Ilus-ilus lumi. Esimene. Sain esimese liu tehtud, esimese
lumesõja peetud. “Ära tubakaga liialda” Mida see tähendama pidi? Kurat seda
teab. Ilmselt seda, et pigem tuleks liialdada alkoholiga. Aga seda ka täna ei
kuritarvita. Ei ole nagu isu kuidagi. Tummalt seisan tantsuplatsi serval. Näen
tuttavaid. Nad tulevad, kallistavad, teevad komplimente. Mul on kuidagi
ükskõik. Naeratan masinlikult. Olen vist liiga kaine, et tormata kilkega iga
tuttavat nägu kallistama ja suhtlema kõigi nendega, keda ma tegelikult juba
jupp aega olen oma kooliteel näinud. Ma ei jõua. Täna on tegelikult see õhtu,
kus ma parema meelega istuks kodus ja naudiks üksi olemist. Eemal kõigest jurast.
Aktiivsus on minust juba kadunud, ei viitsi isegi kellegagi tüli norida või möla
ajada. Liigutan end muusika rütmis nii vastutahtsi kui mind tantsima juba
veeti. Ei tõmba mind kuidagi käima. Hiilin märkamatult minema ja lähen
suitsunurka. Vaikus. Tummad puud seisavad lumekihi all, justnagu oleks
ootamatult allasadanud kleepuvvalge ollus nad ära ehmatanud. Räästast niriseb
vesi, õrn tuuleõhk liigutab vaevu puude oksi, sealt lund maha ajamata. Viskan
koni ära, võtan pihku lund. Lasen selle külmusel oma närvilõpmetes liikuda,
pigistan seda peopesas kuni kõik on sulanud. Vahel lihtsalt tahaks tunda valu,
et teada saada, kas ma olen veel elus. Füüsilist valu. Hing on niiehknaa kogu
aeg haige, mis sest et mõnda aega arvasin juba, et olen omadega kombes. No ei
ole. Ei saa isegi aru, mis mind veel liikvel hoiab. Raputan märga kätt, pühin
seelikusabasse ja astun jalgu lumes lohistades siseruumi. Heidan pilgu enda umber,
tõmban jope luku kinni, surun käed taskusse ja astun kodu poole. Mind ootab
tekk ja padi. Tahan magada.
1 comment:
Ma nii armastan seda, kuidas sa kirjutad.
Post a Comment