Et siis...vaheaja selgroog on pooleks murtud. Varsti. Kõik on kuhugi kadunud, kedagi pole Võrus. Mul on räigelt igav juba. Svennu on Tlnas, Evu on Tlnas, Kaspar läks ka eile Tlnasse. No ****, mis mina siis veel siin teen? Olen lihtsalt ns mõttetu. Paar päeva tagasi vist vihastasin ema ka välja, kui ütlesin, et mul pole Verioral midagi teha, milleks mul sinna minna siis. NO EI OLE JU! See koht pole minu jaoks. Jah, ma tean seal kõiki, muidugi tean. Aga ma pole OMA. Keegi ei oota mind seltskonda ja olgem ausad, ma ei tahagi sealses seltskonnas olla. Noh, ja kas mulle tõesti meeldib hullult magada sel ajal, kui inimesed kõrvalkorteris möllu panevad? JAH, vot see on kohe kindlasti minu tass teed. Olen siis juba parem oma vaikses urkas, kus keegi mind ei sega, kus ma ei pea vaatama, kuidas koer, kes kunagi oli täiesti normaalne, päevast päeva järjest rohkem segi läheb peast ja kus ma saan olla segamatult enda rütmis kedagi teist segamata. Veriora...see on koht, kus ma võin külas käia, mina seal elada ei kavatse.
Toredat poole pealt pole mul midagi lisada. Väsinud olen, mitte midagi ei jõua.
1 comment:
Kullakse, igavus saab olla vaid kahe kõrva vahel ju. Kirjutad hästi, ilmselt oled lugeja, nii et asu sinna kahe kõrva vahele midagi viima - ja polegi enam igav.
Edu Sulle!
Post a Comment