Asjasse rohkem pühendatud inimesed juba teavad, et ma olen tegelikult juba nädal aega Eestis olnud ja teavad ka seda, kuidas kõik sündis. Neile, kes seda ei tea...noh...nüüd siis teate. Tsau!
Nädal aega ja juba on autol väsimus peal. Eile andis järgi geneka rihma pinguti, mistõttu rihm vabakäigul töötades laperdas ja mul soovitati tungivalt edasi mitte sõita. Niisiis seisab Volvo nüüd Põlvas ja ootab oma saatust, ehk remonti. Rihmade vahetus oleks niikuinii varem või hiljem ees oodanud...noh nüüd tuleb see siis varem ette võtta.
Samas tuleb anda sellele autole ka au- Belgiast Eestisse tõi mind kindlalt ja ilma erroriteta ja ka -20 külmaga soostus lõpuks siiski käivituma. Eks see ongi kahjuks parasjagu sellises eas, et hakkab vaikselt nõudma igasugu pisiremonte- 275 tuh varsti kella peal. See selleks.
Aga mul on tegelikult suur heameel olla tagasi Eestis, sest olgu mis on, aga ma olen oma inimeste seas. Isegi kui muidu võib elu olla keerulisem, kiirem ja stressirikkam, siis tegelikult on mul siin võimalusi palju end üles ehitama hakata- tuleb vaid ettevõtlik olla ja endale konstantselt jalaga tagumenti taguda...siis hakkavad minu puhul asjad palju kiiremini liikuma.
Homsest asun tööle Pärnumaal Maria talus hobuste treeneri ja n-ö groomina. Mul on 15 hoolealust kes kõik on turismile suunatud hobused, sport ei ole eesmärk. Minu ülesanne on tegeleda nii loomade kui inimestega, pean läbi saama hästi mõlematega. Näis noh kuidas see koostöö sujuma hakkab- kas ma suudan piisavalt kiiresti piisavat tulemust näidata, et minuga võidaks rahul olla, seda näitab aeg.
No comments:
Post a Comment