ja mitte ainult see. Elu ise on üks suur müsteerium. Vahel tahaks vajutada stop-nuppu vaid selleks, et kõik oma peas korda tagasi seada. Tahaks olla kõvalseisja, ma ei naudi seda karussellisõitu vähimatki, ma üritan seda vaid läbi teha. Elu on üks suur ellujäämismäng. Paintball. Ja isegi kui pihta saad ja tahaksid minna oma sinikaid ravima, kistakse sind armutult mängu tagasi, laetakse su relv täis ja suunatakse võimsa vopsuga selga jälle võitlusse. Selleks, et elada, pead tapma. Üürikesed puhkepausid tunduvad jumaliku kingitusena ja neisse hetkeisse tahakski jääda. Kui ei pea tundma muret homse pärast, ootama, kas või kuna tabab sind jälle järgmine löök allapoole vööd. Elu võiks olla nauditav vaatemäng, mitte kohutav lahing. Kuid me peame võitlema. Mitte keegi ei tee seda meie eest, sest rüütellikkus on maailmast kadunud, nüüd on vaid igaüks enda naha eest. Me õpime hammustama ja küünistama. Kiskleme toiduraasude kallal, kui võiks nautida pidusööki. Inimene on räpane ja alatu elukas. Ma ei suuda väljendada, kui väga on mulle vastu see liik. Miks pean mina olema üks neist? Millega ma selle karistuse ära teenisin?
No comments:
Post a Comment