26.04

Sest mulle tundus, et ma täna tahan blogida. Vahelduseks võiks ju. Vastasel juhul võib tekkida suur oht, et mu publikum unustab mu täiesti ja seda kaotust ei saa minusugune egomaniakk endale lubada.

Midagi väga sügavmõttelist pole mul täna jagada, olen liiga palju veetnud aega stabiilses keskkonnas ilmselt, ühtegi värsket ideed ei ole. See on see va autoomaniku elu- enam ei satugi hilistel tundidel Tartu bussijaama taha pingile elu üle järgi mõtlema, ühtegi värsket mõtet ei tule ka tee ääres näppu visates... Siit järeldus- viimane aeg see kotlet maha müüa ja jälle seljakotti kolida. Varsti...varsti saab... Aga autot ma sellegipoolest veel müüma ei hakka, auto on tubli, auto on hea. Auto on, nagu varemaltki juba öeldud, mu ainus stabiilne-mobiilne varjupaik.

Paar nädalat tagasi sai end kaasa kaubeldud reisile Narva. See oli tore. Ma ei saa midagi parata, et metall on minu teema ja sinna ma tahan (tahaks?) ka jääda. Iga kord kui ma kusagil sellises kohas käin, näen mida kõike inimesed teevad, olgu see siis sepikoda või metalliinkubaator või seesama Narva kroomitöökoda, iga kuradi kord keerab miski minu sees end väga valusasse sõlme ja jääb pendeldama kuhugi kõrisõlme ja mao vahele.

Ma olen nüüdseks juba kolm kuud pea iga nädal käinud ja Minkusse oma nägu näidanud...ja mis on tulemus...null. Ma tahaks midagi teha, aga ma ei tee. Mul ei ole SEDA! Kõik käivad ja küsivad- noh, millega sina siis tegeled? Kas sina ka midagi teed? Miks sina midagi ei tee? Ma ei tea. Ma ei oska. Ma ei tunne end enam koduselt. See painab hullult. Ma tunnen et ma olen teistest lootusetult maha jäänud ja ma ei leia enam kusagilt otsa kuhu ennast külge haakida. Tegelt see ajab peast lolliks. Ma triivin muudkui vaikselt üha kaugemale ja kaugemale, pagen jälle nädalaks oma hobeste juurde ära ja siis kui jälle Viljandis olen, käin kaks päeva ringi, sügelevad käed taskusse topitud ja vaatan kuidas teised edenevad.

Loll olen, ma tean.

Ja siis ma põgenen jälle ära. Ja kahe kuu pärast tulen tagasi ja käin samamoodi jälle käed taskus edasi ringi. Nõme on olla selline kusik, kurat võtaks, parim millega ma suutsin viimati hakkama saada, oli traadi tõmbamine.

Tore, probleem on sõnastatud, ma ootan nüüd kuidas mu mõistus seda lahendama hakkab.