmistused, et järgmisel päeval oleks vaid tarvis hobused peale laadida ja teele minna. Kohale jõudes läheb Filip tingimusi üle vaatama, rada õppima jms, siis laadime loomad maha, paneme rakkesse ning siis hakkab päris tsirkus pihta. 

Järgmise nädala algul saabub Eestist mulle väikest abiväge ka kaheks nädalaks, mis teeb elu pisut kergemaks, ja siis kahe nädala pärast peaks Säreverest praktikant tulema. Hakkaski juba elu igavaks minema, mul ongi juba tunne, et oleks tarvis seltskonda, kellega lollusi tegema hakata. Või noh, vabandust, mulle on publikut tarvis, mitte seltskonda :). Üksi oldud küll, nüüd tahaks kellegagi koos õlut võtta ja mehi lantida. 

Mul oli tarvis siin kaks kuud olla, et aru saada, et see, mida ma Eestis tegin ongi see, millega ma tahan tegeleda. Ma tahangi õppida oma metallitööd, tahangi sepistada, joota, trugida, saagida, kohrutada, keevitada, puurida, neetida, karastada, lõõmutada seda külma ainest, mille üldnimetus on metall. See näiliselt tugev, samas mingis olukorras täiesti habras, kõva ent samas plastiline mateeria. Tahan teha seda, sest see annab mulle eneseväljenduseks vabaduse, samas hoides mind teatud piirides, millega pean arvestama. Tahan teha seda, sest see seob mind maamuna kõige andekamate, kõige muhedamate ja kõige abivalmimate inimestega, keda senini tundma olen õppinud. Need on minu inimesed, mu rahvas, mu seltskond, minu inspiratsioon! 

Dilemma

Kunagi saab mul olema midagi, mis on elamist väärt. Kindlasti. Noh, see ei pidanud küll kõlama nüüd nii dramaatiliselt, ma mõtlen, mul on praegugi mille jaoks elada, aga mõtet ei ole ma ikka veel leidnud. Ehk tuleb seda otsida kusagilt mujalt, kui end ümbritsevast maailmast, ehk peaksin hakkama vaatama sügavamale enda sisse? Ma olen liiga püsimatu, et tegeleda mediteerimisega. Seega tuleb leida muid teid enda juurde. Alkohol on üks tee. Igasugu psühhotroopsed ained ka muidugi. Sellega seoses...kas ma olen kunagi jaganud oma kogemust sellest, mis tunne on täielikult kivis olla?

Noh, ega see vist polegi jagamist väärt...ses mõttes, et kogemusena...jah, oli huvitav. Lilled ja liblikad...hämmastavad kujundid, mida ma oma silmade eest nägin. Tõesti hämmastavad, need värvid olid...no sõnulseletamatud. Ütleme nii, et ma sain suurepäraselt aru, miks on see meeleseisund nii paljude geniaalsete teoste inspiratsioon olnud. See on selline kehaväline kogemus, mida muul viisil ei olegi praktiliselt võimalik saavutada ilma mingit kõrgemat vaimse tasakaalu saavutamise kunsti oskamata. Kui ma ükskord selgeks tagasi sain, siis mu ainuke reaktsioon oligi "hämmastav". Aga siis tuli mõistus koju, istus laua taha, kallas pitsi, süütas sigareti, vaatas mind raskete laugude alt läbi suitsuvine ja ütles: " Tüdruk, see oli esimene kord, parem oleks kui see jääks ka viimaseks." Ja ma uskusin teda.

Niisiis, olen siiani elu mõtet otsinud enda ümbert ja piilunud ka pisut enda siseilma. Seda siis nii kaine mõistusega kui ka mitte niiväga kaine mõistusega. End ümbritsevas näen vaid maailma täis erinevaid asju, mis eraldiseisvatena pole ometi väärt et neile oma elu pühendada. Kui vaatan enda sisse, näen seal hulka erinevaid ideid, mis kõik tahavad välja saada, et realiseeruda asjades.

Kõik taandub lõpuks vaid materiaalsusesse. Mis ometigi, et on lõputult üksluine ja ebaoriginaalne, on siiski kindel ja stabiilne. Ja seda me ju tegelikult otsimegi. Nagu varemalt kunagi juba öeldud, püüdleme väikseima energiakulu poole, mida stabiilsem igapäevaelu, seda paremini arvame end tundvat. Meile näib, et kõik on paigas ja jätkub nii elu lõpuni. Me seome end pigem asjade kui elusolenditega, sest viimastega end sidudes tuleb tahtmatult olla valmis emotsionaalseks valuks, mis on kordades hullem, kui asja puhul. Asi on asendatav, inimene mitte. Asi ei muuda meelt, et tee sõnadega haiget, ei löö nuga selga, kurat, ta ei jää haigeks ja ei sure ära!

Ja siin ongi minu dilemma- kas siduda end turvaliselt asjadega, teades, et ma ei saa kuangi sellest täielikku rahulolu, sest jään alati igatsema midagi, millel on oma arvamus, või luua sõprus elusolenditega, kelle tuju on täna hea, homme fekaal, kes võivad iga hetk sind juppideks rebida, läbi hakklihamasina lükata ja pannil veidikese soola ja pipraga pruunistada, et siis koos vähekese maitserohelisega... Aga samas ei tee nad seda puhtalt selle pärast, et emotsionaalselt oled nende ori ja vice versa. Vähemalt olen selle nüüd sõnastanud.

Flanders Horse Expo

Pühapäeval käisin elus esimest korda ühel suurel hobumessil. No teate ju ikka, milline on üks mess- hullult palju erinevaid halle, erinevaid esinejaid, erinevaid müüjaid jne. Ja rahvast....meeletult. Ma pole vist veel jõudnud mainida, et Belgias on hobused täiesti tavalised lemmikloomad. Ei maksa sugugi imeks panna, et kusagil keset linna oma tagaaias keegi peab paari poni, või kusagil supermarketi kõrval aias närib hobune muru. No iseenesest muru nad närivadki, seda ei saagi imeks panna, aga...no saite aru küll! Ütleme nii, et ma saan aru, miks on Belgia üks riike, kust käib läbi maailma suurim kogus hobuseliha, kui neid siin nii palju on peavad need üleliigsed ju kuhugi minema!

Niisiis hobuseinimesi on siin palju! Ja kõik need, lisaks veel paljud Prantsusmaalt ja Hollandist olid kõik Gent Exposse kokku kogunenud. 3 päeva suurejoonelis show'd ja meeletus koguses hobustuffi, mis kõik maha müüdi...jube mõeldagi. Meie esindus koosseisus mina, Benny (käib paar korda nädalas meil hobuseid sõitmas) , Petrus (Benny groom ja sõidab ja pisut ka võistleb ise oma hobustega) ja Niko (Petruse poeg) jõudis Genti siis viimasel päeval. Huvitas meid peamiselt just tol päeval aset leidnud neljahobuse rakendite võistlus. Pean ütlema- kuradi äge oli! Ilmselgelt oli peamine tõmbenumber äsja juba mitmendat korda maailmameistritiitliga pärjatud Koos de Ronde esitlus, kuid ometi olid ka teised kutsarid väga tasemel. See selleks, väga lahe oli oma silmaga ka näha, kuidas tipud sõidavad. Ahjaa, pilte ei ole, pildimasin andis otsad, hakkan talle varsti asendajat otsima. Niikuinii on juba ammu plaanis midagi toekamat soetada.

Novot, ja nii ma siis mingi hetk seisin seal expol, Benny ja Petrus ajasid mingite tuttavatega juttu, millest mina loomulikult aru ei saa ja seetõttu oli mu funktsioon lihtsalt ilus olla. Vaatasin kõiki ostuhullusest haaratud emaseid hobuinimesi- kes oli endale uue steki, kes nunnud päitsed oma koplis mudaaugus istuvale maailma kõige nunnumate silmadega suksikule, kes oli pärast seda kui oli kõik expol leiduvad pükipaarid jalga proovinud siiski kõige koledamad ostnud...ja nad kõik olid omadega jube õnnelikud. Kes oli jälginud pisarsilmi Parelli etteastet, ostnud endale sealtsamast kohe kõik vajaminevad vidinad-kulinad, hunniku raamatuid, DVD-sid ja suundus nüüd koju oma loomade peal eksperimenteerima, või need tütarlapsed, kes olid kindlad et justnimelt see uus kivikestega stekk ja need uued nahast kindad on need, mis teevad tema poni parkuuriässaks. Ma vaatasin, ja mul hakkas kõhe. Vaatasin ja mõtlesin, miks mina ei torma ringi mööda näitusehalle ja ei osta endale kokku jama, mis kõik peaksid tegema minust parema ratsutaja. Kas pean mina end siis teistest paremaks, kui arvan, et mind need kellad ja viled ei aita nii, nagu teisi? Või olen lihtsalt loll, kes usub klassikalisse treeningusse, oma vigadest õppimisse, harjutamisse, harjutamisse ja veel kord harjutamisse? Ma ei teagi, öelge teie... Igal juhul tegin enda jaoks kokkuvõtva otsuse, et kui kunagi saan nii rikkaks, et pean hobuvarustuse poodi šoppama minema, teen endale nimekirja vajalikest asjadest, sest ilmselgelt on kerge kaotada pea, kui valik on suur ja silm haarab seda ja toda ja mõnda kolmandat asja veel. Usun, et pooled ostlejatest expol olid ka selle sama sündroomi ohvrid.

Nii palju siis sellest.
Ja head naistepäeva ka muidugi, kõik kallid feminiinsed kaashobusehaiged! :)

Brüsseli kroonika vol 5: Imelik maa

Meile jäid viis kuud ja pisut üle 9000 kilomeetri maanteid. Meil oli kauneid hetki...Oh jah, aga mitte sellel ei tahtnud ma pikemalt peatuda ja ka tervet blogiposti Golfile pühendada, küllap ta saab endale väärilise järeltulija, vähemalt kui mul on selles osas sõna sekka öelda.. Ja küllap mul on.

Belgia on väga teistsugune riik. Pärast kuud aega siinviibimist häirib mind ikka veel asjaolu, et pakk piima säilib pool aastat ja metsaks nimetatakse kõiki puukogumeid, kus isendeid on rohkem kui kolm istutatud puud ja kaks isekasvanud põõsast nende vahel.

Mis mulle siin meeldib... See riik on väike. Rongiga võib ühest servast teise paari tunniga sõita. Paar nädalat tagasi käisime Prantsusmaal. Poes. Mööda kiirteed ligi 40 minutit sõitu. Muideks, lapsevanemad võiksid kaaluda korra aastas reisi Prantsusmaale, lasteriided ja üleüldse riided on seal märgatavalt soodsamad, kui Eestis. No lasteriided on minu arvates Eestis üldse tapvalt ülehinnatud. Ei taha ise mõeldagi, et peaks lapsi soetama...

Aga jah, nagu mainitud, riided ja üleüldse tööstuskaubad on siinmail kõvasti soodsama hinnaga kui Eestis. Söök see-eest on umbes kaks korda kallim. Ja kõik teie, kes te endiselt ütlete, et neil siin on ka vastavad palgad...teate, nii roosiline ka kõik ei ole. Ma juba korra rääkisin siinsest maksusüsteemist, no ja vat nii ongi. Siin on astmeline tulumaks, mis kõrgema sissetulekuga inimestel võib küündida kuni 60% palgast. Pärimissüsteem on siin ka päris huvitav... kui oled otsene järeltulija (laps, lapselaps), pead päranduse kätte saamiseks maksma riigile maksu 25% ulatuses selle väärtusest. Kui ei ole otsene järeltulija, vaid tühipaljas sugulane (vennapoeg või nõbu vms) pead päranduse eest riigile välja käima 75% selle väärtusest. Ütleme nii, et kui saad päranduseks tädilt maja, on sul võimalus see riigilt 25% turuväärtusest odavamalt ära osta. Lõbus, eks?

Ahjaa, eile muide avastasin poes, et valgehallitusjuust on siin odavam kui Eestis. Võin end siin sellest lolliks süüa... :D

Ja lõppeks veel ka päeva küsimus: Mis tundeid/mõtteid tekitab teis see pilt?

Ei, ma ei käinud sekspoes, mulle viidati pilt internetist ja meile vähemalt pakkus see päris korralikult arutelu materjali. Lõbutsege teiegi! :)     (Arvasin lihtsalt, et äkki ei ole sobilik seda laiemalt kusagil Molovihkos eksponeerida, mine tea, seal on lapsi ka...) 

Brüsseli kroonika vol 4

Mult küsitakse ikka päris tihti, tüdruk, mis sul viga on, sind huvitavad AUTOD? Veelg enam, VANAD autod. Oled vales kehas sündinud? (Keha üle ma ei kurda, mulle isiklikult ta täiesti meeldib.) Aga vaadake, kui ilusaks teeb üks vana auto ühe keskpärase naise. Just nii, mitte vastupidi. Need tibinad ei ole pandud autode kõrvale seda ilustama- ilus asi ei vaja garneeringut. Hoopis naine on see, kelle enesetunet sellega parandatakse- olen piisavalt ilus, et mind ilusa auto kõrvale poseerima panna. Ja nii hakkab veel nii mõnigi luts end kenaks viidikaks pidama.

Okei, rahu kõik te feministid, ma teen nalja. Mõelge kuidas iganes ise soovite asju näha, mina näen asja nii :)

Tegelikult ei ole ju asi autodes, mulle meeldivad vanad asjad. Mulle meeldib nende loomulik kulumine. Aeg kulutab ja vormib nii asju kui ka inimesi tegelikult ja kui vaadata millist liivapaberit mööda meid iga päev lohistatakse on see kulumine üsna märkimisväärne. Kõigepealt võtab elu maha kõige järsemad  konarused, kääriva mässumeele ja maailmavallutusplaanid. Siis asub ta meie tervise kallale ja kui see on alkoholi ja tubakaga tuksi keeratud jõuab järg viimase varani- mõistuseni. Sama moodi toimub see ka asjadega. Algab kõik mõnest üksikust kriimust või katkisest nurgast, kust rooste sisse roomab, kuni ilmaolud värvi täiesti lahti löövad ja roosteuss sügavamale hinge poeb. Lõpuks saab rauast jälle oksiid ja aineringlus võib uuesti alata.

Mõelgem nüüd korraks... kui me suudaks kõiki neid asju, mis meie teele satuvad rohkem väärtustada, uuele elule äratada....siis oleks maailm juba natuke parem paik...ja fuck you kapitalism ja tarbimisühiskond!

Pildid on pärit SIIT

Brüsseli kroonika vol 3: Miks on Eestis hea elada

Teate kuidas kasvatatakse patrioote? Kindlasti mitte kindlalt kahe jalaga vabal kodumaal. Just, selleks, et aru saada kui hästi enda kõik on, tuleb minna ja vaadata, kui halvasti on teistel. Eestlane on muidugi ka teada-tuntud vinguja, mistõttu pole tal raske teiste silmadest pinde välja noppida. Kui te arvate, et hakkan nüüd halama, kuidas siin on kõik nii halvasti, et tahan jooksujalu Eestisse tagasi silgata, siis te eksite. Ma teen lihtsalt kõrvaltvaatajana ääremärkusi, mida võiks arvesse võtta nii mõnigi noor uljaspea, kes tahab esimesel võimalusel Eesti tolmu jalgelt pühkida. Minu kokkuvõtlik soe soovitus- ärge selleks riigiks kuhu pageda Belgiat valige, parem jääge siis juba kodumaile, seal on kõvasti rohkem potentsiaali.
Kui algul tuli jutuks, et lähen välismaale tööle, olid esimesed reaktsioonid stiilis noh-lähed-suurt-raha-kokku-ajama-palju-seal-pappi-saad-siis-kah. Ja kuuldes, et seda pole sugugi palju järgnesid arvamused stiilis mina-küll-sellise-raha-eest-tööle-ei-läheks. Küll on hea, et mind ei ole kunagi teiste arvamus eriti kottinud. Muidugi saan ma aru nendest, kel on Eestis juba pere ja nad tõepoolest ei lähekski väljamaale sellist raha teenima, sest ennem oleks tark kodumail juba ringi vaadata, kui kriteerium on selline palk. Mõistlik inimene, kes pole elu aeg käte peal istunud vaid nendega ka miskit teha oskab saab selle kätte küll.
Need kohati täiesti lausnõmedusena kõlavad slogan'id mida igaüks oskab pilduda ei peegelda kuigi palju reaalsust. Keegi ei teeni sel alal siin tuhandeid. Vähemalt mitte minu tasemel isik. Professionaalid ehk võib-olla, aga neid on siin kohalikkegi piisavalt, pole vaja välismaiseid tsorte. Tõsi, mõned teenivad siin hästi, aga neil ei ole tihtipeale eriti palju boonuseid. Suur osa rahast läheb ära elamise peale, sest elu siin, kallikesed, on ikka kuradima kallis. Siin pead maksma praktiliselt iga mugavuse eest mida tahad- tahad autoga sõita- maksa, tahad telekat vaadata- maksa, tahad autos raadiot ka kuulata- no maksa siis. Lisaks veel kõiksugu varjatud maksud, astmeline tulumaks ja tegelikult maksad siin praktiliselt iga asja eest peale.
Elu siin ei ole ainult vaarikas, selleks et läbi lüüa tuleb kordades rohkem sedasamustki rebestada, kui Eestis. Lapsepuhkust antakse 4 kuud, pärast seda kobi tööle ja maksa makse, lapse jaoks palka hoidja, kellele maksad juba praktiliselt pool oma palka ära. Muidugi, ma ei vaidle, siin on ka asju, mis on hästi, aga perspektiivis ei näe ma peale soodsama kliima Belgial Eesti ees ühtegi eelist. Küsimus on ainult inimestes, sest need on siin tõesti ettevõtlikud. Kui veel mõni eestlane rohkem arvaks, et tuleb olla ettevõtlik kodumaa viljakates oludes, mitte tõmmata esimesel võimalusel jeed kuhugi piiri taha Kalevipojaks, poleks see riik ehk ka demograafilise krahhi äärel. Eestis endale nimi teha ja siis maailma vallutama hakata on märksa lihtsam kui Austraaliasse oma American Dreami kuhugi kurgipõllule teostama minna.

Brüsseli kroonika: Week two

Olgem ausad, elust ja tööst siin pole suurt midagi kirjutada, lihtsurelikku hobusepläma niiehknaa ei huvita, aga muud ma siin ju põhimõtteliselt ei teegi.
Mu päev algab enamasti kell 7, vahel ka pool 7 kui mingist kurjast vaimust vaevatuna järsku end ärkvel avastan ja meeleheitlikult telefoni järgi koban, et teada saada mis kell on. Sisse magada pole eriti võimalik, kell 8 on meil juba valge, selle järgi saab alati aru. Kui kell 7 äratuskell häält tegema hakkab lükkan selle jälle 5 minutit edasi ja otsustan, et "täna hakkan tubliks- lähen kell 9 magama. Tegelikult pole eriti vahet, ma puhkan suurepäraselt ka siis välja kui pool 11 magama kobin. Aga see selleks, siis kunagi suudan end nii kaugele sundida, et lohistan end riidesse ja alla vannituppa. Mu elamine asetseb talli kõrval varustuseruumi kohal,( jube hea, kui töökoht nii lähedal asub, hakkan juba nautima kodus töötamise mõnusid) allkorrusel on vannituba, üleval on suur avatud kööginurk ja eraldi tuba, kus minu päralt on 2x2m seksodroom ja suletekk-padi...keegi külla ei taha tulla v? Täitsa mõnus urg on, mulle meeldib. Vaade päikeseloojangule on ka, romantika missugune. Siia üles levib mulle wifi, seega olen pidevalt online kah...seda siis nii pidevalt kui mul on aega tööpäeviti siin tiksuda. No ja siis kell 8 hakkan vaikselt toimetama, söötma, koristama, jalutama, rakendama- tegema kõike, mida tarvis. Kuigi see nädal on mul kujunenud hoopis mingiks üsnagi ringiuimamiseks, nädala peale tuleb kokku 3 vaba päeva juba. Kuidagi kohatu on mitte midagi teha, aga üritan, et kui on vaba päev, siis ei teegi midagi. Vot.
Mis siis kahe nädala peale uudist on? Ma olen juba peaaegu hakanud aru saama siinsest ümbrusest, kus ma asun, olen paaril viimasel päeval väga palju rattaga ja ratsa ringi liikunud ja õppinud seda kanti tundma, paar huvipakkuvat objekti ka avastanud, mida kavatsen lähiajal ligemalt uurida, aga nendest juba siis kui tutvus tehtud.
Käisin üleeile ja täna tutvumas pisut Oudenaardega. See siinses mõistes väikelinn, annab meie mõistes välja nii Tartu mõõdu, ma pakuks. Mis siin pikalt rääkida, arhitektuur on igav, autod kõik eranditult koledad. Minu silm puhkaks pigem sellistel Supilinna-stiilis lobudikel kui piinliku täpsusega hoolitsetud eesaedadega kivimajakesed, mis kõik paistavad nii idüllilised. Ma jätkan veel otsimist, kas leian siit linnast ka mõne sellise rajooni, mida mu hulkurihing armastab näha. Kui näen, näitan teile ka, ausõna. Autod on jah koledad. Liiga uued, liiga ümarad ja kõik nii kenasti puhtad ja lakutud. Ühte roostes mersikut nägin üleeile. Vanemaid autosid siin eriti ei kohta, kõige rohkem liigub linnapildis veel Golf 2 ja 3-sid, kõige tavapärasemad on Pesood, Sidrunid, Audid, Mersud, Bemarid. Kusjuures hakkasin mõtlema, et pole siiani veel ühtegi Audi 80-t siin kohanud, ilmselt on need kõik siitkandist Eesti eksporditud...
Novot. Ei, ausõna, kõik on hästi. Liigagi hästi. Selles mõttes, et kui nii hästi on, võin isegi mina mugavustsooni jääda ja selle kooli ka veel pikalt saata. Kuigi ma ei tohi, sest paps käskid mul tagasi tulla. Seni ma siin harin end pisut keeleliselt ja üritan seda hirmkoledat flaami keelt omandada. Rääkida küll ei julge...kui kirjapildist veel saab aru, siis hääldus on täitsa perses! No kurat, kuidas sa hääldad "oe" "u"-ks....