Kevaad....

Ilus aastaaeg, kas pole. Mulle meeldib. Eriti toredad on need „kevadekuulutajad” keda esimene soe ilm tänavaile kutsub. Noh, teate ju küll, need arvutud käest-kinni paarikesed. Nad on toredad. Vähemalt kaugelt vaadates. Isegi asotsiaalide hinge paneb kevad heldima ja nemadki tunduvad oma nutuse eluga vähe rohkem rahul olevat. Mis seal ikka, järjekordne talv üle elatud, see on juba märkimisväärt verstapost. Ka minu hinge poeb kevad vaikselt. Iga öö siunan ma mõttes neid neetud kassirajakaid, kes akna all lõugavad ja iga päev vannun kurja, kui taaskord märgade jalgadega koolis koju jõuan. Enam ei tunne vajadust voodisoojendaja järele, kes külmadel talveõhtutel seks ajaks, kui ma duši alt saabun, tekialuse meeldiva temperatuurini tõstaks. Kellel neid ikka vaja on. Jajah, teame, ei saa nendega, ei saa nendeta, kuid ma olen otsustanud järgida kuldset keskteed ja vastavalt vajadusele mõni vaikus olev isend kasutusse võtta. Julm eksole. Noh, kui see kõlab julmalt, eks vaadake, kuidas mõni Isake oma elu korraldab.

Aga kevadega on muidu ka ilus aeg. Linnud ja lilled ja päike. Jah, päike. Sellest tunneb inimhing siinpool kuvarit kõige rohkem puudust. On küll halb mõelda, et varsti tuleb kõik päikesepaistelised päevad pühendada õppetööle, kuid samas, on see jama juba 13. mail kõik läbi ja siis saab juba hakata pikemas perspektiivis sihte seadma. Vahel tahaks kõigest minema. Rutiinist, sellest elukorraldusest. Võtaks kaasa ühe või isegi kaks paremat semu, kellega võib alati hobusevargile minna ja põrutaks kuhugi kaugele. Sinna, kus keegi mind ei tea. Lõuna poole. Kaugele ära. Õpiks nägema elu ka väljaspoolt raami, seikleks ringi, kuniks tekib sügavam soov oma juured, mis nüüd on kodumullast ära lõigatud, jälle paiksemalt kinnitada. Kas siin, või seal, vahet pole. Kui tunnen, et sellesse paika tahan jääda, siis nii peab ka sündima. Ma pole akadeemik, ma pole proletaarlane, ma olen oma loomul seikleja ja unistaja. Mind ei püüa raamatutarkused ega tööhüved, tahan õppida elust enesest, vahetult, valusalt, ilusat. Eks ma selline perekonna häbiplekk ole, kes ei taha õppida, ega töötada, luusiks aind mööda maad ringi. Tõstaks näpu ainult selle pärast püsti, et mitte homset päeva samas kohas veeta. Elupõletaja? Ei, seda ma pole. Ma pole maailma peale solvunud. Ma ei taha oma viha kellegi peale välja elada. Mul pole õigust olla vihane. Elu on mulle kõik kätte toonud. Olen isegi looduse poolt antut kuritarvitanud ja ehk pean ma kunagi selle võla ka ühiskonna ees tasuma, et ma pole oma täit potensiaali selle hüvedes tööle sundinud, aga kui see päev tuleb, siis seesamune temaga. Küllap arutame seda siis koos Kantiga hommikusöögilauas, Wolandi häärberis.

Love is a mystery

ja mitte ainult see. Elu ise on üks suur müsteerium. Vahel tahaks vajutada stop-nuppu vaid selleks, et kõik oma peas korda tagasi seada. Tahaks olla kõvalseisja, ma ei naudi seda karussellisõitu vähimatki, ma üritan seda vaid läbi teha. Elu on üks suur ellujäämismäng. Paintball. Ja isegi kui pihta saad ja tahaksid minna oma sinikaid ravima, kistakse sind armutult mängu tagasi, laetakse su relv täis ja suunatakse võimsa vopsuga selga jälle võitlusse. Selleks, et elada, pead tapma. Üürikesed puhkepausid tunduvad jumaliku kingitusena ja neisse hetkeisse tahakski jääda. Kui ei pea tundma muret homse pärast, ootama, kas või kuna tabab sind jälle järgmine löök allapoole vööd. Elu võiks olla nauditav vaatemäng, mitte kohutav lahing. Kuid me peame võitlema. Mitte keegi ei tee seda meie eest, sest rüütellikkus on maailmast kadunud, nüüd on vaid igaüks enda naha eest. Me õpime hammustama ja küünistama. Kiskleme toiduraasude kallal, kui võiks nautida pidusööki. Inimene on räpane ja alatu elukas. Ma ei suuda väljendada, kui väga on mulle vastu see liik. Miks pean mina olema üks neist? Millega ma selle karistuse ära teenisin?

System!

Me kõik teame seda tunnet. Kui sa tahaks, aga ei saa, sest sul lihtsalt ei lasta. See ajab vihale. Teeb tigedaks. Annab aimu, kui jõuetu sa oled. Tekitab lootusetuse tunnet. Ja selle vastu ei saa midagi parata. Jääb üle vaid vaikides pealt vaadata ja kõik sõnad alla neelata. Sest keegi ei luba, ei usu, ei taha, et sa midagi ütleks. Vaikides. Nii tuleb meil elada oma elu. Me näeme, aga ei saa midagi teha, sest süsteemi ei saa muuta. Kui astuda selle teele, lööb see üle pea nagu tõusulaine ja veab, kui eluga pääsed. Süsteem vormib igaühest tundetu roboti, kes ei julge enam mõelda teisiti. Kõik peab minema süsteemi järgi. Orwell „1984”?

Homo homini lupus est

Teate, mida rohkem saan ma aimu enda nurjatust iseloomust, seda enam imetlen ma inimeste elajalikkust. Ma ei saa öelda, et ma imetlen seda heas mõttes, ma lihtsalt mõtlen, kui kaugele võib minna see õelus, viha ja eneseimetlus. Kuidas saab üks armetu ussike loomariigis kanda endas uhkust olla üle sellest kõigest. Küünteta, hambutu, karvutu, aga ometi nii tegija. Mina ka. Looduse kroon. Või vähemalt peaksin olema. Tunnen end aga näruse jääkproduktina, kes peaks kusagil põõsa all kõdunema, olema toiduks, mitte olema kiskja. Milleks anti inimesele mõistus, mis on hullem relv kui ükski küünis või hammas? Milleks on meil aju? Miks me mõtleme, kui tegelikult on lihtsam vaid alluda käskudele kõrgemalt poolt. Kuuletuda ilma vastupanuta. Karjaloomad, kuid ometi niipalju indiviidid, et teist samaväärset enda kõrval mitte sallida. Tapame lõbu pärast, kuid südametunnistus painab siiski. Kas ei peaks sellistel halastamatutel tapjatel olema sellevõrra elu kergem, et nad oma tegude tagajärgi ei tajuks? Kui meist tehti universumi kõige ohtlikum liik, miks jäeti meile need piinad oma tegudest?

Free as the wind

Nüüd on see siis ametlik. Olen vaba inimene vabal maal. Olgu selle maaga kuidas on, mina olen vähemalt vaba. Minevikuta, tulevikuta, ajatu. Sest kõik on ju nii kaduvväikese tähtsusega, peamine on rahulolu endaga. Mis sellest, et seda pole juba ammu. Liiga kaua, liiga vähe, ei tea isegi. Tühi on olla. Ei taha enam, ei jõua, ei suuda. Tahan ära.

Aga ükskord algab aega

Mitte veel täna, kuid lähiajal kindlasti. Sest praegu peaks kõik lihtsalt tantsima nagu strippar Marcol oleks epilepsia. Tegelikult mõtlesin ma rääkida üldse viimase aja kirjandusest ja muusikast. Käsitlesime täna kirjanduses sürrealismi ja selle tuntumaid esindajaid Eestis, Andres Ehinit ja Ilmar Laabanit. Mulle läheb seda sorti luule peale!

Hakkasin huvi tundma ja guugeldasin seda värki vähe. Leidsin veel fs-i luulet, kellesse ma nüüd officially armunud olen.Kunagi, kui suudan ise ka mõne asisema riimiga maha saada, siis ma alles näitan teile kõigile, seni veel ma tunnen lihtsalt tänapäeva riimimeistrite käekäigu pärast muret, sest kahju on tegelikult, kui andekas inimene, lihtsalt tähelepanu nimel hakkab rõvetsema ja kõiki järjepanu maha tegema. Oh, kas teie siis polegi veel kuulnud Meie noore tõusvast tähest räppari Abrahami üllitisi? Pean tunnistama, tema „Tantsi, tantsi” oli hea (saladuskatte all, võin öelda, et ma pole Marco eriline fänn) aga mulle tundub, et ta võiks veidi end tsenseerida. Pean soostuma, et tema värsid on head. Ma ei nimetaks neid veel geniaalseteks, tal on arenemisruumi. Ta võiks oma ampluaad veidi laiendada, mitte keskenduda ainult lillade ja juutide mõnitamisele. Me saame ju aru, et ta tahab kõik neid keda ta oma lauludes nii „viisakas vormis teretab” keppida, ja ta peab lihtsalt oma ahastuse, et ta seda ei saa, kuhugi välja elama, aga kirjutagu päevikut või ronigu kapist välja. Ei meeldi mulle ka igast neigausid ja fokinid ja asjad, aga sellepärast ei pööragi ma neile tähelepanu. Kõige suuremad homofoobid on ise tihtipeale kapipeded. Teame, teame, ta vaid peegeldab Eesti elu, kuid ärgu siis kiitku oma munni igas teises värsis, villand saab. Alati ei pea jah lilledest ja liblikatest laule looma, aga kui on annet, ei tasu oma tulevikku veel ära rikkuda.

Aga mida teha, tänapäeval on veel liialt suur hulk „vändagängstereid”, kes sellist kunsti naudivad, ma arvan, et see ei muuda neid tilkagi kultuursemateks. Mida teavad nad kaunitest kunstidest? Sittagi! Ainus haritud vändakas, keda ma „kohanud” olen, on Juha Vuorise loodud Joomahull.

My point is: elu on rõve, jah on küll, aga seda ei pea eksponeerima, seda võib edasi anda, seda lausa PEAB edastama tõepäraselt, aga ei tasu sellega minna äärmustesse. Ei pea kirjeldama piinlikult täpselt seda, kuidas käib homoseksuaalide suguelu. Putsi, mis Eesti loomeinimestel viga on... Muide, peaksin praegu kirjutama hoopis oma kirjatööd konkursile „Heategu läbi minu silmade”, aga sellised juhuslikud heietused tulevad ju alati paremini välja, kui mingi sihipärane tekst. Ah, et miks sinna? Noh, uus sülearvuti kuluks ära...

Merry x-mas and ...my ass!

Juba rohkem kui kuu aega pole saanud aega siia midagi kirjutada. Mõtlesin, et pean vist ikka end vahel meelde tuletama. Vahepeal saime ühele poole jõuludega ja uue aastaga, võtsime kasutusele euro ja olime üldse väga väga tublid! Not...
Jõulude ajal jagasime puid ja maid ja uue aasta tuleku magasin maha. Nii palju kui mul magada lasti. Heei...see läheks hästi riimi...see selleks. Varsti saab selle maade jagamisega kah lõpuks ühele poole once and for all. Vahepeal, kui ma pole koolis olnud, olen ma talli juures olnud, kus mul on uus silmarõõm ja peavalu Amper, kes mu päevi seal sisustab ja Marian, kes mind seal kiusab:D. Vahel olen ka tulevikule mõelnud ja leidnud, et see on hetkel veel liiga segane, et mingeid konkreetsemaid ja põhjapanevamaid ennustusi teha. Üldiselt läheb ju hästi, kuigi võiks alati paremini...