Teate, mida rohkem saan ma aimu enda nurjatust iseloomust, seda enam imetlen ma inimeste elajalikkust. Ma ei saa öelda, et ma imetlen seda heas mõttes, ma lihtsalt mõtlen, kui kaugele võib minna see õelus, viha ja eneseimetlus. Kuidas saab üks armetu ussike loomariigis kanda endas uhkust olla üle sellest kõigest. Küünteta, hambutu, karvutu, aga ometi nii tegija. Mina ka. Looduse kroon. Või vähemalt peaksin olema. Tunnen end aga näruse jääkproduktina, kes peaks kusagil põõsa all kõdunema, olema toiduks, mitte olema kiskja. Milleks anti inimesele mõistus, mis on hullem relv kui ükski küünis või hammas? Milleks on meil aju? Miks me mõtleme, kui tegelikult on lihtsam vaid alluda käskudele kõrgemalt poolt. Kuuletuda ilma vastupanuta. Karjaloomad, kuid ometi niipalju indiviidid, et teist samaväärset enda kõrval mitte sallida. Tapame lõbu pärast, kuid südametunnistus painab siiski. Kas ei peaks sellistel halastamatutel tapjatel olema sellevõrra elu kergem, et nad oma tegude tagajärgi ei tajuks? Kui meist tehti universumi kõige ohtlikum liik, miks jäeti meile need piinad oma tegudest?
No comments:
Post a Comment