Brüsseli kroonika vol 16 : Anvers

Kas teie teate, kus see linn asub? Belgias tegelikult. Enamikule inimestest teatud kui Antwerpen. Üks Euroopa tähtsamaid sadamalinnasid, kus õnnestus mul veel ka teistkordselt ära käia. Seekord panime rõhku lihtsalt linnas ringi jalutamisele ja jõulumeeleolu nautimisele. Kaunis paik. Kusjuurs nüüd tagantjärgi väikest uurimistööd tehes, pidin üllatusega tõdema, et Antwerpen polegi palju suurem meie enda pealinnast, Tallinnast. Elanike arv on mõlemal sarnaselt poole miljoni ümber, Antwerpenil pisut rohkem, Tallinnal pisut vähem.

Kuid selles linnas ikka toimub midagi. Näib, et ka see linn ei maga- kusagil toimub mingi action kogu aeg- küll tehakse Centraal Stationile pommiähvardus ja kõik kohad on täis politseinikke ja telekaameraid või satud rahulikult tänaval kõndides täiesti juhuslikult keset mingit street performance'i. See kõik on loomulik osa suure linna elust. Kuid samas tundub, et hakkan juba kuidagi liiga harjuma kõige sellega. Emotsioon on küll olemas, kuid hiljem tagantjärgi jääb nagu üsna ükskõikne olemine- ah, oli kah...

Terve see nädal on olnud meil üsna sisutihe- pea iga päev on kas siin olnud külalised õhtusöögil või on siis bossid kusagil ära käinud. Täna, üritades meenutada mida ma kolmapäeval tegin, alustasin sellest, et üritasin meenutada, kes tol päeval külas käisid. Sealt edasi hakkas nagu võluväel kohe meenuma, mis toimus.

Tuleb ära märkida, et eile juhtus minuga midagi, mida siin riigis veel ei ole olnud- jõin viina. Halenaljakas on lausa mõelda, et muidu selline ehk isegi täiesti tavapärane tegevus oli minu jaoks mingi sümboolse tähendusega, sest lihtsalt ei juhtu sellist asja siin tihti. Aga ärge muretsege- kogus oli vaid tagasihoidlikud kolm pitsi õhtusöögi kõrvale, mis kolmekäigulise õhtusöögi puhul tegi pits iga käigu kohta, millede vahe kippus ikka tunniseks minema. Ehk ei mingit võimalust liiale minna. Aga kuidagi...hmmm...no tõesti selline kummaline oli juua viina....

Kirjutamine ei edene täna kuidagi. Laused on kaootilised ja mõte jookseb laiali. Targem on see perverssus enne lõpetada, kui väga käest läheb...kuulake muusikat parem. Avastasin enda jaoks steampunk'i. Olen sellest vaimustuses. Selles mõttes, et muusikaliselt ei ole see küll midagi vaimustavat, aga see stiil iseenesest on mulle väga meelepärane- fantaasiamaailm, Jules Verne, Viktooriaajastu, 19. sajant....mmm...läheb mulle väga peale. See robustne ja viimistletud kokku pandud...no väga viis minu jaoks lihtsalt. Midagi sarnast H.R. Gigerile- inimene ja masin saavad kokku.

Kõigil on jõulud ja puha ja pere koos ja särki-värki, a ma siin lihtsalt istun üksi, söön šoksi ja vaatan pornot. Igaühele oma, I guess. 

Valgemetsa suvi

Üks pilt minevikust. See meenus mulle ükspäev ja ma mõtlesin pikalt, et kuidas ometi pole ma varem sellele tagasi mõelnud. Jutt käib suvest 2005-jah, ka mina olen kunagi käinud lastelaagris.

Valgemetsa suvelaager, aasta 2005 augustis, olen värskelt saanud lausa ülbed 14 aastat vanaks. No kõva sõna ju...igatahes. Maja number 3, tuba number 5. Aknaalune voodi. Olgu öeldud, et aken oli pea terve laagri aja väga oluline portaal suhtlemaks välisilmaga, eelkõige aga just suhtlemaks meessoost nagadega kõrval asuvatest majadest numbritega 4 ja 5.

Olin esimesena kohal. Istusin ja ootasin oma saatusekaaslasi. Meid oli tuppa ette nähtud 8 kui ma nüüd ei eksi. Ma ei mäleta, kes saabus järgmisena, kas see oli see rikkurivälimusega brünett, ta nimi võis olla Kaidi (nimed polegi tegelikult olulised) , kes oli väga korralik või oli see hoopis see blond Kaisa- rebel teismeline. Vahet pole. Igal juhul oli see nädal minu jaoks mingit sorti lõbu ja piin samal ajal. Ma ei mäleta pooli inimesi- ilmselt olid nad piisavalt tähtsusetud, mul on meeles elavalt kaks õde, lastekodulapsed, kui ma õigesti nüüd mäletan, ühe nimi oli Astrid, teist ma ei tea. Nad suitsetasid ja jõid, käisid öösiti akendest välja kõrvalmaja poistega jumal-teab-mida tegemas. Ma ei kujutagi ette, mida kuradit üldse võisid teismelised tol ajal öösiti väljas kolades teha. Mina olin ju outsider, ma ei teadnud sellest elus midagi. Ma ei olnud rebel, ega punk. Ma olin lihtsalt veider teismeline, kes tahtis ka kuhugi kuuluda, aga ei olnud mingi hinna eest nõus kellegi teise käsu all olema. Ma olen alati igasugu fucking malevates ja laagrites olnud selline- ma pole päris oma, samas nagu võõras ka pole, ühesõnaga veidrik, kellest on targem kõrvale hoida. Võib-olla ma selle pärast neid vihkasingi...

Ei no see oli tegelt tore, ma ei saa midagi öelda- juhtus ikka igast sitta, aga nalja sai ka. Mäletan, et need lastekodulapsed meie toast saadeti üsnagi poole laagri pealt ära, väidetava reeglitele mitteallumise pärast, kas see ka päriselt aset leidis, ei tea vist keegi. Niikuinii vihkasid kõik kasvatajaid ja kasvatajad hakkasid ka lapsi laagri lõpuks vihkama, kõigil oli hea meel, kui see õudus lõpuks läbi oli.

Ka mul oli hea meel minema saada. Seda küll vaid selleks, et minna koju ja avastada näljane peni lühikese keti otsast ja purjus esivanem magamas. Tore ja turvaline igapäev.

Touch me, yeah...

Seisan sauna eesruumis, avatud ukse lävel ja vaatan vastu tänavavalgustuslambi valgust, kuidas taevast sajab alla veesegust lumelöga. See kleepub kõikjale, see sulab puutudes. Mõned helbed kukuvad õlleklaasi, mida käes hoian. Võin peaaegu kuulda, kuidas need sisinal vahusesse märjukesse kukuvad ja seal molekulideks lahustuvad.

Näen pimeduses kõlkumas tagaaeda tõmmatud pesunööride siluette. Seal on nii palju säravaid veepiisku reas. Need kogunevad ja kukuvad, kasvavad ja kahanevad. Ikka lendavad mu pea kohal lennukid, ikka vuravad seal kaugemalt maanteel sajad autod. Mõned asjad ei muutu siin ilmas.

Olen lühikese ajaga suutnud siin riigis juba täiesti koduneda. Ma kardan seda kultuurišokki, mis mind Eestis ootab. Värske õhu mürgitus ja järsku ei naerata enam inimesed mulle tänaval vastu...Ja kõik on sünged ja endassetõmbunud. Sellist Eestit ma ei taha. Tahan riiki, kus võin vaid paar tundi tagasi kohatud võõrast juba lahkudes familiaarselt suudelda, kus pubis su vastas istuv inimene teeb sulle õlle välja, sest sa lihtsalt oled tore ja oled temaga ühes pubis. Kus inimesed ei alustaks õhtusööki kirudes Ansipit ja valitsust. Ma tahaks(!)....tahaksin, et inimesed oleksid ka Eestis sama palju õnnelikud ja oma eluga rahul, kui siin. Ma sooviksin, et meie inimestel oleks rohkem positiivset meelt vangerdamaks igapäevamuredega, et meil oleks tahtmist sellest neetud maalapist kinni hoida küüntega, kui talivised iilid meid lahti tahavad sealt rebida.

Ma tean, ma ise muudan esimestel tundidel Eestis viibides kohe meelt ja tahan kohe jälle minema,. Ma tean, mul on hea praegu siin elu idealiseerida, ma ei ela ise seda, aga ma ei usu, et muudmoodi oleks võimalik. Me peame muutma oma suhtumist ja maailm meie ümber muutub koos meiega!

Olen unistaja, mis teha...

Brüsseli kroonika vol 15: Lass uns tanzen

Alles koju tagasi jõudnuna tabab sind tegelik väsimus matsuga silmnäkku. Kui tegelikult oledki olnud järjest ärkvel 27 tundi ja sealjuures teinud ühe tööpäeva enne, kui ligi 6 tundi järjest oled täiest hingest inimeste poolt palavaks köetud saalis näppu visanud, siis ükshetk vajab keha puhkust. Kõrvakuulmine on kehv veel ka järgmine päev, jalad kergelt hellad ja kael kange.... Kui satud selliste sümptomitega maadlema, võid end õnnitleda, oled edukalt üle elanud ühe korraliku reivi. 

Aitäh teile Martin Garrix, Gesaffelstein, Knife Party ja paljud teisedki, kes te minu elu üheks ööks võrreldamatult ilusamaks muutsite. 

Seda loomaaeda on tegelikult raske kirjeldada, selleks, et aru saada, peab kohal olema. 6 suurt saali, chill-out-area, söögi-joogikohad...Flanders Expo üüratud ruumid oli paksult rahvast täis. Su ümber on kõikjal inimesed, põrand on kaetud joogitopside ja suitsukonidega, saalis lämbeks ja paksuks köetud õhku lõikab kellegi kanepijoindi kirbe hais. Su ümber, vastas, kõrval...igal pool on inimesed. Lõpuks unustad isegi, et sa ei salli tegelikult teisi inimesi liiga enda ligidal...sind ei häiri enam, kui keegi sulle otsa kukub, sa ise võid järgmine hetk ise samamoodi kuhugi koperdada ja lennata, võid moshimishoos tasakaalu kaotada ja naabrile selga sadada....Nobody cares... Ükshetk jookseb sulle otsa keegi õlletopsiga peos, mille sisu lendab kaarega su särgile...teine hetk libised ise märjal ja libedal betoonpõrandal ja kastad kõrvalseisja märjaks. Keegi ei pahanda, keegi ei ole kuri. Kõigil on üks eesmärk saada õnnelikuks (õndsaks?) läbi muusika. Biit lööb peast minema kõik mured. Sa lihtsalt elad hetkes, ei mõtle millelegi ja naudid olemist. Ja nii saavadki inimestest hedonistid...

Hommikul, kui tee viib peosaalist raskete, aeglaste sammudega väljapääsu poole, vaatad inimesi, kes koos sinuga on jaganud ühist ruumi öö otsa, vaatad, kes on need, keda pead samuti tänama selle eest, et nemad on aidanud sul mõneks ajaks tõmmata pea tühjaks kogu jamast, mida seal tihtipeale liiga palju leidub...Ka nemad on inimesed on murede ja kohustustega...ka nemad leiavad oma vabaduse muusikast. Ja sa hakkad neid mingil kummalisel kombel armastama. Kuidagi on nad omad. Siis saad aru, et järsku oledki elamas unistust. Kui see unistus ka on olemas vaid loetud tunnid, on need siiski hästi elatud tunnid. Need on tunnid, mil inimene on VABA!

Kahe jalaga maha

Tere. Mina olen Kristiina. Olen oma elu viimased 11 aastat õppinud elama. Tunnistan, et olen täielik iseõppija, seega ma olen teinud palju vigu, mida edaspidi üritan vältida. Ma pole seda kunsti veel täielikult omandanud, kuid iga päev on õppetund, millest üritan mõnda kasulikku kõrva taha panna. Seega vabandan juba ette, kui mu jutt võib vahel kõlada lapsikult, naiivselt, ebaküpselt või koguni rumalalt. Olen teel eneseparandamiseni ning see pole kerge. On raske astuda jälgedesse, mida on ette teinud keegi, kelle sammud on oluliselt pikemad, kui mu jalad eales õpivad kõndima. Iga päev näen ma edusamme, iga juhtum mu elus õpetab mind end rohkem kontrollima, rohkem ennast teadvustama.
Ma näen vaeva. Kuigi ma ei taha. Ma olen oma vanuse kohta juba niigi liiga vana. Ma ei taha olla liiga täiskasvanud. Tahaks lumesõda mängida ja õunaraksus käia. Ma ei tahaks üldse mitte vastutada. Mind ei rahulda mulle peale sunnitud koorem. See surub mind üha madalamale, kõvemini vastu maad. Kahe jalaga maha. See hävitab mu unistused, see tapab juba eos igasuguse lootuse võimatute asjade võimalikkusest, aga ma vajan oma unistusi! Miks ei tohikski mul olla oma ideaalset maailma, kus ei ole valu, ei ole haigusi, kus kõik on kõigi jaoks täiuslikud. Iseenda jaoks täiuslikud.
Ja kui ma üritangi hakata vastutustundlikuks ja end ankurdada, siis peetakse seda valeks. "Oled veel liiga noor." "Naudi elu!" "Vaata ilma, enne kui pere lood!"
Türa, mida te minust tahate!?!

Brüsseli kroonika vol 14: Soome ehitaja

Ehk lugu sellest, kuidas Krissu käis Volvosid jahtimas, kaardimängus haledalt pähe sai ja selle tagajärjel alasti mööda Belgiat ringi jooksis ning ka mõningaid muid juhtumisi, mis vahepealse kuu aja sisse mahuvad.

Alustame kaugemast minevikust. Ma ei mäleta põhimõtteliselt midagi, mis on kaugemal kui kolm päeva. Usute või ei...nii lihtsalt on. Ühel kaunil päeval käis Brüsseli kroonik lõpuks ka Brüsselis endas ära. Ma ei oska midagi põhjapanevat öelda selle linna kohta. See on kohutav paik minusuguse metsaelaniku jaoks, kuid minu kirjaniku ja kunstnikuhing tahaks sinna jäädagi. Vähemalt paariks kuuks. Uskumatult räpane, kole, vastik, kohutava liiklusega (kui te varem pole Belgias rattaga liigelnud, siis ma ei soovitaks esimeseks kohaks, kus seda katsetada Brüsseli kesklinna valida, võite surma saada), inimesi on palju. Liiga palju. Aga mingi osa minust tahtis ringi keerata ja vaadata tagasi nendele tänavatele, seal elavatele inimestele ja lihtsalt istuda ja jälgida seda inimevolutsiooni taset, mis valitseb nö "Euroopas". Brüssel jääb ilmselt minu jaoks tabamata imeks, mille võlusid ma kunagi ei näe. Rongiga öösel sealt läbi sõites, seirasin sealset punaste (tegelikult küll roosade) laternate tänavat, kus neiud end vaateaknal möödujatele müüvad. Tahtsin olla seal, kõndida, vaadata. Imetleda. Mingi osa minust tahtis ennast seal müüa. Hämmastav, kas pole. Noh...selline ma kord olen....

Pärast Brüsselit käisin vaatamas üht Volvot. Kaunis isend, nii kehalt, kui vaimult, kui auto kohta saab nii öelda, kahjuks kergelt tõbine, mistõttu ta hetkel valikust välja jätsin. Aga sellega ei piirdunud veel mu jaht Volvodele, mis ilmselt jätkub veel ka homme. Seda juhul kui saan enda käsutusse Mersu, mis mind mõne Volvoni viib. Keeruline eks... :) tegelikult mitte. Lõpuks ma ilmselt siiski lähen siit ikka Mersuga, mis on minu jaoks kergem, kiirem ja odavam lahendus, kui teise auto ostmine. Aga see selleks.

Kust tuli see kuradi Soome ehitaja...ma ei tea. Eestist ta igal juhul tuli. Tema on see, kes mulle kaardimängus korduvalt pähe tegi ja niisiis avastasin ma, et alasti öösel mööda võõra riigi pinda jooksmine on kindlasti midagi, mida igaüks peaks proovima. Nüüd võin oma "To do" listi veel ühe ristikese juurde tõmmata ja olla rahul, et mu aastane Belgia lähetus pole täiesti asjatult möödunud. Juba paari nädala pärast ootab mind ees veel üks kogemus, mida väga siit riigist otsin, nimelt lähen üritusele " I love techno", kus esineb suur osa DJ-de paremikust, nagu Knife Party, Martin Garrix, Baauer, Disclosure...ma ootan seda... (http://www.ilovetechno.be/?page_id=957) God dammit, ma tahan minna ja end välja elada!

Niisiis oli mul nädal aega lõbusat elu, kui mul oli elamine mehi täis. Mehed läksid juba koju ära. Sellest on kurb. Nüüd tuleb mul järgmised kolm kuud üle elada, kuniks ise saan käigu sisse panna ja tuld tõmmata. Mind oodatakse Eestis. Ma tean seda. See innustab iga järgmist päeva hingega ette võtma, et see edukalt seljatada!

and now sit back and enjoy the beat...