Brüsseli kroonika vol12: Kiired ajad

Poolakad on toredad. Olen siiani kohutnud kolmega. Ühega rongis kodu poole sõites ning kahega öises pubis, kuhu me Kailiga maandusime. Ahjaa, Belgia pikim riist on 18 cm, siis kui ta magab. Ma muigasin ja tundsin vaestele belglastele kaasa, kui nad sellise varustusega peavad leppima. Ei, mitte et ma oleks saanud nüüd ise veenduda selles pikkuses või võimekuses (viimases muidu ma sügavalt kahtlen), sest ma olen ikkagi ontlik eestlane ja võõraste belglastega ei suhtle.

Siiski panin ma tantsu, nii et belglased võisid kõrval vaid kahvatada ja poolakatele jäin ma/jäime me silma. Mitte, et mulle alati sedasorti tähelepanu meeldiks. Eriti veel, kui tegu on üsna umbkeelsete tüüpidega. Oskavad vaid küsida, kas ma õlut soovin ja kas ma olen siin üksi või ootab mind Eestis mees ja kari lapsi ka. No aitäh, jah, olen juba kolmed kolmikud sünnitanud ja tulin siia maailma vanimat ametit õppima. No vägisi tekib tahtmine mingit sitta kokku rääkida. See viisakas jutt hakkab juba end ammendama.

Aga muidu on kõik kena. 20 päeva pärast olen jälle Eestis, söön teiei kõigi närvid nahka ja siis tõmban jälle tuld. Kui kellelgi on hea idee, kuidas mahutada kahe nädala sisse võimalikult palju inimesi, siis need on väga teretulnud.

Nädal aega veetsin taas metsade ja mägede vahel, ma arvan, et see võiks saada mu jägmiseks elukohaks. Mulle meeldib seal. Jägmisena lähen sinna elama, ma arvan. Sellekohased suulised kokkulepped on juba tehtud ja varsti õpin nii veel ka prantsuse keele ära, sest Valloonia piirkonna valdav keel on siiski prantsuse, eriti veel nii piiri ligidal, nagu seda on Orchimont. Ardennidest tulevad ka pildid, aga neljapäeval lähen jälle sõitu, seekord taas Prantsusmaale, Chablis'sse võistlustele, mis seekord ilmselt ära siiski ei jää. See on ka enne puhkust mu viimane võistlus ja pärast seda pean hakkama hobuseid kaarikus sõitma, kuna Filip soovib, et ma käiksin mägedes jalutamas, et hobused veaks ja oma selga treeniks. Mul pole iseenesest selle vastu midagi, polegi ilmammu enam kaarikuga sõitnud, saab vähemalt midagigi teha.

Kui asjalood hästi lähevad on lootust selle aastanumbri sees veel ka Ungaris ja Slovakkias ära käia, kuna tndub, et on seatud siht minna MM-ile, mis toimub augusti viimasel nädalavahetusel Topolciankys, Slovakkias. Enne seda lähevad hobused ja kogu "Mannschaft Kindt" Ungarisse aklimatiseeruma ja treenima. Asjad lähevad igal juhul täitsa huvitavaks. 9. juulil selgub, kas FEI rahastab meie sõitu 05.08 Saksamaale, Riesenbecki võistlema, ning sellest oleneb ka järgnev liikumine. Aga seni, elame veel ja naudime sooje ilmasid. Pildikraami kah:

Mu uus armastus Nero

Tõsine pähkel sõita, aga mis käigud ja mis selg...

...vanakurat lihtsalt liigub nii sujuvalt, nagu tugitoolis istuks...

...ja oleks, et ta siis tõrguks...oh ei..ja muide minuga oli tal kolmas kord elus hüpata. 

Katsetasin Kaili objektiivi konikute peal. Täitsa asine, aga midagi nagu oleks puudu...

Sellised mõnusad metsarajad

Ja üks pilt meeleolust ka. Nii need kaarikusõidud meil käivadki Ardennides. 

Paarkümmend meetrit vabalangemist. Mõnus. 

Üks ilupilt ka Chantali imelistest roosidest. Ehk tegelikult ma katsetasin ka veidi oma kaamera võimeid. 

Ja öelge vaid, et pole mugav sõiduk- vägagi mugavalt võib end sisse seada, nagu näha... :)

Brüsseli kroonika vol 11: Memoirs

Tegelikult oleks mul nii paljust rääkida. Aga kuidagi on juhtunud nii, et kogu aeg on kirjutamine meelest läinud. Istun ometi pooled õhtud arvuti taga.

Tahtsin rääkida Prantsusmaast. Veetsin nädala Saumuris rahvusvahelistel rakendispordi võistlustel. Mulle meeldib see maa. Seal on juba rohkem avarust ja metsikust, kui siin Belgias. Juba see kant, kus me olime paelus mind. Kõik majad olid kohalikust heledast liivakivist, külade üldmulje oli helge ja soe, linn tundus kodune. Inimesed olid päikesest pruunid, vaid valged hambad välkusid, kui nad mulle vabandavalt naeratasid vastuseks küsimusele, kas nad inglise keelt oskavad. Seal on teistsugune elutempo ja isegi ellusuhtumine.

Kuid tegelikult on elu hoopis seda rada läinud, et mind piinavad lisakspeavaludele (jah, valutab tõbrik jälle) ka mälestused. Näib, et mälestused ongi need, mis jäävad pärast seda, kui kõik muu on kadunud või kadumas. Tõsi ta on, et mälestustesse elama jäädes unustame oleviku ja tulevikule ei mõtle. Õnneks eesti keele grammatike sõnastab selgesti tuleviku kui sellise.

Ega mul suurt midagi jagada polegi. Olen viimased paar nädalat lihtsalt üks tuim tükk töölist olnud. Mõtlen vaid vahel suuri mõtteid ja unistan mida kõike tahaksin teha, kui Eestisse jaanuaris naasen, kui naasen. Ka see viimane on viimaste suurte mõtlemispuhangute käigus küsimärgi alla sattunud. Eks hiljem siis näis, nagu laulusalm ütleb. Esmaspäeva õhtul sõidame Filipiga jälle nädalaks Ardennidesse treenima ning nädala lõpus on seal ligiduses võistlus. Teised järgnevad meile kolmapäeva õhtul, seega saan kaks ööd rekkas üksi laia lehte mängida.

Head tulevast jaani, mul on tunne, et elu hakkab nii igavaks minema, et mu hing vajab skandaali. Pean lantima minema. Kõik kohalikud küll vist juba teavad mind. Baarmen küll juba kärgib kõigiga, kui pubis olen, et ära räägi temaga flaami keelt, ta ei saa aru. Nii armas temast. Muidugi teab ta ka, mida ma joon, nii et kui uksest sisse astun pole sõnu vajagi, vaid noogutus ja sõrmedega näitad kui mitut vaja. Ja nii see elu käib.

Muide, ma põhimõtteliselt saan juba aru flaami keelest, kui nad tõprad liiga kiiresti mingit oma segast dialekti ei pursi.

Ja kuigi ma loen siin sügavmõttelisi arutlusi jaanipäeva ja alkoholismi teemadel, on mul tunne, et ainuke asi, mis ma tahaks praegu teha, on end täisti umbe tõmmata ja kaks päeva kaineks mitte saada. Normaalne olen onju.
Ya ne dam. Yes, I don't give a fuck. 

Brüsseli kroonika vol 10:Teine mentaliteet

Tahtsin kirjeldada siinsete inimeste teistsugust suhtumist mõningatesse asjadesse. Olgu need asjad täna siis näiteks alkohol ja tubakas. Noh, endale südamelähedastel teemadel on ikka kergem rääkida ju. Kallis sõber Kaspar küsis mult kui ma suhteliselt äsja olin siiamaile saabunud, et kas olen ma juba pudeli kohalikku veini arvuti kõrvale nautimiseks lahti korkinud. Too hetk oleks võinud mu pea kohal suurt lillat küsimärki näha, kui keegi oleks minuga veel ruumis olnud. Mul tekkis küsimus esiteks selle pärast, kas tõesti olen ma jätnud mulje, et mul on alkoholiga nii tõsiseid probleeme, et võiks minust juba sellist käitumist eeldada. Teiseks tekkis küsimus, kas kallis sõber juhuslikult arvas, et olin pagenud kuhugi nii pärapõrgusse, et pean masendusest lihtsalt veiniga aega sisustama ja kolmandaks tekkis mul küsimus, kas kalli sõbraga on kõik korras. No offence Kaspar, me oleme sinuga juba pisut aega tuttavad küll, ehk andestad, et just sind näiteks tõin.

Vastates esimest küsimust, siis jah, ei saa just väita, nagu oleks ma müürililleke. On olnud juhuseid, kus ekraaani valgel on ligi pool liitrit haljast viina ära joodud, aga see oli ka ekstreemsem juhus, milletaolisi, ma loodan, mul enam elus palju üle elada ei tule. ...mis tegelikult oli umbes-täpselt aasta tagasi...krt, aeg läheb kiiresti....
Seega, pole minu suugi seinapragu ja viina võtan mehiselt, kui vaja. Aga mind üllatas tookord see siiras küsimus ja sellest peale olen hakanud märkama, kuivõrd teistsugune on ikka suhtumine alkoholi Kesk-Euroopas.

Võiks välja tuua, et kanget alkoholi tarvitatakse vähem. Kõvasti vähem. Jah, konjakit ikka pakutakse, vein on õhtusöögi kõrvale tavaline ja  õlu onkarastusjook. Aga keegi ei joo end purju! Isegi mina mitte. Noh samas pole mul ka võimalust olnud. Kus sa lased selle rihma lõdvemale, kui ikka pea iga päev töötama peab, ei tahaks nagu seda ühte vaba päeva maha ka põdeda. No ja muidugi ei ole ma siinmail veel ühtegi tõsist ööelu asutust kohanud, kus kõigel minna lasta...Gent on küll neid paksult täis, aga kunas ma sinna jõuan...no üks kord peab jõudma!

Tubakas on siinmaal liiga kallis, et seda (kuri)tarvitada. Õigemini võiks öelda et olen selle tarbimise praktiliselt lõpetanud. Ei tule enam meeldegi, et peaks suitsu tegema, küll Eestis jälle meelde tuleb see amet.... Aga et kui kallis see siis on? Pakk sigarette, mis Eestis mu mäletamist mööda maksis 2.90 € maksab siin riigis 5.10€ ja sealjuures on pakis 19 (!) sigaretti. Vat siis sulle...

Aga suitsetatakse ometigi ja suitsetatakse pigem isegi rohkem sigareid ja keeratavat tubakat, kui tavalisi pakisigarette. Ja suitsetatakse igal pool. Nüüd on küll ka igas kohvikus juba oma väike suitsetamiskamber, et päris avalikus ruumis ei suitsetata, aga suhtumine on ikkagi leebem. Minu jaoks oli üsna üllatuslik, et inimesed näiteks talli vahel sigaret hambus ringi käivad ja keegi ei pilguta silmagi. Eestis sellist asja just naljalt ei näe, suitsetajad on ikka rohkem põlu all, kui siin.

Aga samas ma ei ütleks kokkuvõtteks, et asjalood selle pärast veel halvasti oleks,  et siinsed inimesed teistsuguse mõttelaadiga on, pigem vastupidi. Ka olemuselt ollakse pigem lahked ja avatud, kui tõrjuvad ja tõredad. Vastu tulevad inimesed naeratavad, kui satud kellegagi juttu ajama ollakse siiralt huvitatud, kust pärit oled ning millega siin tegeled. Mõnele põhjamaalasele väga ootamatu ja veidi pealetükkiv võib tunduda ka siinne tervitamis- ja hüvastijätuviis- põsele suudlemine( paremale põsele üldiselt). Mina isiklikult olen sellega juba täitsa harjunud ja aktsepteerin seda, aga ma loomult ka muidu üsna kallistaja inimene. Minu arvates on see kallite sõprade või pereliikmete tervitamiseks märksa meeldivam viis, seega ärge ehmatage, kui juhuslikult Eestis kohtudes teid põsele suudlen, sellised meeldivad kombed jäävad lihtsalt külge.

Nagu ka positiivsus- siin ollakse positiivsemad. Minagi hakkan vaikselt paranema.

Brüsseli kroonika vol 9: Femme fatale

Ma loodan, et ma pole ainuke naisolevus, kes sooviks isegi vahel olla üks tõeline femme fatale (pr. k. saatuslik naine). Küll on mõningad kogemused nii noorematest aastatest kui ka lähiajaloost mind veennud, et selleks on vaja rohkemat kui vaid tahtmist. Peab olema ka see "miski", et mängida inimesi oma suva järgi justkui malendeid. (Mis muuseas meenutab mulle, et üks kabemäng jäi kunagi Pärnus pooleli, ma olin küll kahjuks juba kaotusseisus, seega erilist indu polekski vist jätkata. Tuleb uus mäng teha, mis muud.)

Aga kui mõelda, missugune võim peab olema ühel naisolevusel, et niiviisi võimutseda...vaid selle võimu tajumisest piisaks, et täielikuks orjaks muutuda.... Minul pole inimeste üle kuigi palju võimu. Ma küll olen tajunud olukordi, kus minu otsusest sõltub kõik, ja need hetked on tekitanud minus vastakaid tunded- kui otsustad. siis järelikult ka vastutad, kuid kas ma alati tahangi vastutada..?

Tõeline Femme fatale ei hooli piirangutest, mida seab talle ühiskond või hea kasvatus. Üks tuntumaid fille fatale'sid (femme fatale noorem varaint, ehk saatuslik tüdruk) on Nabokovi Lolita, kellest kord ma juba juttu olen teinud, küll tänapäevases võtmes. Ka Lolita jaoks polnud mingi piirang võrgutada endast aastakümneid vanem mees. Pean tunnistama tegelikult, et ma pole Lolitat lõpuni kunagi lugenud...ma ei teagi, mis neist sai. Samas võiks öelda, et ka mina ei ole siiani hoolinud mingitest piirangutest... ma pole küll mingi meestejahtija ning enda sõrme ümber neid samuti keerata ei suuda. Mul on vaid oma silmarõõmud ja huviobjektid, kelle käekäik mulle korda läheb, muidu olen tagasihoidlik inimene, kui kõrvale heita kõik uhkus, mida minus omajagu on.

Aga tegelikkuses oli tahtsin öelda vaid seda, et igas tüdrukus on olemas naine, kes tahab tähelepanu, kes ihkab võimu, kes loodab, et ka tema on kunagi femme fatale. Mõnedel see õnnestub, enamasti jääme kõik leebeteks kodukiisudeks, kes armastavad siiralt, vihkavad südamest ja kurjustavad, sest hoolivad. Ja kui me vahel ka käitume kui diivad, siis teadke, kallid mehed, südames me seda ka oleme ja vaid kodurahu huvides oleme nõus olema need, keda teie meis näha soovite.

In loving memory

Mõtlesin mälust, mälestustest.
Kui palju meie aju tegelikult asju meelde jätab? Vähe. No eriti minu aju. Pea aasta aega juba ei talleta see enam kuigi palju kasulikku teavet. Eks kõiksugu mõnuained on hakanud oma lõivu nõudma ja see a-tähega haigus ka, mille nimi mulle hetkel ei meenu.

Möödunud ajast jäävad meelde ainult säravamad mälestused. Mingid hetked, kui tundsime ennast hästi. Ilmselt muidu ei olekski ju võimalik eksisteerida, kui peaks kogu aeg kandma endaga kaasas tervet koormat valusaid kogemusi, pettumusi ja tüdimust, mida vahel tahes tahtmata taluda tuleb.

Pärast meid jäävad need samad mälestused, meie erksamad hetked, meid meenutama ka teistele inimestele. Nendele, kes peavad endid meie sõpradeks, kes usuvad, et teavad meid. Kes arvavad, et igal juhul, kui midagi juhtub oleme kõik üksteisele toeks, just nii, nagu see peakski olema. Ideaalses maailmas. Aga mina ei ela ideaalses maailmas. Ma pole ka kaugeltki ideaalne inimene. Ma ei saa kunagi minna oma patte pihtima, sest pihiisa töötund maksab rohkem kui minu oma.

Minu ümber pole samuti ideaalsed inimesed. Aga mina näen neid ilusatena. Mu ümber on inimesed, kes on kaunid just sellistena nagu nad on. Isegi kui saaksin neid muuta, siis milleks? Elu, maailm meie ümber, oleks veel igavam ja üksluisem. Kõik need erinevad inimesed, kõik need nii kehalt kui vaimult head ja ilusad elusolendid, kellega mul on au ühist ruumi jagada, teevad ka minu elu huvitavamaks. Kõik pliiatsid on karbis erinevat värvi. Mõni teravam, mõni vähem, aga nende mõte seisneb ühtsuses. Nad on komplektsed vaid koos.

Üks ilus inimene minu elust otsustas hiljaaegu lahkuda. Tema ei suutnud ilmselt enam leida ilu kõige valu kõrvalt. Mul on sellest ääretult kahju. Meil olid omad hetked- meil olid omad tundide pikkused telefonikõned.

Kohtume veel, Enno!

Brüsseli kroonika vol 8: Rahu, ainult rahu

Niisiis otsustasin end parandada ja ükskord lõpuks aru anda oma tegevusest Euroopa Liidu peakorteris. Tinglikult võiks ju Belgiat nõnda nimetada. Jah, selleks korraks olen mägedest tagasi tsiviliseeritud flandrias ja need viis päeva metsikust ja kõrgkultuuri kummalises sümbioosis istutasid pähe kõiksugu kummalisi mõtteid, mida järjest üritan kirja saada ja avaldada. Kõike korraga kirjeldada oleks liiga palju, kardan.

See kord räägin oma meelisteemast- loodusest. Eestis on meil küll vaieldamatult kaunis olemine, kuid siiski tuleb tunnistada, et seekord jätsin oma hinge Ardennidesse. Meie peatuspaik seal oli väike Orchimont' asula, mis on praktiliselt kiviviske kaugusel Prantsuse piirist. Ühel varahommikul metsas kolades õnnestus mul muide ka täiesti teadmatult Prantsusmaal ära käia. Hiljem alles sain teada, et see tee, mida mööda ma poolteist tundi olin ekselnud oli juba France. Lähim suurem asula meile oli Bohan, mis on tuntud kui suvitamiskoht. Jala käisime kord ka seal ära, mäest alla ja tagasi mäest üles 3 km. Hiljem jällegi selgus, et Bohan's on olemas ka lõbumaja, mis ilmselt selle koha ka populaarseks puhkusepaigaks muudab...

Aga selles oli oma võlu. Kui oled juba mitu kuud järjest elanud täiesti urbaniseerunud keskkonnas ilma võimaluseta nautida metsikuma looduse võlusid, võtad igast võimalusest viimast. Ja uskuge mind, seda metsikust oli seal ka piisavalt. Kuigi kõik kohad olid täis arvukaid radu, teid ja rajakesi, ei viinud kaks kolmandikku neist mitte kuhugi, ning lõpuks võid end avastada keset tihnikut või kaljuserval ja edasi minna pole enam kuhugi. Suurem osa radu olid kaarikuga ka läbitavad, ning tegelikutl me seda sinna tegema ju läksimegi-hobuseid treenima. Ja mitmekesist treeningut said nii loomad kui inimesed. Sain ka mina kutsarina ühe ligi 30km ringi läbi teha, ning oli ikkagi tegemist juhtimisega nii piisavalt, et ümbrust jälgida ei jõudnudki.

Teine asi, mis lisaks ümbrusele oli äärmiselt meeldiv, oli seltskond. Meie lahkusime Weldenist juba kolmapäeva pärastlõunal ning kuna miskipärast oli neljapäev terves Belgias vaba päev, olid kiirteed kõik umbes. 3-tunnine reis venins 5,5 tunniseks. Neljapäeva hommikul järgnesid meile ka Benny kahe meie hobusega ja Petrus oma pere ja kahe hobusega. Seega kokku pidid Chantal ja Guy (hääldus: [g]hii) majutama 9 inimest ja 10 hobust. Olles seal mitu päeva järjest flaamikeelses keskkonnas, hakkas mullegi see keel üha rohkem ja rohkem külge jääma. Lõpuks hakkan juba ühtlasest jutuvoost eristama sõnu...

Aga pikemalt juttu ei teekski praegu. Mõned pildid teile kah:
Guy viis meid kohta, kus oli hea vaade...

 ...ja näitas kuidas seal poseerima peab...:)

 ...mille Kaili järgi proovis...

 Mina jäin tagasihoidlikuks, nagu alati....

 Mehed läksid maratonitrenni tegema. Hobuste valmis panemine oli meile kah nagu üks paras maraton. Tappev...

 Kaks päeva järjest oli meil õnn saada suurepärast istaku ja juhtimisvõtete trenni Chantali käe all, kes treenib Alexsandri tehnika ja Tai Chi baasil. Õppehobusteks olid meil kaks ungari gidranit. Loomad, kes panid mind sellesse tõugu küll põhjalikult armuma. Kunagi võiks üks selline küll endal olla.

 Chantal selgitab, kuidas ratsanik peab sadulas istuma. Näitlikult, nii et ka kõige tumbam peaks aru saama.

 Vahel olid edusammud...

 ...aga enamasti olin seisundis, kus ei teadnud, kas nutta, naerda või vihastada, sest nii rasket trenni pole ma küll ilmselt kunagi saanud.

vaheuuendust kannatamatutele

Kurvis kallutab, ehk Johnny läks segi.

Ilupilti kah. 

Pärast trenni kõlab lõua alt sügamine hästi :)

Mul on iludus akna all

Ja üks diip pilt kah. 

Juttu saab siis, kui mägedest tagasi olen elusalt. Siis räägime pikalt trendipederastiast ja muudestki põletavamatest päevateemadest, millel omaette arutlenud olen. Samuti puhkusest.