Kevaad....

Ilus aastaaeg, kas pole. Mulle meeldib. Eriti toredad on need „kevadekuulutajad” keda esimene soe ilm tänavaile kutsub. Noh, teate ju küll, need arvutud käest-kinni paarikesed. Nad on toredad. Vähemalt kaugelt vaadates. Isegi asotsiaalide hinge paneb kevad heldima ja nemadki tunduvad oma nutuse eluga vähe rohkem rahul olevat. Mis seal ikka, järjekordne talv üle elatud, see on juba märkimisväärt verstapost. Ka minu hinge poeb kevad vaikselt. Iga öö siunan ma mõttes neid neetud kassirajakaid, kes akna all lõugavad ja iga päev vannun kurja, kui taaskord märgade jalgadega koolis koju jõuan. Enam ei tunne vajadust voodisoojendaja järele, kes külmadel talveõhtutel seks ajaks, kui ma duši alt saabun, tekialuse meeldiva temperatuurini tõstaks. Kellel neid ikka vaja on. Jajah, teame, ei saa nendega, ei saa nendeta, kuid ma olen otsustanud järgida kuldset keskteed ja vastavalt vajadusele mõni vaikus olev isend kasutusse võtta. Julm eksole. Noh, kui see kõlab julmalt, eks vaadake, kuidas mõni Isake oma elu korraldab.

Aga kevadega on muidu ka ilus aeg. Linnud ja lilled ja päike. Jah, päike. Sellest tunneb inimhing siinpool kuvarit kõige rohkem puudust. On küll halb mõelda, et varsti tuleb kõik päikesepaistelised päevad pühendada õppetööle, kuid samas, on see jama juba 13. mail kõik läbi ja siis saab juba hakata pikemas perspektiivis sihte seadma. Vahel tahaks kõigest minema. Rutiinist, sellest elukorraldusest. Võtaks kaasa ühe või isegi kaks paremat semu, kellega võib alati hobusevargile minna ja põrutaks kuhugi kaugele. Sinna, kus keegi mind ei tea. Lõuna poole. Kaugele ära. Õpiks nägema elu ka väljaspoolt raami, seikleks ringi, kuniks tekib sügavam soov oma juured, mis nüüd on kodumullast ära lõigatud, jälle paiksemalt kinnitada. Kas siin, või seal, vahet pole. Kui tunnen, et sellesse paika tahan jääda, siis nii peab ka sündima. Ma pole akadeemik, ma pole proletaarlane, ma olen oma loomul seikleja ja unistaja. Mind ei püüa raamatutarkused ega tööhüved, tahan õppida elust enesest, vahetult, valusalt, ilusat. Eks ma selline perekonna häbiplekk ole, kes ei taha õppida, ega töötada, luusiks aind mööda maad ringi. Tõstaks näpu ainult selle pärast püsti, et mitte homset päeva samas kohas veeta. Elupõletaja? Ei, seda ma pole. Ma pole maailma peale solvunud. Ma ei taha oma viha kellegi peale välja elada. Mul pole õigust olla vihane. Elu on mulle kõik kätte toonud. Olen isegi looduse poolt antut kuritarvitanud ja ehk pean ma kunagi selle võla ka ühiskonna ees tasuma, et ma pole oma täit potensiaali selle hüvedes tööle sundinud, aga kui see päev tuleb, siis seesamune temaga. Küllap arutame seda siis koos Kantiga hommikusöögilauas, Wolandi häärberis.