1912

Just mõned minutid tagasi seisin ma väljas ja vahtisin taevasse. Mida rohkem ma seisin ja vahtisin, seda ligemale tähed tulid. Seisin seal, tõmbasin oma sigaretti ja vahtisin taevasse kui langev täht taeva sekundiks poolitas. Tähed on täna eredad.
Aga mõte oli hoopis see, et ma üritasin tabada oma mõtet just sel tähe kukkumise hetkel ja ma tabasin end loetlemas ahvikiirusel inimeste nimesid. Endale oluliste inimeste nimesid.
Ma tahan Teile öelda, et kuigi ma pole väga soe, familiaarne ega üliaktiivne suhtleja, mõtlen ma Teie peale ikkagi. Ja ma alati loodan, et teil läheb hästi.
Kui ma ei saada Sulle Facebooki sünnipäevaks õnnitlust, ei kirjuta Sulle jõuludeks SMS-i või ei helista sulle aastavahetusel, ei tähenda see seda, et ma Su peale ei mõtleks. Muidugi ma üldiselt jõule vihkan ka...
Aga ma mõtlen ikka ja alati loodan, et kõik on hästi.

//////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////////
Just minutes ago, I was standing outside, staring at tonight's beautiful sky full of stars. The more I stared, the more the stars seemed to come closer, the more I wanted to look. Just as I was there, smoking my cigarette and thinking about many-many things, some more silly and some less, a falling star lighted the sky for a second. The stars were bright today.
But what I really wanted to say is that even though I may not be the person who seems to be the friendliest or warmest, I still want to let you, my people, know, that I do remember you. All of you. And I think of you. I think of how are you doing and wonder if everything is fine with you.
So in the light of arriving holidays, I wish to tell you all, that even If I do not send you a x-mas card, or a text message, and I even may not call you (because I just simply hate christmas), but I think of you and I wish you all the best.

2911

Veel enne, kui alab iga-aastane jõuluhullus, tuleb kirja panna viimased hingetõmbed. Kuu aega oli praktikat. Nädal aega sai asju toksitud, siis nädal aega valatud....siis kaks nädalat sai asju söövitatud...

Kunagi ehk täieneb sellekohane fotogalerii ka, kuid see päev pole täna. Väga huvitav oli minu jaoks nädal valamist. Minkus sai tööle pandud seal kaks aastat tuttuuena seisnud vaakumvalu masin. Seda käisid meile Tartust Etnoehte töökojast tutvustamas Merlin Lõiv ja Kersti Teder. Oma teadmisi metallivalust jagas meiega terve nädala vältel Harvi Varkki. Kuigi need vahanikerdamise-valamise õhtud kippusid isegi kohati liiga öösse venima, oli mul siiski hea meel sellest praktikast osa saada. Avas minu jaoks palju uusi teid, kuhu mõtted rändavad.

Aga söövitamine oli ka huvitav. Mürgine, kuid huvitav. Kummaline, et järsku said nagu Minku võimalused pea täies mahus tööle pandud, siiani oli kaks kuud nagu täielikku vaikust. Kuid nüüd on mul ees üks pisut rohkem pühendumist nõudvam projekt. Saab näha, kas või millise tulemuseni see jõuab. Põnev on igal juhul küll.

Homme avame Pärnus jõuluhooaja esimese advendiga. Pff....

Toks-toks

Üritan jah...Pfhaahaaa...Nii oligi. Ikka läheb kuu mööda enne kui ma jälle siia lehele satun kirjama. Tegelt on olnud huvitav. Selles mõttes huvitav, et mul on olnud tore ja kui aeg läheb kiirelt siis järelikult on see olnud hästi veedetud aeg. Teadupärast ju peldiku ukse taga oodates läheb aeg aeglasemalt.

Kuigi mulle vahepeal poolsunniviisiliselt meenutatakse, et ei ole vaja end ribadeks rabeleda, kipun ma seda siiski tegema. Koolis on praktikanädalad, mis tähendab pikki päevi Minkus metalli vormimist ja tööl on niikuinii kogu aeg kiire. Nädalavahetustel, mil ma Maria talus tegutsen käib rahvast tihedalt ja enda töödega tegelikult väga ei olegi aega tegeleda. Hobused tahaks treenimist saada, aga mida pole, on aeg. See läheb ära muudkui talli ja maneeži vahet tatsates ja lapsi kergendama õpetades.

Mul on väga hea meel, et meil on tallis nädala sees olemas Anniki, kelleta ma tegelikult elu siin Marias ette ei kujutaks. Ma võin ju käia ja nädalavahetustel olla abiks ja üht-teist korraldada ja trennitada, aga tegelikult on ikka nii, et kui ikka viis päeva nädalas kedagi teist kohal poleks, oleks seis ikka väga nutune. Ma siiralt loodan, et ma ei ole ainuke, kes näeb, et asjad on praegu hästi ja võiks areneda edasi ainult paremuse poole.

Autodega on mul praegu pisut kurb seis- Mesa seisab senini veel numbriteta, sest kahjuks on lihtsalt riigilõivude maksmine mulle praegu ülejõu käiv pingutus. Volvo sõidab küll mul usinalt ja väga truult on nõus ka hommikuti käivituma, kuid seda senini. Külmade saabudes võib ilmselt tekkida meil lahkarvamusi... Aga tagasillas on mingid puksid omadega õhtal sest tagarattad on mõnusalt lääpas ja sööb rehvi sisekülge muudkui krõmpsat-krõmpsat, rooliotsad on läbi ja esimesed pidurid tahavad ka uuenduskuuri saada. Kõik see oleks nummi veel enne talve ära teha. Enne veel kui talverehvid alla saab. Nendega ma praegu veel ei kiirusta.

Nädal aega praktikat on mul mõtted kõikvõimalikesse suundadesse tööle pannud ja ideid mida materjali toota muudkui aga tekib. Iseasi kas neile ka turgu leiduks, aga seda näitab aeg. Kui mul vähegi kannatab, siis varsti tahaks vähehaaval ka oma töid hakata tegema muu koolitöö kõrvalt ja võimalusel turustama.

vat nii.

11.10

Olen viimasel ajal suht kehv kirjutaja olnud, tean küll. Elu on kiire, jagatud võrdsetes kogustes mu kooli, mu autode, mu hobuste ja siis veel enda elu vahel. Kõik tahavad saada oma osa hellust, pai ja sõbralikku mütsu selga, või piki armatuuri a'la kassaraisklähedkäima.

Nagu alati peab mul ikka mitu rauda tules olema, muidu lihtsalt elu ei lähe edasi. Üks ora on pees ja teine tules. Mida rohkem ma teen seda paremini end tunnen. Kui mujal maailmas toimuvad pöördelised sündmused- võetakse vastu kooseluseadusi, sünnivad ja surevad inimesed, peetakse sõda ja võideldakse zombidega, siis mind vaevab vaid see, kust saaks töövahendeid, et tööd efektiivsemalt teha, kuidas vahetatakse Volvo rooliotsi ja kas kass jookseb vastu seina kui tal vurrud ära lõigata. Vahel ma kleebin talle tahtlikult kleeplinti ka turjale, et näha kuidas ta mööda maad roomab. Ma tean, ma olen õel. Meeleldi.

Marias kulgevad asjad kenasti. Lisaks minule on siin veel üks inimene, kelle olemasolu üle on mul väga hea meel. Tõesti tore on tulla siia ja avastada, et asjad sujuvad ja liiguvad. Saavad kõik tööd tehtud ja loomad liigutatud. Seltsis segasem ja segased oleme ka natuke.

Ma tahaks üritada veidi rohkem kajastada oma tegevust. Ma üritan.

Uued tuuled

Viimasest postitusest on olnud raske üle saada. Nagu koera saba mis lohiseb. Tahaks jagada teiega oma maailma. Aga nii kui avan blogi ja näen eelmist postitust kaob igasugune isu millestki rääkida. Sulgen vaikselt jälle interneti ja istun veidi aega omaette.

Proovin nüüd jälle.
Nagu teada-tuntud tõe allikas Facebook juba kõigile on teada andnud, olen ma tagasi. Jälle Eestis, jälle on üks mu unistus täidetud. Mersu tuli ka minuga kaasa.

Mul pole õrna aimugi miks on vaja ühele 23-aastasele segasele tsikile kahte autot. Ja sealjuures summaarselt veel rohkem kui kaks korda vanemad kui ma ise. See selleks.

Kaks kuud läksid piinavalt aeglaselt, aga lõpuks ma nad üle elasin. Meie sõit kulges ootamatult rahumeelselt ja äpardusteta. Kerge paanikaosakonna tekitas väike vajadus remondi järgi keset nädalavahetust Belgia kuningriigis, kui teadupärast viimane ju sel ajal rahulikult puhkab. See sai ka kuidagi seljatatud. Kohtasin inimest, kes on tõeline Mercedese fänn. Vat kui oled oma elus näinud umbes 5-meetriste lagedega ruumi täidetud maast laeni ja otsast otsani vanade mersujuppidega, tuleb tõdeda, et oled näinud paradiisi. Heaven on earth. 

Novat ja nii ma siis olengi siin. Üritan tagasi kooli integreeruda ja vähehaaval ikka tööl ka veel käia. Tööl on toredamaks läinud tegelikult, käib juba rohkem rahvast ja seltskond on muhe ja asjalik. Nii ma võin tööd teha, nii mulle meeldib. :)

Kui nüüd rahalaev ka põhja läheks kusagil siis oleks veel eriti sigalahe ja ma võiks siia Eestimaale pikemakski jääda.

Vahel kutsutakse inglid tagasi

Ma ei ole usklik. Ma ei usu traditsioonilist Jumalat või Allahit või Jahvet. Ma ei isikusta jõudu, mis seisab meist kõrgemal. Kuid kas ta tegelikult ongi meist kõrgem. Ta on tegelikult meie sees. Me ise oleme Jumal, Allah ja Jahve. Meie oleme need, kes otsustavad. 

Kahjuks võtab mõni mees seda vahel liiga tõsiselt. Võtab endale õiguse jagada ja valitseda. Või siis üleüldse mitte jagada aga ikkagi valitseda. 

Laupäeva hilisõhtul lõpetas ühe sellise "jumaluse" idiootsuse tagajärjel üks ilus inimene oma tee siin ilmas. 

Sinu tee oli liiga lühike. Sul oli veel palju ees. Ma jään sind mäletama. 

Näeme veel, Hanna-Mary. 

16.07

Ma usun, et nii mõnigi (ehh, no tegelt ma pigem lihtsalt loodan, et kedagi veidi huvitab) ehk tahaks näha mingeid pilte minu siinviibimisest, aga teate, ma pigem kurvastan teid- ma olen lihtsalt liiga laisk, et pilte teha ja sikutada.

Kuid mida mul siis öelda on kah...möödunud nädal oli kuidagi pehmelt öeldes sitt- ilm oli nöga, üks jama juhtus teise otsa ja see aeg muudkui venis ja venis ja ikka veel venis. Kõiksugu kriisisituatsioonid ikka näitavad jällegi kas või kuidas keegi oma kohale tööle sobib. Ma leian, et tulin omadega välja. Sain hakkama.

Kuid päevad pole vennad ja ööd on meil mustad. See nädal on teine. "Project Meatball" käitub hästi, me räägime juba samas dialektis. Järgmine nädal tahaksin mõne oskajama lapse talle selga saada, et näha kuidas ta teise ratsanikuga käitub.

Aeg läheb lennates kui muudkui tööd teha vihud ja hommikust õhtuni tegevuses oled. Nüüd juba olen nõus, et vajan ühte vaba päeva.

Belgium vol 2: Minu Ardennid

Ehk Brüsseli Kroonik on tagasi aktsioonis! Möödas on viis kuud ja jälle olen ma tagasi samas punktis, kust poolteist aastat tagasi alustasin. Noh, tegelikult siiski mitte- olen vanem, targem, ilusam ja osavam. Vähemalt tahaksin olla.

Juba siis kui jaanuaris tagasi Eestis olin, teadsin, et suvel tulen jälle Belgiasse. Isegi veel varem teadsin, et tulen, ma ei ole kunagi oma aastast siinviibimist pidanud ühekordseks projektiks. Ma pean tunnistama, et seekord ei olnud mul kerge siia tulla. Lühikese ajaga suutsin ma Eestis juba endale elu tekitada, hämmastav kas pole. Töö, kool, elu...no ja neljajalgsed ja neljarattalised, kes kõik tahavad tähelepanu...nojah.

Igal juhul olen nädalakese ja pisut peale elanud Prantsuse piiri äärses Bohan' külakeses, kus elu käib vaid suviste turistide rütmis. Kui muidu on siin elanikke 300 ringis, siis suvisel kämpingute kõrgajal liikleb siin korraga umbes paar tuhat inimest rohkem. Ja jah, ka siin oli inimesi haaranud jalgpallipalavik (keegi küsis midagi selle kohta). Umbes täpselt selle ajani kui Belga Argentiinalt kotti sai. Nüüd elatakse hinges Hollandlastele kaasa.

Esimene nädal tajusin, kuidas ma iga päevaga üha rohkem väsisin, küll vaid 350 m merepinnast, kuid siiski kõrgemal kui ma harjunud olen, ja õhku jäi mulle väheks... siit siis vihje, et ilmselt tuleks suitsetamine maha jätta, oleks ehk rohkem õhku mida hingata....no ei...kuni mul veel suitsu on.... Nüüdseks olen enam-vähem kombes ja suudan õhtul ka veel asjalik olla.

Ahjaa, mul on siin projekt. Ma kutsun teda "Project Meatball". 12-aastane haflingeri mära, kellest peab saama veel selle kahe kuu jooksul lastele sobilik ratsaponi. Noh, kas ta just lastele sobilik saab olema, aga ratsutab ta küll juba. Areng võrreldes eelmise nädalaga, kui ta edasiajava käskluse peale mind lihtsalt sirgelt maha üritas loopida, on märgatav- me liigume ja suudame peatuda ja suudame edasi ka liikuda. Success!

Ja AUTO! Jaa muidugi, mul on auto ka! Mesa elab hästi, tänan küsimast. Külmalt käivitub sitasti. Aga midagi teha pole, vaadakem passi, kauakest see mootor ilma nokitsemata on juba olnud...kaua... Üks silinder ei taha väga hästi teistega kaasa tulla.

vat niiviisi elame siinpool mägesid :)

Üürike aeg

Mai kuus ei oska ilmselt veel keegi suvis kuuma oodata...siiski sel aastal saabus see juba varakult. Aga sellest ei tahtnud ma tegelt üldse rääkida. Mõtlen juba ammu suuri mõtteid, nagu kevaditi ikka mul kipub juhtuma. Tahaks nii paljut kirja panna, aga jälle kord ununeb. Millest siis täna...

No seda ju ometi kõik juba teavad, et päris normis inimene ma pole. Naissoost, autopede (just-just, Krissu veetis täna kvaliteetaega Volvoga seda läikima nühkides, varsti asutan Anonüümsete Autopedede Ühingu), vahest taob rauda, vahest piinab loomi ja siis kui aega saab on poole kohaga kassiomanik. Poole kohaga selle pärast, et mingil moel on mu kass mult ära omastatud... ma juba täitsa tõsiselt tunnen sellest tõprast puudust. Tundub, et ma lähen esimesel võimalusel talle järgi.

Aga et ma just kõige normaalsem pole, siis võin ma ju vabalt rääkida asjadest, mis mulle endale tunduvad normaalsed. Norm, muide, on väga suhteline suurus ja sõltub vaid ja üksnes sellest, kummal pool normi me endi arust ise oleme ja kui suur on hälve normi piirist.

Ma pean taaskord meenutama, et mul on au omada enda ümber tervet hulka võrratuid inimeseloomi, kes kõik kalduvad omale poole normi piirist, erineva hälbega ja nad KÕIK meeldivad mulle! Ma tõsiselt armastan kõiki neid hälvikuid! Vähemalt täna. Ma olen kusjuures täiesti kaine.

Niisiis käisin ma ükskord oma lapsepõlve mängumail- metsas, kus ma veetsin mitmeid oma elu eredamaid, süütumaid ja mõtlikumaid hetki. Mu kaaslaseks oli nüüd soliidses eas krants, kes ka need mitmed-setmed aastad tagasi kõik need mängud kaasa käis.

Mu isakodu metsaserval on üks kolmnurkne maalapp, mis kunagi oli karjamaa. Nüüdseks on see muust maailmast pea ära lõigatud kasehekiga, mis kasvab seda piirava kraavi kallastel. Need kased...ma mäletan kui need veel pisitillukesed olid...nüüd on nad nii suured.. oeh. Seal kolmnurgal kasvab üks kask. Kasvas ka aastaid tagasi kui ma veel väike ja naiivne metsplika olin. Siis kunagi ammu oli mul mingi mure. Toona uskusin ma kõiksugu hämmastavaid asju nagu haldjaid, vaime, nõidasid, hingi jms. Kuigi ma usun neid ka praegu..

Novat ja siis et oma murele lahendust saada, sidusin kord selle sama kase oksa külge ühe siidist paela. See on seal ikka veel alles! See on kaetud samblikuga, narmeduv, kaduv, kuid ikka veel alles. See pilt sellest siidpaelast, kuidas ta olude kiuste ikka veel on seal kuhu ma ta ilmselt juba 10 aastat tagasi sidusin, andis mulle mingi emotsionaalse laksu. See oli ilus. See ütles, et tasub vastu pidada, isegi kui seda hinnatakse vääriliselt alles 10 aasta pärast.

Nii ma siis istusin sinnasamasse, kus ma istusin kunagi, kui see paelake sai seotud, kase alla, toetasin selja vastu tüve ja vaatasin nägu paitavasse päikesesse. Istusin seal oma vana peniga ja mõtlesin aja kulgemise üle. Mul olid ilusad tund aega enese jaoks.

26.04

Sest mulle tundus, et ma täna tahan blogida. Vahelduseks võiks ju. Vastasel juhul võib tekkida suur oht, et mu publikum unustab mu täiesti ja seda kaotust ei saa minusugune egomaniakk endale lubada.

Midagi väga sügavmõttelist pole mul täna jagada, olen liiga palju veetnud aega stabiilses keskkonnas ilmselt, ühtegi värsket ideed ei ole. See on see va autoomaniku elu- enam ei satugi hilistel tundidel Tartu bussijaama taha pingile elu üle järgi mõtlema, ühtegi värsket mõtet ei tule ka tee ääres näppu visates... Siit järeldus- viimane aeg see kotlet maha müüa ja jälle seljakotti kolida. Varsti...varsti saab... Aga autot ma sellegipoolest veel müüma ei hakka, auto on tubli, auto on hea. Auto on, nagu varemaltki juba öeldud, mu ainus stabiilne-mobiilne varjupaik.

Paar nädalat tagasi sai end kaasa kaubeldud reisile Narva. See oli tore. Ma ei saa midagi parata, et metall on minu teema ja sinna ma tahan (tahaks?) ka jääda. Iga kord kui ma kusagil sellises kohas käin, näen mida kõike inimesed teevad, olgu see siis sepikoda või metalliinkubaator või seesama Narva kroomitöökoda, iga kuradi kord keerab miski minu sees end väga valusasse sõlme ja jääb pendeldama kuhugi kõrisõlme ja mao vahele.

Ma olen nüüdseks juba kolm kuud pea iga nädal käinud ja Minkusse oma nägu näidanud...ja mis on tulemus...null. Ma tahaks midagi teha, aga ma ei tee. Mul ei ole SEDA! Kõik käivad ja küsivad- noh, millega sina siis tegeled? Kas sina ka midagi teed? Miks sina midagi ei tee? Ma ei tea. Ma ei oska. Ma ei tunne end enam koduselt. See painab hullult. Ma tunnen et ma olen teistest lootusetult maha jäänud ja ma ei leia enam kusagilt otsa kuhu ennast külge haakida. Tegelt see ajab peast lolliks. Ma triivin muudkui vaikselt üha kaugemale ja kaugemale, pagen jälle nädalaks oma hobeste juurde ära ja siis kui jälle Viljandis olen, käin kaks päeva ringi, sügelevad käed taskusse topitud ja vaatan kuidas teised edenevad.

Loll olen, ma tean.

Ja siis ma põgenen jälle ära. Ja kahe kuu pärast tulen tagasi ja käin samamoodi jälle käed taskus edasi ringi. Nõme on olla selline kusik, kurat võtaks, parim millega ma suutsin viimati hakkama saada, oli traadi tõmbamine.

Tore, probleem on sõnastatud, ma ootan nüüd kuidas mu mõistus seda lahendama hakkab.

and when I close my eyes

Viimasel ajal olen end jälle igast "jamadesse" mässinud. Selles mõttes, et lihtsalt liiga palju tegemist on- põhilised kohustused, töö ja kool on vaikselt pidanud teed tegema kõiksugu muudele lisahuvidele. Ma tean, see ei ole hea. Tahaks tegeleda enesearendusega, tahaks teha kooliasju, tahaks tööd teha ja raha teenida, vahel tahaks lihtsalt gaasipedaali põrandasse vajutada ja teise Eesti otsa põrutada,(või miks mitte ka teise Euroopa otsa) sest siinpool läheb elu liiga üksluiseks (õnneks tundub, et kahe kuuga on Krissu suutnud endale leida juba hulga tuttavaid, kes kutsuvad järgemööda kes kuhu, küll Tõstamaale, küll Pärnusse.) , aga ööpäevas on vaid ja üksnes 24 tundi. Ma tean, kes teeb, see jõuab, aga mina vist ei jõua. Sellepärast ei tee ka.
Kohati tundub mulle lausa, et hakkan väsima. Käisin esmaspäeval üle pika aja korra Verioral  ja ööbisin seal ühe öö. Kuidagi hea oli tulla mingisse kohta, kus saad jalad välja sirutada ja teada, et see on päris n-ö oma koht. Mu kõige püsivam elukoht Eestisse saabumisest peale on olnud mu auto. See on mu baas ja veerev kinnisvara, selle eest ma hoolitsen ja selle nimel teen kulutusi. Muud kohad on kõik kuidagi ajutised- tulen siis kolin end lahti, kui lähen siis kolin end kokku.
Kuid kevad on ilus ja päike käib kõrgelt, see hoiab ka muidu stressirikkas elus mingit helget külge silme ees, küll ma kuidagi hakkama saan. Ma saan ju alati hakkama :) Head suveajale üleminekut!

Vanajumala selja taga

Nüüdseks olen saanud veidi ka ringi liikuda ja hobuse turjalt vaadatuna on see kant ikka ilus küll. Ilus, kuid mis teha, lõunaeestlasele liiga lage. Kui on lage, siis on kohe täiesti lage ja kui on mets, siis on kohe täiesti mets. Omavahel need asjad väga ei segune. Plaanis on lähiajal veel veidi hoolsamalt ringi tuustida, et mingid kindlamad ratsarajad sisse töötada, kus saaks paaritunniseid matkasid rahulikult kulgeda, aga ikka nii, et inimestel ja ka loomadel igav ei hakkaks. Raske on see ülesanne, kui peamised liikumisteed siin metsas on sirged kuivenduskraavide perved, küll toredad galopirajad, aga turismigrupi lõbustamiseks just mitte kõige atraktiivsemad. Tuleb hakata käima ja endale radasid leiutama, mis muud.

Täna tundsin end tõepoolest olevat vanajumala selja taga, kui käisin ära mere ääres väikeses Kavaru külas, mis Maria talust asub mõned kilomeetrid eemal. See kant on nagu täiesti ära lõigatud muust maailmast, ma täiesti üllatusin, et kuidas ometi elavad ja tegutsevad seal veel inimesed. Paari külaelanikuga sain sõbralikule jutunoodile ka. Aga no see siin on ikka täielik ääremaa. Ainus, mis toidab, on suvised turistid. Või üleüldse turistid. Tegelikult päris julm. Isegi hullem, kui meil Põlva- ja Võrumaal.

Muidu on kõik nagu enam-vähem, võiks öelda. Kuu aega on ära elatud ja töötatud, kuidagi kiiresti on see aeg läinud. Mingit suurt tulemust muidugi, nagu arvata võiski, mul ette näidata ei ole veel, aga küllap ma aja jooksul suudan midagi ka vaikselt saavutada. Vähemalt hakkab hobustel minu suhtes juba mingi usalduse-austuse segune emotsioon tekkima. Päitsetega võin ma muidugi neid veel hea 15 minutit taga ajada koplis, aga küll ta tuleb, ehk varsti saab sellest jubedast nänni-eest-teen-kõike-aga-katsu-sa-nööriga-ligi-tulla kombest ka üle. Ninnu-nännu, aga tegelt on jube tüütu, kui on vaja kiirelt hobune valmis seada ja siis selgub, et pead teda hoopiski pool tundi koplis veenma, et tegelikult ka on aeg tööd teha ja selle pärast ei maksa veel sirgelt maha minestada, kui keegi päitsed pähe tahab panna.

Ahjaa, väljas on mõnusalt kevadine olemine.

15.02

Noh, varsti on siis kuu aega juba kodumail ära veedetud. Pean ütlema, et igav on siin. Tee tööd ja näe vaeva ja siis sulab lumi ka juba keset veebruarikuud ära ja no nii palju siis talvest. Okei, tegelikult ma diiselauto omanikuna ei vingu ilmastiku üle, aga lumi võiks ikka maas olla. Ka paari miinuskraadiga. Ja ma alles sain hakata autoomanikuna talvest rõõmu tundma...vrõnn-vrõnn. Jäärajale vist see talv ei saagi...

Tööl edeneb töiselt. Mul pole küll veel erilist tulemust ette näidata, aga ma vaikselt edenen. Obuloomad hakkavad vist juba vaikselt harjuma minu kodukorraga ja ma ise ka sobitan end vähehaaval kohalikku elurütmi.

Üle pika-pika aja oli tegelikult väga mõnus jälle koolikeskkonnas olla ja end valge inimesena tunda. Ma käiks hea meelega vaid ja üksnes koolis, kui mul see võimalus oleks, aga vaat ei ole antud seda vabadust niisiis pean hetkel ikka end piisavalt rebestama, et püsida vee peal nii koolis kui tööl käies. Kooliga see semester on õnneks kergem, saan läbi vaid mõne aine läbimisega, mis muidugi tähendab, et sügisel tuleb juba rohkem koolile pühenduda. Näis noh, kuidas see asi välja nägema hakkab.

Muus osas näib hetkel, et tuleb suvel siiski kaheks kuuks tagasi pageda Belgiamaale, mis teha, mulle hakkas seal meeldima. Mulle meeldivad sealsed inimesed, sealne kliima ja elurütm. Hää on olla kohas, kus sa tead, et inimesed on ausad ja avatud, päike paistab suurema osa aastast ja kus on veel tegelikult nii palju avastamist. Ja kus on Mersu...

Oh jah. Elame veel, eks :)

Maria talu

Muidu on ju kõik hästi, ainult tuba on suht jahe ja hobused on liiga äravahetatavalt ühte nägu- neli ühte värvi, enam-vähem ühesuurust ja kõigi nimed algavad E-ga. Tee siis vahet, kas see, kelle sa just koplist kinni püüdsid oli Eomer või Everest. Äkki oli hoopis Elmer... Küll see ükshetk tuleb. Seon neile erinevad tutid pähe, küll siis meelde jääb.

Mis mul siin siis on- mul on 15 igavlevat turistihobust, kes kõik peaks teoreetiliselt saama suveks saledaks ja vormi. See ülesanne pole just kergete killast, kui 7 eestlast elavad päevad läbi pea heinapallis. Nad ise sarnanevad juba nendele heinapallidele mida nad mõnuga hävitavad. Üritasin täna tabada ühe ribisid, mis olid peidus vähemalt 3 cm karva ja 5 cm pekikihi all. Saab olema paras katsumus neid veidigi siledamaks saada. Vahel ei saa inimesed aru, et ülekaal on loomale ohtlikum kui alakaal. Eesti hobune on niiehknaa loom, kes suudab end ka asfaldi peal paksuks süüa. Minu ülesanne on siis need eestlased järjepanu ees käima õpetada ja ühte raskeveokat veidi korrale kutsuda. Saan aru, et ta on siin viimasel ajal eriti lõbus olnud...mis teha, palju süüa ja vähe tööd...

Lisaks hobuste treenimisele pean tegelema ka laste trennide (niipaljukest kui neid nüüd saab olema) ja ka turistidega. Lumepuuduse tõttu on meie peamine sõiduriist vanker, millega aga tundub, et ei ole väga lõbus metsa vahel seigelda. Homme katsun selle raskeveoka siis ette võtta, näis noh mis sellest asjast saab ja kes sellest võitlusest eluga väljub. Maneež on küll olemas, kuid kahjuks on pinnas küllaltki kõva ja erilist trenni seal teha just ei saa. Kardan, et isegi korde otsas saab olema keeruline loomi normaalselt jooksma panna.

Kaeme perrä, kas tõmmas' kerrä.

Brüsseli kroonika vol 19: Kojujõudmine

Asjasse rohkem pühendatud inimesed juba teavad, et ma olen tegelikult juba nädal aega Eestis olnud ja teavad ka seda, kuidas kõik sündis. Neile, kes seda ei tea...noh...nüüd siis teate. Tsau!

Nädal aega ja juba on autol väsimus peal. Eile andis järgi geneka rihma pinguti, mistõttu rihm vabakäigul töötades laperdas ja mul soovitati tungivalt edasi mitte sõita. Niisiis seisab Volvo nüüd Põlvas ja ootab oma saatust, ehk remonti. Rihmade vahetus oleks niikuinii varem või hiljem ees oodanud...noh nüüd tuleb see siis varem ette võtta.

Samas tuleb anda sellele autole ka au- Belgiast Eestisse tõi mind kindlalt ja ilma erroriteta ja ka -20 külmaga soostus lõpuks siiski käivituma. Eks see ongi kahjuks parasjagu sellises eas, et hakkab vaikselt nõudma igasugu pisiremonte- 275 tuh varsti kella peal. See selleks.

Aga mul on tegelikult suur heameel olla tagasi Eestis, sest olgu mis on, aga ma olen oma inimeste seas. Isegi kui muidu võib elu olla keerulisem, kiirem ja stressirikkam, siis tegelikult on mul siin võimalusi palju end üles ehitama hakata- tuleb vaid ettevõtlik olla ja endale konstantselt jalaga tagumenti taguda...siis hakkavad minu puhul asjad palju kiiremini liikuma.

Homsest asun tööle Pärnumaal Maria talus hobuste treeneri ja n-ö groomina. Mul on 15 hoolealust kes kõik on turismile suunatud hobused, sport ei ole eesmärk. Minu ülesanne on tegeleda nii loomade kui inimestega, pean läbi saama hästi mõlematega. Näis noh  kuidas see koostöö sujuma hakkab- kas ma suudan piisavalt kiiresti piisavat tulemust näidata, et minuga võidaks rahul olla, seda näitab aeg.

Brüsseli kroonika vol 18: Het laatste week

Niisiis algab mu viimane töönädal Belgia kuningriigis. Täna õhtul viisin bossid rongi peale, teisipäeva lõuna paiku peaksid mulle külalised jõudma. Eesolev nädal on sisutihe ja aega kui sellist vist küll väga ei ole. Neljapäeva õhtul tuleb Julia ka tagasi ja seega on 90% tõenäoline, et me saame, nagu plaanitud, laupäeva hommikul siit teele asuda. Kõikide ennustuste kohaselt peaks olema tagasi hiljemalt pühapäeva öösel.

Kolmapäeval käisin veel korra Brüsselis, seekord siis autole numbrimärke saamas. Need ma ka sain ja reedel keerasin need auto külge ja tõin kullakese garaaži juurest ära. Aega ja närve ja kõige rohkem raha(!) läks küll, aga tundub, et lõpuks võid isegi asja saada. Edasi astub täitsa usinalt see väike putukas (jah, see on tegelikult ikka täitsa väike auto) selle kere jaoks on seda mootorit enam kui küll. Kusjuures minu arvates on salong isegi mürarikkam kui Mersul. Samas võib ka olla, et Mersu puhul on kõike muud mida tähele panna peale mootorihääle. Mine seda tea...

Kogu selle autoostu saaga panen kunagi veel ka täielikult kirja hoiatavaks eeskujuks kõigile, kel kunagi tuleb pähe mõte siit riigist autot ekspordiks ostma hakata. Hetkel veel ei ole tahtmist sellega tegeleda, ehk paari päeva pärast, kui selleks ajaks pole mul vimm siinse süsteemi vastu nii palju lahtunud, et ma ei viitsi enam oma pead selle teemaga vaevata.