2608

Leidsin, et minust on äärmiselt koletu olnud jätta nii pikalt peetud blogi täiesti unustusse. Võeh, mida lauseehitust. Rõve lihtsalt.

Seega ma räägin teiega jälle, hõissa. Elus on vahepeal peaaegu terve aasta...või noh, tegelikult ongi läinud mööda terve aasta sellest, kui viimati mõistlikku juttu kirjutasin. Palju vett on vahepeal taevast alla sadanud. Viidates siin nii sellele, et tavaliselt voolab vesi merre ja tegelikult ka sellele, et vahepeal ongi sitaks vett taevast alla sadand. Ses mõttes, et tegelikult ei ole vahet kust vesi voolab, lõpuks jõuab ikka merre tagasi.

Ma siis nüüd alustan uuesti- elus on vahepealse aastaga palju toimunud. Ma olen endale mõne uue kohustuse juurde hankinud ja sealjuures pole veel koolikohustusest lahti saanud. Sel õppeaastal tõotan pühalikult hoolikamalt üritada, ehk tegelikult peaks ju ükshetk selle kuradi kooli juba ära lõpetama ja hakkama normaalse inimese kombel elama. Heh... hakkan ma jah. Selleks tarbeks peaks see aasta ära tegema seminaritöö (mis jäi kevadel tegemata), kaks semestrit filosoofiat (mis jäid tegemata juba pea neli aastat tagasi...kurat, ma olen ikka kaua koolis käinud küll) päris palju praktikaid ja lõppeks veel ka lõputöö.

Kui seminaritöö teema on enam-vähem paika loksunud ja praegu on ka motivatsioon laes seda kirjutada, siis lõputöö osas ma veel tüpselt ei tea ja kui arvestada, et selle kirjutamine jääb kevadsemestrisse, siis ilmselt jääb see tegemata. Kamoon, ma olen realist! Ma ju tean, et kevaditi ei tule mul õppimisest mitte kunagi midagi välja. Ja see on tühi töö ja vaimu vaevamine mulle rääkida, et pinguta ja tee... nope. Ei tule välja. Õnneks lõputöö tegemine on lihtsam, ses mõttes, et isegi kui õppeaeg ületab normi, siis lõputöö tegemise eest ei pea ma lisaks maksma.

Vot. Praegu on nii.

010116

Kuigi on juba õhtu, pole ma veel voodist välja saanud. Mõtlesin küll, et võiks ju korra päevas end vähemalt riidesse panna, aga samas...kas on nii väga vaja. Päike on juba jälle ammu loojunud ja varsti peab teise külje keerama ja jälle magama jääma.

Kui nüüd pikemalt mõtlema hakata...siis ma ei viitsigi ikka midagi kirjutada. Sorri.

1411

Ah et miks ma ei kirjuta? A ma ei viitsi. Ei tegelt pole mul aega. Mu enda kompuuterdus on juba jupimat aega liikumisvõimetult laua peal olnud ja seega tuleb mul herr Olliga võistelda arvutiaja eest. Vahest veab ja saates teine linna ilma minuta pidutsema õnnestub mul ka rida või paar kirja panna.

Alates septembrikuust elame siis oma "mannschaft"iga Viiratsis, rendime maja ja oleme muidu muhedad tudengid. Mina käin nädalalõppudel Sammulis lapsi ratsutama õpetamas ja noh Oll siis vahepeal puhkab ja mängib ja eks me mõlemad tegeleme kooli ja tellimustöödega vahepeal kah.

Mõnda aega juba mõtlen, et peaksin taas end blogimislainele seadma, aga on juhtunud olema nii, et Veelase fb leht on juba blogi mõõtmeid võtmas. Ah et kes või mis on Veelane? Otsisime kevadel juba Olliga nime, mille alla ühendada oma loomingut metallitöö vallas. Kuna siht oli leida midagi müstilist ent samas lihtsat ja meeldejäävat ja mingi teema kogu aeg nende vesiinimestega oli, siis sai mõeldud end Veelaseks. Vesiinimesed on need, kes räägivad inimesega ta enda peas. Kõige parem koht kus nendega rääkida on vesine koht, näiteks vannis. Või duši all. Minu peas nad ei räägi. Ma olen veel algaja. Ent Oll, kui juba kõrgemat kunsti valdav, võiks lausa öelda, preester omas vallas, väidetavalt saab neilt juhiseid kuidas elada. Vähemalt oleks ju tore nii arvata.

Tegelikult ei ole asi sugugi nii hull ja meie ka mitte. Sekti loomine on küll plaanis, kuid oma piiblit pole me veel kirjastada jõudnud, seega see peab ootama. Ega tahakski muud teha, kui Euroopa fondidest küsida raha sektile maja ja maa ostmiseks ja korraldada seal veinijoominguid koos orgiatega. Muud eriti ei tahagi.

Aga aega on selle kippe asjaga.

22.08

Normaalsed inimesed on punk-laulupeol, mina olen tööl. Liitudes programmiga Tagasi Juurte Juurde jõudsin oma otsaga jälle Maanteemuuseumisse. Ega mul tegelt selle vastu eri tmidagi pole, vähemalt on tegemist tööga mille eest mulle makstakse. Ja seda nii piisavalt hästi, et tegelikult polegi väga põhjust nuriseda. Aga see selleks.

See tähendab muuhulgas ka seda, et olen juba kolmandat nädalat lõunaosariikides ja alles järgmise nädala lõpul pöördun tagasi Viljandisse. See tähendab ka, et muuseas on mul vaja veel enne kooli algust üks koolipraktika ära teha- ehtekomplekt.

Lõunas olles on aega asjade üle järgi mõelda. Kinnitada endale, et just nimelt sel kooliaastal hakkan ma über-tubliks ja õpin kõik kooliasjad õigel ajal ära. Ja enne seda just sai öeldud et jah muidugi ma lähen septembri alguses rekkahaagiseid kokku keevitama. Damn ma pean õppima "ei" ütlema...

Tahaks vahepeal olla lihtsalt üks suvaline vitupea kes võib asjadele näkku sülitada ja jalaga virutada. Ja kes ei tea kes on vitupead....siis vaadake tulnuka filmi, ehk valdise pääsemist 11-s osas.  :)

0206

Well....kaks kuud on läinud lennates. Aega jääb üha vähemaks, mida vanemaks saad, tundub. Luud-kondid on vahepeal kõik kokku kasvanud, käin jälle kahel jalal ja vasak käsi on ka nii enam-vähem funktsioneeriv.

Peamiselt on see aeg möödunud kooli tegemisi tehes ja keevitama õppides. Poolteist kuud tegelesin õhtupoolikutel just sellega. Nüüd jääb üle oodata veel kunas juunikuus peaks toimuma kutseeksam ja kas ma ka selle läbin. Täna sepikojas mingeid torusid kokku lastes tundus küll, nagu poleks elusees käppa käes hoidnud jällegi. Aga kaks-kolm nädalat on veel kiire-kiire. Siis peaks kõigi ennustuste kohaselt see kiire läbi saama ja siis saabub suur nälg.

Selgub, et on üle mitme-setme aasta esimesi suvesid, kus mul ei olegi veel mai keskelt alates juba plaanis millega ma suvel tegelen. Mõneti on jube vaba tunne, ei mingit kohustust, aga teisalt oleks tarvis tööl käia ja raha teenida, sest mulke kuhu seda raha panna ei ole mitte ainult üks...

See nädal on meil tihedalt hansalaadaga sisustet ja järgmine nädal tuleb vaeva näha, et saaks kõik kooliasjad õigeaegselt hinnatud. Pärast seda tuleb veel nädal aega malmivalu laagrit ja siis ongi juba jaanipäev. Kähku läheb.

Ööpäevas on vaid 24 tundi ja kunagi tahaks puhata ja mängida ka.

smells like horse sh*t

Suht sitt on olla ühekäeline. Ja ühejalgne. Nüüdseks ehk võin öelda küll, et käsi on juba veidi funktsioneeriv, aga jalale ei tohiks veel kolm nädalat toetuda.
Seni läks kõik ilusti, kuni laupäeva hommikupoole öösel lõi mingi jäleda närvivalu ka veel vasakusse õlga. Käisime Viljandi EMOs, arst vaatas mind, saatis korra röntgenisse, tegid õlast pildid. Nagu ka arvata ei leidnud sealt mingeid luulisi muutusi, kirjutas mulle valuvaigisteid välja ja käskis nädala pärast kirurgi juurde aja kirja panna, kui ikka veel valutab.
 Pullikaka, ma ütlen.

Õlg valutab muidugi edasi.

Ja kes endiselt veel ei tea, siis kevadise kauni ilma puhul otsustas hobeseloom võtta üles kiiremad tuurid ja nii ma siis aiglas maandusigi. Enne seda veel muidugi vastu puud ka. Eks seal oli kindlasti mitmeid olekseid-polekseid jälle. Nii minu möödalaskmist kui ka hobuse ootamatut käitumist. Kuigi.... olukorras kus see on tal juba neljas minematõmbamine, võiks seda juba oodata, aga no kaotasin ta eelneva hea käitumise varjus jälle valvsuse. Mis seal ikka. Juhtub. Nüüd tuleb terveks saada ja kooliga tegelema hakata.

Kusagilt aprilli keskelt peaks ma minema ka mingitele keevitaja algõppe kursustele, mis mul sügisel käimata jäid. Toona jäin napilt kursuselt välja. Esimesed nädalad on teooriaõpe, mis on tasuta, hiljem peaksid tulema ka praktilised tunnid, kuid võib juhtuda, et neid ma ei võta, kui need on tasulised. Natuke palju tahavad raha saada selle eest, praegu mul küll välja ei mängi.

ja nii ta veereb. edasi, ikka edasi.

1403

Seni, kuni ma pole leidnud originaalsemat viisi kuidas postitusi märkida, jätkan nende nummerdamisega.

Kaks nädalat on läinud kiirelt, asjalikult ja töiselt.
Esmaspäeval sai võetud ette kauaoodatud autoremont. Selle tarbeks käisin juba kaks nädalat varem nagu uni kooli majandusjuhatajale aeg-ajalt meelde tuletamas, et kuule, mul oleks vaja seda head suurt garaaži seal Vilma kompleksis üheks päevaks kasutada. Hr Ain, kes on mõistlik mees ja on varemgi näinud(loe: nägi eelmine kevad, kuidas me kaks päeva samal autol ust ja tiiba vahetasime), mida ma oma autoga suudan korda saata, sai olukorrast aru. Nii õnnestus siis esmaspäeval kusagil 11 ajal päeval auto kanali peale lükata. Siis hakkas pihta kiire autouste eest monteerimine ja samal ajal küljekarbi õigesse suurusesse-kujusse tampimine. Lahti lõikama seda kortsu sõidetud ollust me ei hakanud, kuna rellakas teadupärast eritab häid sädemeid ja see jama mida sinna karpidesse sisse topitakse tahab hästi põlema minna.

Sel samal põhjusel sai eelnevalt valmis väänatud jupp küljekarpi lihtsalt paari punktiga kinni tõmmatud ja altpoolt julmalt plekikruvidega läbi põhja. Eelnevalt värvitud uksed, mis hämmastavalt on isegi täitsa sama värvi, said kah ette, polstrid külge, ja siis oli juba kell niipalju et hr Ain tuli uksi sulgema ja meid välja viskama. Niih...

Sellega jamad ei piirdunud. Kuna ma ustega võtit kaasa ei saanud, tuli lukusüdamik ära vahetada. See tähendas juhiukse teatud määral lahti kakkumist. Mis omakorda tõi kaasa hr Ollile päris palju peavalu kui ta seda kammajaad tagasi hakkas kokku panema. Kui muud asjad on Volvoraatoril enam-vähem mõistlikult ehitatud, siis uste sees olevad mehanismid pole kindlasti seal kategoorias. Ahjaa, et miks ma ise seda kokku ei pannud...sest mul pole nii pikka meelt, et selliste asjadega (loe: asjad mis on debiilselt ja mõistusevastaselt ehitatud...ja ahjaa, elektrisüsteemid ka!)  tegeleda, ma lähen umbes kolme ebaõnnestumise järel täiesti marru, röögin, peksan asju, loobin kõik laiali ja siis lähen ja mossitan nurgas ja kisun pool pakki suitsu enne ära kui uuesti üritan. Hr Oll on veidi parem sellistes asjades.

Kuid hoolimata meie ponnistustest, ei saanud me tööle ei kesklukku ega elektriakent.
Kesklukk ei tööta siiani. Elektriakna saime tööle. Selgus, et kui juhiukses olev akna lüliti on lahti ühendatud, st ei ole sillatud, ei toimi ka keskkonsoolis olev lüliti. Nalja kui palju. See krdi lüliti läks mul juba eelmise remondi aegu katki ja kuigi ma panin ta kuidagi kokku ja ta oli sillatud, siis ilmselt viimase aknaremondi aegu lagunes ta lõplikult laiali ja meie otsisime nagu haiged jänesed taga põhjust, miks aken ei tööta. Küll mootorist, küll juhtmetest... P*tsi, lüliti oli vaja ära vahetada. Nüüd toimib jälle.

Sellegipoolest ei saanud ma ülevaatuselt täna läbi. Rooliotsad...need kuradi rooliotsad. Ülejärgmine esmaspäev saavad vahetatud.

2802

Veebruari viimase päeva puhul otsustasin jälle endast märku anda. Tegelikult on üht-teist ikka rääkida ka.

Viimasest postistusest on möödas juba rohkem kui kaks kuud ja elu läheb ju ikka edasi. Küll mõne pohmakapäeva puhul kaks päev tagasi, kuid lõppkokkuvõttes siiski edasi.

Jaanuari esimestel nädalatel suutsin lobjakasajus oma auto üle kontrolli kaotada ja teel välja juhipoolse küljega vastu liiklusmärki sõita. Selle tulemusel sõidan juba kuu aega Olli autoga ringi ja poetan iga kord pisara kui kütust paaki juurde valan. Võiks ju arvata, et ei ole nii suur vahe, aga krt on ikka küll kas sõidan paagitäiega 900-1000 km või 600-800 km.

Autoga ei juhtunud tegelikult hullu midagi, hunnik üleliigset plastikut pudenes küljest, mõlemad uksed läksid lömmi ja küljekarp on...noh, mitte just kõige sirgem. To make matters worse lõppes janauarikuuga ka ülevaatus ja nüüd on siis veebruari mu Smurf seisnud ja oodanud kunas mul õnnestub uued uksed külge saada ja karp ära keevitada. Kõigi eelduste kohaselt peaks ülejärgmine esmaspäev olema võimalik need tööd ette võtta. Keeping fingers crossed. 

Ja teine suurem uudis mu elus on see, et olen otsustanud lõpetada oma töö Maria talus. Suurt tseremooniat polegi. Lihtsalt aitab. Minu töö siin on tehtud. Kui mu ainus mõte igal reedel on "ma ei taha tööle minna" ja igal pühapäeval "ma ei taha enam sinna tagasi minna" siis on aeg edasi minna. Kõige hullem on see vahemaa, see 1,5-2 tundi puhtalt sõitmist. Ei ole olemas asendamatuid inimesi, ma tean, et ka mina pole üks neist. Mul jäi küll nii mõnigi asi tegemata, kuid tulevad ajad kui saab neid ambitsioone uuesti püüda.

Aga et mis ma siis tegema hakkan? Ei tea. Praegu ei tea. Mõtlesime hr Olliga, et hakkame töötuteks. Tegelikult tahab kool saada tähelepanu ja seda nii piisavalt palju, et ma ei tahaks hea meelega üldsegi töötamisega tegeleda, aga ilmselt peab. Näis noh, hobustega jamamist veel päris ära ei lõpeta, selleks on liiga palju juba vaeva nähtud, aga tööna ma seda teha enam eriti ei tahaks. Mõni asi võiks jääda siiski hobiks.

Nuvat.

1912

Just mõned minutid tagasi seisin ma väljas ja vahtisin taevasse. Mida rohkem ma seisin ja vahtisin, seda ligemale tähed tulid. Seisin seal, tõmbasin oma sigaretti ja vahtisin taevasse kui langev täht taeva sekundiks poolitas. Tähed on täna eredad.
Aga mõte oli hoopis see, et ma üritasin tabada oma mõtet just sel tähe kukkumise hetkel ja ma tabasin end loetlemas ahvikiirusel inimeste nimesid. Endale oluliste inimeste nimesid.
Ma tahan Teile öelda, et kuigi ma pole väga soe, familiaarne ega üliaktiivne suhtleja, mõtlen ma Teie peale ikkagi. Ja ma alati loodan, et teil läheb hästi.
Kui ma ei saada Sulle Facebooki sünnipäevaks õnnitlust, ei kirjuta Sulle jõuludeks SMS-i või ei helista sulle aastavahetusel, ei tähenda see seda, et ma Su peale ei mõtleks. Muidugi ma üldiselt jõule vihkan ka...
Aga ma mõtlen ikka ja alati loodan, et kõik on hästi.

//////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////
Just minutes ago, I was standing outside, staring at tonight's beautiful sky full of stars. The more I stared, the more the stars seemed to come closer, the more I wanted to look. Just as I was there, smoking my cigarette and thinking about many-many things, some more silly and some less, a falling star lighted the sky for a second. The stars were bright today.
But what I really wanted to say is that even though I may not be the person who seems to be the friendliest or warmest, I still want to let you, my people, know, that I do remember you. All of you. And I think of you. I think of how are you doing and wonder if everything is fine with you.
So in the light of arriving holidays, I wish to tell you all, that even If I do not send you a x-mas card, or a text message, and I even may not call you (because I just simply hate christmas), but I think of you and I wish you all the best.

2911

Veel enne, kui alab iga-aastane jõuluhullus, tuleb kirja panna viimased hingetõmbed. Kuu aega oli praktikat. Nädal aega sai asju toksitud, siis nädal aega valatud....siis kaks nädalat sai asju söövitatud...

Kunagi ehk täieneb sellekohane fotogalerii ka, kuid see päev pole täna. Väga huvitav oli minu jaoks nädal valamist. Minkus sai tööle pandud seal kaks aastat tuttuuena seisnud vaakumvalu masin. Seda käisid meile Tartust Etnoehte töökojast tutvustamas Merlin Lõiv ja Kersti Teder. Oma teadmisi metallivalust jagas meiega terve nädala vältel Harvi Varkki. Kuigi need vahanikerdamise-valamise õhtud kippusid isegi kohati liiga öösse venima, oli mul siiski hea meel sellest praktikast osa saada. Avas minu jaoks palju uusi teid, kuhu mõtted rändavad.

Aga söövitamine oli ka huvitav. Mürgine, kuid huvitav. Kummaline, et järsku said nagu Minku võimalused pea täies mahus tööle pandud, siiani oli kaks kuud nagu täielikku vaikust. Kuid nüüd on mul ees üks pisut rohkem pühendumist nõudvam projekt. Saab näha, kas või millise tulemuseni see jõuab. Põnev on igal juhul küll.

Homme avame Pärnus jõuluhooaja esimese advendiga. Pff....

Toks-toks

Üritan jah...Pfhaahaaa...Nii oligi. Ikka läheb kuu mööda enne kui ma jälle siia lehele satun kirjama. Tegelt on olnud huvitav. Selles mõttes huvitav, et mul on olnud tore ja kui aeg läheb kiirelt siis järelikult on see olnud hästi veedetud aeg. Teadupärast ju peldiku ukse taga oodates läheb aeg aeglasemalt.

Kuigi mulle vahepeal poolsunniviisiliselt meenutatakse, et ei ole vaja end ribadeks rabeleda, kipun ma seda siiski tegema. Koolis on praktikanädalad, mis tähendab pikki päevi Minkus metalli vormimist ja tööl on niikuinii kogu aeg kiire. Nädalavahetustel, mil ma Maria talus tegutsen käib rahvast tihedalt ja enda töödega tegelikult väga ei olegi aega tegeleda. Hobused tahaks treenimist saada, aga mida pole, on aeg. See läheb ära muudkui talli ja maneeži vahet tatsates ja lapsi kergendama õpetades.

Mul on väga hea meel, et meil on tallis nädala sees olemas Anniki, kelleta ma tegelikult elu siin Marias ette ei kujutaks. Ma võin ju käia ja nädalavahetustel olla abiks ja üht-teist korraldada ja trennitada, aga tegelikult on ikka nii, et kui ikka viis päeva nädalas kedagi teist kohal poleks, oleks seis ikka väga nutune. Ma siiralt loodan, et ma ei ole ainuke, kes näeb, et asjad on praegu hästi ja võiks areneda edasi ainult paremuse poole.

Autodega on mul praegu pisut kurb seis- Mesa seisab senini veel numbriteta, sest kahjuks on lihtsalt riigilõivude maksmine mulle praegu ülejõu käiv pingutus. Volvo sõidab küll mul usinalt ja väga truult on nõus ka hommikuti käivituma, kuid seda senini. Külmade saabudes võib ilmselt tekkida meil lahkarvamusi... Aga tagasillas on mingid puksid omadega õhtal sest tagarattad on mõnusalt lääpas ja sööb rehvi sisekülge muudkui krõmpsat-krõmpsat, rooliotsad on läbi ja esimesed pidurid tahavad ka uuenduskuuri saada. Kõik see oleks nummi veel enne talve ära teha. Enne veel kui talverehvid alla saab. Nendega ma praegu veel ei kiirusta.

Nädal aega praktikat on mul mõtted kõikvõimalikesse suundadesse tööle pannud ja ideid mida materjali toota muudkui aga tekib. Iseasi kas neile ka turgu leiduks, aga seda näitab aeg. Kui mul vähegi kannatab, siis varsti tahaks vähehaaval ka oma töid hakata tegema muu koolitöö kõrvalt ja võimalusel turustama.

vat nii.

11.10

Olen viimasel ajal suht kehv kirjutaja olnud, tean küll. Elu on kiire, jagatud võrdsetes kogustes mu kooli, mu autode, mu hobuste ja siis veel enda elu vahel. Kõik tahavad saada oma osa hellust, pai ja sõbralikku mütsu selga, või piki armatuuri a'la kassaraisklähedkäima.

Nagu alati peab mul ikka mitu rauda tules olema, muidu lihtsalt elu ei lähe edasi. Üks ora on pees ja teine tules. Mida rohkem ma teen seda paremini end tunnen. Kui mujal maailmas toimuvad pöördelised sündmused- võetakse vastu kooseluseadusi, sünnivad ja surevad inimesed, peetakse sõda ja võideldakse zombidega, siis mind vaevab vaid see, kust saaks töövahendeid, et tööd efektiivsemalt teha, kuidas vahetatakse Volvo rooliotsi ja kas kass jookseb vastu seina kui tal vurrud ära lõigata. Vahel ma kleebin talle tahtlikult kleeplinti ka turjale, et näha kuidas ta mööda maad roomab. Ma tean, ma olen õel. Meeleldi.

Marias kulgevad asjad kenasti. Lisaks minule on siin veel üks inimene, kelle olemasolu üle on mul väga hea meel. Tõesti tore on tulla siia ja avastada, et asjad sujuvad ja liiguvad. Saavad kõik tööd tehtud ja loomad liigutatud. Seltsis segasem ja segased oleme ka natuke.

Ma tahaks üritada veidi rohkem kajastada oma tegevust. Ma üritan.

Uued tuuled

Viimasest postitusest on olnud raske üle saada. Nagu koera saba mis lohiseb. Tahaks jagada teiega oma maailma. Aga nii kui avan blogi ja näen eelmist postitust kaob igasugune isu millestki rääkida. Sulgen vaikselt jälle interneti ja istun veidi aega omaette.

Proovin nüüd jälle.
Nagu teada-tuntud tõe allikas Facebook juba kõigile on teada andnud, olen ma tagasi. Jälle Eestis, jälle on üks mu unistus täidetud. Mersu tuli ka minuga kaasa.

Mul pole õrna aimugi miks on vaja ühele 23-aastasele segasele tsikile kahte autot. Ja sealjuures summaarselt veel rohkem kui kaks korda vanemad kui ma ise. See selleks.

Kaks kuud läksid piinavalt aeglaselt, aga lõpuks ma nad üle elasin. Meie sõit kulges ootamatult rahumeelselt ja äpardusteta. Kerge paanikaosakonna tekitas väike vajadus remondi järgi keset nädalavahetust Belgia kuningriigis, kui teadupärast viimane ju sel ajal rahulikult puhkab. See sai ka kuidagi seljatatud. Kohtasin inimest, kes on tõeline Mercedese fänn. Vat kui oled oma elus näinud umbes 5-meetriste lagedega ruumi täidetud maast laeni ja otsast otsani vanade mersujuppidega, tuleb tõdeda, et oled näinud paradiisi. Heaven on earth. 

Novat ja nii ma siis olengi siin. Üritan tagasi kooli integreeruda ja vähehaaval ikka tööl ka veel käia. Tööl on toredamaks läinud tegelikult, käib juba rohkem rahvast ja seltskond on muhe ja asjalik. Nii ma võin tööd teha, nii mulle meeldib. :)

Kui nüüd rahalaev ka põhja läheks kusagil siis oleks veel eriti sigalahe ja ma võiks siia Eestimaale pikemakski jääda.

Vahel kutsutakse inglid tagasi

Ma ei ole usklik. Ma ei usu traditsioonilist Jumalat või Allahit või Jahvet. Ma ei isikusta jõudu, mis seisab meist kõrgemal. Kuid kas ta tegelikult ongi meist kõrgem. Ta on tegelikult meie sees. Me ise oleme Jumal, Allah ja Jahve. Meie oleme need, kes otsustavad. 

Kahjuks võtab mõni mees seda vahel liiga tõsiselt. Võtab endale õiguse jagada ja valitseda. Või siis üleüldse mitte jagada aga ikkagi valitseda. 

Laupäeva hilisõhtul lõpetas ühe sellise "jumaluse" idiootsuse tagajärjel üks ilus inimene oma tee siin ilmas. 

Sinu tee oli liiga lühike. Sul oli veel palju ees. Ma jään sind mäletama. 

Näeme veel, Hanna-Mary. 

16.07

Ma usun, et nii mõnigi (ehh, no tegelt ma pigem lihtsalt loodan, et kedagi veidi huvitab) ehk tahaks näha mingeid pilte minu siinviibimisest, aga teate, ma pigem kurvastan teid- ma olen lihtsalt liiga laisk, et pilte teha ja sikutada.

Kuid mida mul siis öelda on kah...möödunud nädal oli kuidagi pehmelt öeldes sitt- ilm oli nöga, üks jama juhtus teise otsa ja see aeg muudkui venis ja venis ja ikka veel venis. Kõiksugu kriisisituatsioonid ikka näitavad jällegi kas või kuidas keegi oma kohale tööle sobib. Ma leian, et tulin omadega välja. Sain hakkama.

Kuid päevad pole vennad ja ööd on meil mustad. See nädal on teine. "Project Meatball" käitub hästi, me räägime juba samas dialektis. Järgmine nädal tahaksin mõne oskajama lapse talle selga saada, et näha kuidas ta teise ratsanikuga käitub.

Aeg läheb lennates kui muudkui tööd teha vihud ja hommikust õhtuni tegevuses oled. Nüüd juba olen nõus, et vajan ühte vaba päeva.

Belgium vol 2: Minu Ardennid

Ehk Brüsseli Kroonik on tagasi aktsioonis! Möödas on viis kuud ja jälle olen ma tagasi samas punktis, kust poolteist aastat tagasi alustasin. Noh, tegelikult siiski mitte- olen vanem, targem, ilusam ja osavam. Vähemalt tahaksin olla.

Juba siis kui jaanuaris tagasi Eestis olin, teadsin, et suvel tulen jälle Belgiasse. Isegi veel varem teadsin, et tulen, ma ei ole kunagi oma aastast siinviibimist pidanud ühekordseks projektiks. Ma pean tunnistama, et seekord ei olnud mul kerge siia tulla. Lühikese ajaga suutsin ma Eestis juba endale elu tekitada, hämmastav kas pole. Töö, kool, elu...no ja neljajalgsed ja neljarattalised, kes kõik tahavad tähelepanu...nojah.

Igal juhul olen nädalakese ja pisut peale elanud Prantsuse piiri äärses Bohan' külakeses, kus elu käib vaid suviste turistide rütmis. Kui muidu on siin elanikke 300 ringis, siis suvisel kämpingute kõrgajal liikleb siin korraga umbes paar tuhat inimest rohkem. Ja jah, ka siin oli inimesi haaranud jalgpallipalavik (keegi küsis midagi selle kohta). Umbes täpselt selle ajani kui Belga Argentiinalt kotti sai. Nüüd elatakse hinges Hollandlastele kaasa.

Esimene nädal tajusin, kuidas ma iga päevaga üha rohkem väsisin, küll vaid 350 m merepinnast, kuid siiski kõrgemal kui ma harjunud olen, ja õhku jäi mulle väheks... siit siis vihje, et ilmselt tuleks suitsetamine maha jätta, oleks ehk rohkem õhku mida hingata....no ei...kuni mul veel suitsu on.... Nüüdseks olen enam-vähem kombes ja suudan õhtul ka veel asjalik olla.

Ahjaa, mul on siin projekt. Ma kutsun teda "Project Meatball". 12-aastane haflingeri mära, kellest peab saama veel selle kahe kuu jooksul lastele sobilik ratsaponi. Noh, kas ta just lastele sobilik saab olema, aga ratsutab ta küll juba. Areng võrreldes eelmise nädalaga, kui ta edasiajava käskluse peale mind lihtsalt sirgelt maha üritas loopida, on märgatav- me liigume ja suudame peatuda ja suudame edasi ka liikuda. Success!

Ja AUTO! Jaa muidugi, mul on auto ka! Mesa elab hästi, tänan küsimast. Külmalt käivitub sitasti. Aga midagi teha pole, vaadakem passi, kauakest see mootor ilma nokitsemata on juba olnud...kaua... Üks silinder ei taha väga hästi teistega kaasa tulla.

vat niiviisi elame siinpool mägesid :)

Üürike aeg

Mai kuus ei oska ilmselt veel keegi suvis kuuma oodata...siiski sel aastal saabus see juba varakult. Aga sellest ei tahtnud ma tegelt üldse rääkida. Mõtlen juba ammu suuri mõtteid, nagu kevaditi ikka mul kipub juhtuma. Tahaks nii paljut kirja panna, aga jälle kord ununeb. Millest siis täna...

No seda ju ometi kõik juba teavad, et päris normis inimene ma pole. Naissoost, autopede (just-just, Krissu veetis täna kvaliteetaega Volvoga seda läikima nühkides, varsti asutan Anonüümsete Autopedede Ühingu), vahest taob rauda, vahest piinab loomi ja siis kui aega saab on poole kohaga kassiomanik. Poole kohaga selle pärast, et mingil moel on mu kass mult ära omastatud... ma juba täitsa tõsiselt tunnen sellest tõprast puudust. Tundub, et ma lähen esimesel võimalusel talle järgi.

Aga et ma just kõige normaalsem pole, siis võin ma ju vabalt rääkida asjadest, mis mulle endale tunduvad normaalsed. Norm, muide, on väga suhteline suurus ja sõltub vaid ja üksnes sellest, kummal pool normi me endi arust ise oleme ja kui suur on hälve normi piirist.

Ma pean taaskord meenutama, et mul on au omada enda ümber tervet hulka võrratuid inimeseloomi, kes kõik kalduvad omale poole normi piirist, erineva hälbega ja nad KÕIK meeldivad mulle! Ma tõsiselt armastan kõiki neid hälvikuid! Vähemalt täna. Ma olen kusjuures täiesti kaine.

Niisiis käisin ma ükskord oma lapsepõlve mängumail- metsas, kus ma veetsin mitmeid oma elu eredamaid, süütumaid ja mõtlikumaid hetki. Mu kaaslaseks oli nüüd soliidses eas krants, kes ka need mitmed-setmed aastad tagasi kõik need mängud kaasa käis.

Mu isakodu metsaserval on üks kolmnurkne maalapp, mis kunagi oli karjamaa. Nüüdseks on see muust maailmast pea ära lõigatud kasehekiga, mis kasvab seda piirava kraavi kallastel. Need kased...ma mäletan kui need veel pisitillukesed olid...nüüd on nad nii suured.. oeh. Seal kolmnurgal kasvab üks kask. Kasvas ka aastaid tagasi kui ma veel väike ja naiivne metsplika olin. Siis kunagi ammu oli mul mingi mure. Toona uskusin ma kõiksugu hämmastavaid asju nagu haldjaid, vaime, nõidasid, hingi jms. Kuigi ma usun neid ka praegu..

Novat ja siis et oma murele lahendust saada, sidusin kord selle sama kase oksa külge ühe siidist paela. See on seal ikka veel alles! See on kaetud samblikuga, narmeduv, kaduv, kuid ikka veel alles. See pilt sellest siidpaelast, kuidas ta olude kiuste ikka veel on seal kuhu ma ta ilmselt juba 10 aastat tagasi sidusin, andis mulle mingi emotsionaalse laksu. See oli ilus. See ütles, et tasub vastu pidada, isegi kui seda hinnatakse vääriliselt alles 10 aasta pärast.

Nii ma siis istusin sinnasamasse, kus ma istusin kunagi, kui see paelake sai seotud, kase alla, toetasin selja vastu tüve ja vaatasin nägu paitavasse päikesesse. Istusin seal oma vana peniga ja mõtlesin aja kulgemise üle. Mul olid ilusad tund aega enese jaoks.

26.04

Sest mulle tundus, et ma täna tahan blogida. Vahelduseks võiks ju. Vastasel juhul võib tekkida suur oht, et mu publikum unustab mu täiesti ja seda kaotust ei saa minusugune egomaniakk endale lubada.

Midagi väga sügavmõttelist pole mul täna jagada, olen liiga palju veetnud aega stabiilses keskkonnas ilmselt, ühtegi värsket ideed ei ole. See on see va autoomaniku elu- enam ei satugi hilistel tundidel Tartu bussijaama taha pingile elu üle järgi mõtlema, ühtegi värsket mõtet ei tule ka tee ääres näppu visates... Siit järeldus- viimane aeg see kotlet maha müüa ja jälle seljakotti kolida. Varsti...varsti saab... Aga autot ma sellegipoolest veel müüma ei hakka, auto on tubli, auto on hea. Auto on, nagu varemaltki juba öeldud, mu ainus stabiilne-mobiilne varjupaik.

Paar nädalat tagasi sai end kaasa kaubeldud reisile Narva. See oli tore. Ma ei saa midagi parata, et metall on minu teema ja sinna ma tahan (tahaks?) ka jääda. Iga kord kui ma kusagil sellises kohas käin, näen mida kõike inimesed teevad, olgu see siis sepikoda või metalliinkubaator või seesama Narva kroomitöökoda, iga kuradi kord keerab miski minu sees end väga valusasse sõlme ja jääb pendeldama kuhugi kõrisõlme ja mao vahele.

Ma olen nüüdseks juba kolm kuud pea iga nädal käinud ja Minkusse oma nägu näidanud...ja mis on tulemus...null. Ma tahaks midagi teha, aga ma ei tee. Mul ei ole SEDA! Kõik käivad ja küsivad- noh, millega sina siis tegeled? Kas sina ka midagi teed? Miks sina midagi ei tee? Ma ei tea. Ma ei oska. Ma ei tunne end enam koduselt. See painab hullult. Ma tunnen et ma olen teistest lootusetult maha jäänud ja ma ei leia enam kusagilt otsa kuhu ennast külge haakida. Tegelt see ajab peast lolliks. Ma triivin muudkui vaikselt üha kaugemale ja kaugemale, pagen jälle nädalaks oma hobeste juurde ära ja siis kui jälle Viljandis olen, käin kaks päeva ringi, sügelevad käed taskusse topitud ja vaatan kuidas teised edenevad.

Loll olen, ma tean.

Ja siis ma põgenen jälle ära. Ja kahe kuu pärast tulen tagasi ja käin samamoodi jälle käed taskus edasi ringi. Nõme on olla selline kusik, kurat võtaks, parim millega ma suutsin viimati hakkama saada, oli traadi tõmbamine.

Tore, probleem on sõnastatud, ma ootan nüüd kuidas mu mõistus seda lahendama hakkab.

and when I close my eyes

Viimasel ajal olen end jälle igast "jamadesse" mässinud. Selles mõttes, et lihtsalt liiga palju tegemist on- põhilised kohustused, töö ja kool on vaikselt pidanud teed tegema kõiksugu muudele lisahuvidele. Ma tean, see ei ole hea. Tahaks tegeleda enesearendusega, tahaks teha kooliasju, tahaks tööd teha ja raha teenida, vahel tahaks lihtsalt gaasipedaali põrandasse vajutada ja teise Eesti otsa põrutada,(või miks mitte ka teise Euroopa otsa) sest siinpool läheb elu liiga üksluiseks (õnneks tundub, et kahe kuuga on Krissu suutnud endale leida juba hulga tuttavaid, kes kutsuvad järgemööda kes kuhu, küll Tõstamaale, küll Pärnusse.) , aga ööpäevas on vaid ja üksnes 24 tundi. Ma tean, kes teeb, see jõuab, aga mina vist ei jõua. Sellepärast ei tee ka.
Kohati tundub mulle lausa, et hakkan väsima. Käisin esmaspäeval üle pika aja korra Verioral  ja ööbisin seal ühe öö. Kuidagi hea oli tulla mingisse kohta, kus saad jalad välja sirutada ja teada, et see on päris n-ö oma koht. Mu kõige püsivam elukoht Eestisse saabumisest peale on olnud mu auto. See on mu baas ja veerev kinnisvara, selle eest ma hoolitsen ja selle nimel teen kulutusi. Muud kohad on kõik kuidagi ajutised- tulen siis kolin end lahti, kui lähen siis kolin end kokku.
Kuid kevad on ilus ja päike käib kõrgelt, see hoiab ka muidu stressirikkas elus mingit helget külge silme ees, küll ma kuidagi hakkama saan. Ma saan ju alati hakkama :) Head suveajale üleminekut!

Vanajumala selja taga

Nüüdseks olen saanud veidi ka ringi liikuda ja hobuse turjalt vaadatuna on see kant ikka ilus küll. Ilus, kuid mis teha, lõunaeestlasele liiga lage. Kui on lage, siis on kohe täiesti lage ja kui on mets, siis on kohe täiesti mets. Omavahel need asjad väga ei segune. Plaanis on lähiajal veel veidi hoolsamalt ringi tuustida, et mingid kindlamad ratsarajad sisse töötada, kus saaks paaritunniseid matkasid rahulikult kulgeda, aga ikka nii, et inimestel ja ka loomadel igav ei hakkaks. Raske on see ülesanne, kui peamised liikumisteed siin metsas on sirged kuivenduskraavide perved, küll toredad galopirajad, aga turismigrupi lõbustamiseks just mitte kõige atraktiivsemad. Tuleb hakata käima ja endale radasid leiutama, mis muud.

Täna tundsin end tõepoolest olevat vanajumala selja taga, kui käisin ära mere ääres väikeses Kavaru külas, mis Maria talust asub mõned kilomeetrid eemal. See kant on nagu täiesti ära lõigatud muust maailmast, ma täiesti üllatusin, et kuidas ometi elavad ja tegutsevad seal veel inimesed. Paari külaelanikuga sain sõbralikule jutunoodile ka. Aga no see siin on ikka täielik ääremaa. Ainus, mis toidab, on suvised turistid. Või üleüldse turistid. Tegelikult päris julm. Isegi hullem, kui meil Põlva- ja Võrumaal.

Muidu on kõik nagu enam-vähem, võiks öelda. Kuu aega on ära elatud ja töötatud, kuidagi kiiresti on see aeg läinud. Mingit suurt tulemust muidugi, nagu arvata võiski, mul ette näidata ei ole veel, aga küllap ma aja jooksul suudan midagi ka vaikselt saavutada. Vähemalt hakkab hobustel minu suhtes juba mingi usalduse-austuse segune emotsioon tekkima. Päitsetega võin ma muidugi neid veel hea 15 minutit taga ajada koplis, aga küll ta tuleb, ehk varsti saab sellest jubedast nänni-eest-teen-kõike-aga-katsu-sa-nööriga-ligi-tulla kombest ka üle. Ninnu-nännu, aga tegelt on jube tüütu, kui on vaja kiirelt hobune valmis seada ja siis selgub, et pead teda hoopiski pool tundi koplis veenma, et tegelikult ka on aeg tööd teha ja selle pärast ei maksa veel sirgelt maha minestada, kui keegi päitsed pähe tahab panna.

Ahjaa, väljas on mõnusalt kevadine olemine.