Prelüüd Brüsselile, ehk mis oli enne.

Minu käest on palju küsitud, et kuidas ma selle töö leidisin ja mis siis ometi kooliga nüüd saab. Et rahustada muretsevaid hingi ja toita uudishimulikke, panen enam-vähem lühidalt kirja, kuidas nende asjadega lood siis olid ja on.
Mõte minema minna mõlkus mul peas juba ülemöödunud sügisest (2011). Siis sai mindud uude kooli ja see mõte jäi vaikselt omadega soiku, kuniks see kevade liginedes jälle ärkas. Mõneti oli põhjus ehk selles, et eelmine suvi sai muuseumis ära orjatud ja väljavaade veel üks aasta seal veeta ei tundunud kuigi veetlev. Kui kunagi märtsis helistas mulle Riinu, et küsida, kas ma ka tuleval suvel oleks nõus nende "tiimi" kuuluma (kuigi teoreetiliselt pole ma muuseumi tiims kunagi olnudki, sest n-ö ametlikult töötasin ju MTÜ Tamula Tallid alt. ) pidin tõdema, et ma polegi selles kuigi kindel. See variant oli minu jaoks küll veetlev, sest nagu alati on see kehvem pool tööst unustatud ja meelde jäänud vaid toredamad seigad mullusest töösuvest, kuid ma arvasin, et seda ei tasuks arvata ainsaks võimaluseks ja seadsin internetilehele yardandgroom.com üles oma tööotsija profiili.
Pakkumisi tuli küll. Tuli täitsa palju. Aga vahepeal oli juba aega ka möda läinud ja veidi vett merre juurde voolanud. Teadsin juba päris kindlalt ei tahan ära minna. Ei olnud isegi oluline kuhu minna, peaasi, et ära. Siis juhtus aga kahjuks jällegi nii, nagu ta minema pidi vist ja ma läksin tööle, mistõttu ma ei saanud munapühade aegu minna Taani oma võimaliku suvise tööga tutvuma. Siis läks juba aeg sinna ja veidi lõin käega kah, kurat temaga, kui muuseum, siis muuseum, elame veel. Kunagi aprillis tegigi siis Vello sellest juttu ja järjekordselt müüsin ma ennast maha. Edasist lugu pole tarvis vist enam korrata :)
Aga tahe minna ei kadunud kuhugi ja ühel novembriöösel Kohilast praktikalt Viljandisse saabudes ootas mind postkastis kiri Piretilt. Tema kutsuski mind tööle enda juurde Belgiasse. Ma vaatasin seda kirja, mõtlesin umbes 5 minutit ja otsustasin, et aga miks kuradi päralt ka mitte! Ja nii ma siis siia välja jõudsin.
Kui aga minna korraks tagasi selle juurde, miks üldse tahtsin ma minema minna, siis võiks siin süüdistada ilmselt kahte tegurit- esiteks, minu noorust ja teiseks minu lollust.
Noorus on süüdi selles, et ma ei malda oodata ja taluda seisu, mis oli ja mõneti ka ikka veel on meil koolis, kus me oleme esimene lend seda eriala ja sellepärast täielikud katsejänesed. Metalliinkubaator, mida tehakse Eesti Loomeinkubaatorite allharuna, ei ole veel siiani täies mahus tööle hakanud, nii palju kui ma tean toimub seal praegu seadmete ostmine ja paigaldamine. Ilmselt varsti küll saaks seal juba tööd tegema hakata, aga mine sedagi tea.
Lollus on süüdi...selles, et ma loll olen. See ei vaja väga pikemat selgitamist. Eks ta tegi koostööd noorusega.

Ahjaa, lõbusamate asjade poole pöördudes tahtsin rääkida, kuidas ma endale pookeisa sain. Teate misasi on pookimine eks? No vanale tüvele poogitakse noor oks külge. Novat, mind poogiti kah nii pooltahtmatult siis külge, aga ega me kumbki sugugi pahased selle üle pole.
Lugu järgmine, meil on koolis üks õppejõud, kes tegeleb praegu peaasjalikult metalliinkubaatori ellu toomisega. Tema initsiatiivil toimus meil ka üks osa koolipraktikat Kohilas Tohisoo mõisas. Sealsamas Kohilas sai minust, Kristjanist ja veel kahest mu kursaõest pere. Me läksime neljakesi poodi, kus meid siis üks tore ja jutukas müüjanna perekonnaks arvas. Kristjan isa, üks vanem kursuse kolleeg ema ja meie ülejäänud siis lapsed. Vaatasime seal kõik selle peale korraks üksteisele otsa ja naersime. Aga kummaliselt kombel jäi see ikka külge kah. Vahel sai ikka lõõbitud, et me Kristjaniga, kes ise muidu täitsa vanapoiss on, isa ja tütar oleme. Sukk ja saabas oleme niikuinii, sest kui kuskil miskit toimub, peame kahekesi kindlasti ninapidi asja juures olema, kui asi vähegi huvipakkuvana tundub.
Ja nii siis ongi, et mul on jälle üks esivanem rohkem. Muide vanuse poolest peaaegu et isegi sobiks...Nagu Kristjan ütles, siis vähemalt on mul süda rahul, mul üks troonipärija on olemas. Ja teate, mul on hea meel, et paps nii arvab. :)