Üürike aeg

Mai kuus ei oska ilmselt veel keegi suvis kuuma oodata...siiski sel aastal saabus see juba varakult. Aga sellest ei tahtnud ma tegelt üldse rääkida. Mõtlen juba ammu suuri mõtteid, nagu kevaditi ikka mul kipub juhtuma. Tahaks nii paljut kirja panna, aga jälle kord ununeb. Millest siis täna...

No seda ju ometi kõik juba teavad, et päris normis inimene ma pole. Naissoost, autopede (just-just, Krissu veetis täna kvaliteetaega Volvoga seda läikima nühkides, varsti asutan Anonüümsete Autopedede Ühingu), vahest taob rauda, vahest piinab loomi ja siis kui aega saab on poole kohaga kassiomanik. Poole kohaga selle pärast, et mingil moel on mu kass mult ära omastatud... ma juba täitsa tõsiselt tunnen sellest tõprast puudust. Tundub, et ma lähen esimesel võimalusel talle järgi.

Aga et ma just kõige normaalsem pole, siis võin ma ju vabalt rääkida asjadest, mis mulle endale tunduvad normaalsed. Norm, muide, on väga suhteline suurus ja sõltub vaid ja üksnes sellest, kummal pool normi me endi arust ise oleme ja kui suur on hälve normi piirist.

Ma pean taaskord meenutama, et mul on au omada enda ümber tervet hulka võrratuid inimeseloomi, kes kõik kalduvad omale poole normi piirist, erineva hälbega ja nad KÕIK meeldivad mulle! Ma tõsiselt armastan kõiki neid hälvikuid! Vähemalt täna. Ma olen kusjuures täiesti kaine.

Niisiis käisin ma ükskord oma lapsepõlve mängumail- metsas, kus ma veetsin mitmeid oma elu eredamaid, süütumaid ja mõtlikumaid hetki. Mu kaaslaseks oli nüüd soliidses eas krants, kes ka need mitmed-setmed aastad tagasi kõik need mängud kaasa käis.

Mu isakodu metsaserval on üks kolmnurkne maalapp, mis kunagi oli karjamaa. Nüüdseks on see muust maailmast pea ära lõigatud kasehekiga, mis kasvab seda piirava kraavi kallastel. Need kased...ma mäletan kui need veel pisitillukesed olid...nüüd on nad nii suured.. oeh. Seal kolmnurgal kasvab üks kask. Kasvas ka aastaid tagasi kui ma veel väike ja naiivne metsplika olin. Siis kunagi ammu oli mul mingi mure. Toona uskusin ma kõiksugu hämmastavaid asju nagu haldjaid, vaime, nõidasid, hingi jms. Kuigi ma usun neid ka praegu..

Novat ja siis et oma murele lahendust saada, sidusin kord selle sama kase oksa külge ühe siidist paela. See on seal ikka veel alles! See on kaetud samblikuga, narmeduv, kaduv, kuid ikka veel alles. See pilt sellest siidpaelast, kuidas ta olude kiuste ikka veel on seal kuhu ma ta ilmselt juba 10 aastat tagasi sidusin, andis mulle mingi emotsionaalse laksu. See oli ilus. See ütles, et tasub vastu pidada, isegi kui seda hinnatakse vääriliselt alles 10 aasta pärast.

Nii ma siis istusin sinnasamasse, kus ma istusin kunagi, kui see paelake sai seotud, kase alla, toetasin selja vastu tüve ja vaatasin nägu paitavasse päikesesse. Istusin seal oma vana peniga ja mõtlesin aja kulgemise üle. Mul olid ilusad tund aega enese jaoks.