what matters?

Olen enda jaoks avastanud tõhusa ravimi loengus magama jäämise vastu ja nüüdseks on loengutes istumisest valmimas juba kolmas paar kindaid. See selleks, tahtsin hoopis rääkida meie omakultuuri loengutest (jah, loengu nimi ongi "omakultuur"). See on selline tore loeng, kus räägitakse asjadest, mis on tegelikult tähtsad. Nimelt räägime me taustast, ehk sellest, kust ja millest on kõik alguse saanud, miks me käitume tänapäeval nii, nagu me seda teeme ja kas tänapäevased kombed on mingite arhailiste tavade kaasajastunud järeltulijad ning kuidas neid märke, et tegemist on enne meie aega paika pandud maailmaasjadega ära tunda ja tõlgendada. Keeruline eks? Tegelikult ei ole. Nagu selgub, on mu paranoiadel täielik õigus kergitada mu kuklakarvu, sest tegelikkuses olemegi me vaid ajaloo järelkaja. Me kordame enda tegevusi aastast aastasse ja anname edasi kombeid, mis on meile edasi antud. Keskmine inimene tänapäeval ei tea kust on tulnud sõnad "sant" või "püha", mis on nende tagataust, kas nad tähendavad ka tänapäeval seda, mida oma tekkeaegadel. Ei teadnud minagi, aga nagu näha õigustab kultuuriakadeemia oma nime ning mu ootus, et ehk suudetakse minusugusest fruktist ka lõpuks kultuurne inimene vormida, hakkab vaikselt juba täituma.
Samal ajal saavad lisaks paranoiadele kinnitust ka muud tähelepanekud, mida olen enda jaoks teinud. Näiteks on minu jaoks oluline vabadus ja võimalus liikuda. Liikuda selles mõttes, et reisida, mitte olla kogu aeg kinni ühe koha küljes. Ma ei pea silmas, et ma tahaksin käia ja avastada kaugeid maid või võõraid kultuure, see ei tõmba mind. Ma armastan seda väikest maalappi siin Läänemere idakaldal piisavalt, et tunda mõnu ka kohalikest inimestest ja vaatamisväärsustest, after all mõned inimesed ise on juba parajad vaatamisväärsused :D Täna sai kinnitust mu mõte, et liikumine kuhugi välja oma igapäevasest rutiinist vabastab suurel määral vaimu ja nii tulevadki pähe parimad mõtted, sest kui vaim ei pea tegelema pidevalt igapäevaste küsimustega, on tal rohkem aega vaadelda enda ümbrust ja leida enda jaoks olulist. Ehk selle pärast ongi mul väga raske olla motiveeritud kui pean pikalt ühel kohal passima. Ere näide: olin 2 nädalat järjest Viljandis, tulin tulema, sest mõtlesin, et tahan vaikselt ja rahulikult veeta nädalavahetuse kusagil loodusele lähemal ning esimese asjana Põlvamaile maabudes asusin organiseerima transporti, et minna pidusse. Tagasi inimeste sekka, kuigi olin just seal lahkunud plaaniga rahu saada. Ka ringi kõndides ja elupildikesi jälgides kas või mööda teist marsruuti koju või kooli minnes tulevad head mõtted pähe.
Väljas on algamas kevad ja kuigi tegemist mu lemmikaastaajaga, panen vaevu seda tähele. Ma lihtsalt olen liiga sees selles kodu-kool-kodu rütmis, et märgata elu, mis minust mööda läheb. Praegugi näiteks on möödunud juba 2 nädalat kui viimati kusagilt Viljandi lähiümbrusest minema sain ja ma pole suurt märganudki aja möödumist. Võiks arvata, et see on seetõttu, et mul on jõle palju tegemist, aga tegelikult kui aus olla, ei ole ma kuigi tegus. Ma ei ole kunagi liiga hõivatud inimene. Selles mõttes, et kõik mida saab teha homme, saab teha ka ülehomme ja niiviisi olen ma siiani elust sujuvalt läbi libisenud. Nii jääbki mulle kohati arusaamatuks, mis kurat siis õieti elus tähtis on, kas elada oma elu mugavalt, sujuvalt, turvaliselt või libiseda külg ees täisgaasiga hauani ja hüüda südamest: "Holy shit, whatta ride!" Oleks põnev teada...

Lendame!

Head kevade algust! Nüüdseks on see küll juba pea 15 tundi kestnud, aga no parem Hilja kui mitte kedagi...oh wait...või siiski :P
Jah, harukordselt hea tuju on mul täna. Hommik algas juba hästi- nohu on oluliselt taandunud, ma ärkasin õigeaegselt, värskelt, puhanult, asjad sujusid täna. Sotsioloogia loeng oli ka huvitav. No mida sa hing enamat tahad. Raha võiks alati rohkem olla, aga no mida pole, selle pärast ei tasu muret ka tunda. Kuidagi hää om olla. Paar nädalat veel ning algavad meil jälle praktikanädalad, mis tähendab, et semestri lõpp hakkab vaikselt ligi hiilima. Mis tähendab, et polegi enam palju jäänud ja märkamatult on järjekordne õppeaasta mööda saanud. Mida kiirem on elu, seda märkamatumalt ta möödub. Kurb...ent paratamatu.
Oh well...

Time flies

Head emakeelepäeva!
Täna süütan ma küünla mõeldes oma isale, kes lahkus meie seast 10 aastat tagasi. Süütan küünla ja korgin lahti veini. Yeah olen täieõiguslik silmakirjateener. Tunnistan ausalt, käisin päev otsa ringi mõttega, et olen midagi ära unustanud, kuid ei suutnud meenutada mida. Koju saabudes jõudis pärale teadmine, et olen unustanud oma elu 10 aastat tagasi. Ka toona saabusin koju ja alles siis jõudis arusaamine minuni. Olin päev otsa käinud ringi rõõmsas teadmises, et elu on veel jumala lill. No ja siis tulin ma koju ja kui ema ütles, et tead, isa ei tule enam koju...vat siis sõitis mul ära. Õigemini ei sõitnud. Ma läksin välja, jõlkusin ringi oma toonastes lemmikkohtades (10-aastasena on need juba veidi välja kujunenud) ja tegin seda, milles ma tänagi päris osav olen- rääkisin iseendaga. Ma kinnitasin endale, et elu ongi selline. Elu ongi julm ja ebaõiglane ja mina- pisike mutrike suures masinavärgis- ei saa küll mitte kõige vähimatki teha tema tahte vastu. Toona, väikese tüdrukuna, kes tegelikult veel suurt sittagi ei taibanud maailma asjadest, kelle maailm oli veel täiesti värviline, mul olid kraavikaldad, võsatukad ja teetruubid. Maailm oli mu mänguväljak, kõik mis roomas, ronis või lendas oli põnev ja uudne. Siis ma veel ei teadnud, et mõne aasta jooksul tänasest tuleb mul aru saada, et elu on ikka kuradi nõme, maailm on mustvalge ja mis kõige julmem- seismiseks on sul ainult omad jalad, sest nendele, millele lootsid toetuda, on pikali alkouimast ja sinu kaelas on nii näljased loomad kui majapidamine. Ma arvan, et see on periood mu elust mida ma ei taha mäletada. Ma tahan seda endast saada lihtsalt välja ja piisavalt kaugele, et see raibe ei teeks mulle enam haiget. See, umbes 3 aastat kestnud periood, on mu mälus senini üsna hägune. Ainus mida ma mäletan on süvenev tülgastus selle elusolendi vastu, kes dokumentide põhjal on mu esivanem. See võib olla üks põhjuseid, miks ma elan juba pea 4 aastat omaette, aga ei pruugi. Ma pole veel kuigi kindel kui kaugele võivad ulatuda selle perioodi mõjud, aga ma ei alahindaks neid.
Ja nüüd... tõstkem klaasid nende võrratute elu keerdkäikude terviseks, mis olemise totaalselt perse keeravad. Minu lapsepõlv läks sinna ja see jäägu selle südametunnistusele, kes selle eest vastutav on. Ärge muretsege, see ei ole mõeldud andestamiseks!

Fuck yeah!

Reisikirjad Moskvast vol 4

Jätkan oma möödunud aastal alguse saanud reisikirjade kirjutamist seekord siis kevadesse liikuvalt Eestimaalt. Piirkond on endiselt veel Kagu-Eesti ja marsruut Viljandi-Tartu-Võru. Oma ampluaad pole ma siiani veel laiendanud ja uusi alasid juurde hõivanud. Kõik mis toimub jääb nende kolme linna vahele. Nädalavahetusega sai maha hääletatud üle 150 km. Ei olegi teist palju, kui arvestada, et selle aja jooksul jõudsin ma kolm korda käia Võrus. Hääletatud distantsile tuleb juurde lisada ka ligikaudu teist sama palju autoroolis veedetut ja veel sama palju ühistranspordis läbitut. Ehk lõppkokkuvõtteks võib öelda, et omajagu. Sellega on aga statistiline osa läbi. Järgneb piinlikusteni täpne kirjeldus nädalavahetusest Võrumaa metsade vahel. Not...
Ma esiteks ei taha seda kirjeldada kuna see tähendaks, et pean seda meenutama ja teiseks ei taha ma seda meenutada. Vahel on kohe tunne, et tahaks kuhugi minna ja midagi teha ja siis lähedki ja teedki ja siis ei taha enam jupp aega midagi teha. Siiski, autorooli istuks jälle iga kell tagasi. Eriti kui on selline masin istumise all, nagu ta oli. Autosõpradele teadmiseks siis istumise all oli seekord '94. aasta BMW. Pärast mõningaid kilomeetreid mööda lumiseid metsavaheteid pidid kõrvalistujad tõdema, et ma olen vist loomulik bemarijuht, kuna auto liikus täpselt sinna kuhu vaja, kuigi istusin esimest korda elus tagaveolise auto roolis. Siiski pean tunnistama, pattu, et hommikul autot tagasi viies ei suutnud vastu panna kiusatusele platsi peal veidi saba keerutada :P. Nii palju siis autojuttu. Seda sai ööl vastu laupäeva tegelikult üsna palju niigi räägitud.
Nagu alati, tahtsin ma rääkida hoopis millestki kaunimast ja elulisemast. Seekord tahtsin rääkida lastest. That's right lastest. Täna juhtusin teel Tartusse autole, mida juhtis noor ema. Tema jutust kõlas korduvalt läbi motiiv: kui ma sõidan üksi, on mul ükskõik, aga kui mul on lapsed peal, siis sõidan oluliselt ettevaatlikumalt. Selles polegi midagi iseäralikku tegelikult. Ilmselt teeks ma ka ise nii. Teine minu jaoks oluline lause oli, et enne last oli elu hoopis teistsugune, nüüd on elul mingi siht ka. Ka see pole mingi uudis. Seda väidavad paljud ja kui arvestada meie peamist sihti siin elus- paljuneda- kõlab see vägagi loogiliselt. Imetajad nagu me oleme, on meie esmane vajadus hoolitseda oma järeltulijate eest. (You and me baby, aren't nothing but mammals, so let's do it like they do it on Discovery Channel...) Mõtlema pani mind hoopiski see, kuidas inimesed ise oma elu lastega näevad. Olen oma lühikese elu jooksul kogenud kahjuks liigagi palju sellist, millest ei tahaks teada. Minu tänane sõidutaja pidas oma last esmatähtsaks, kuid kahjuks olen sama moodi hääletades sattunud ka olukorda, mida eelistaksin unustada. Toona ühel varasuvisel pärastlõunal Võrust kodu poole hääletades sattusin auto peale milles üsnagi lõbus seltskond oli ilmselt teel peolt koju. Kurvaks tegi minu jaoks olukorra see, et autos viibis ka kaks alaealist last. Üks neist ilmselt alla aastane imik ja teine umbes 10-aastane tüdrukutirts. Alati, kui kipun arvama, et mind ei suuda enam miski üllatada pean tõdema, et on midagi, mis seda veel suudab. Too olukord mind niivõrd ei üllatanudki, kuivõrd häiris. Need olid ilmselt mu elu ebameeldivaimad 10 kilomeetrit. Praegugi seda meenutades pean hetkeks aja maha võtma. Ja nii need kaks äärmust mulle täna vastandusidki. Ma olen liiga lähedalt näinud mida teeb alkohol pereeluga ja ei taha, et peaksin seda kunagi veel läbi elama. Siinkohal pean paslikuks meenutada, et jooge, aga vaid seni, kuni sellega ainult enda elu perse keerate.
Sellise mõtlik-moraalse tooniga tahaks täna lõpetada.
Olge mõnusad!

Great feelings

Viimased nädalavahetused on mul möödunud suuresti sadulas. Eelmisel nädalal sai vabariigi aastapäeva puhul pisut Nursi vahel inimestele kino tehtud ja ka saanijalaseid mööda asfalti läikima hõõruda, sel nädalal tegelesin siis enesearendusega. Ma ei ütleks nüüd, et mu eesmärk oleks "suurde sporti" pürgida, ma jään arvatavasti elu lõpuni tädiratsutajaks, aga ometi oli hea teha trenni ka nii, et kuhugi ise arened. Täna arendasin ma küll oma niru oskustepagasi arvelt hoopis hobust, aga nagu treener ütles, siis kui hobusest saab esmaklassiline tunnikas, siis võin uhkusega öelda, et olen ta karjäärile aluse pannud. :) Tegelikult on see hea tunne, kui hakkad asjadest pisut paremini aru saama, või kui lõppude lõpuks suudad selle näruse 80cm tõkke ka korralikult ületada. Enesekontroll, -analüüs ja pidev mõttetöö käib tegelikult ratsutamise juurde ja kuigi kõrvaltvaatajale võib see näida imelihtsana, siis pisut süvenedes ja tõsisemalt võttes ei jäägi see suurt alla mingile keerukamale koreograafiale. Iseenesest võiks ju arvata küll, et mis seal siis ikka ära ei ole, istud sadulas ja hobune muudkui jookseb ja tõmbad ühes ohjast ja hobune keerab ja tõmbad mõlemast ja hobune seisab ja no ilmselt algfaasis see nii ongi, aga kui tahta saavutada olukorda, kus loom käituks vastavalt ratsaniku soovile justkui mõttejõul, on vaja nii enda positsioonis, käitumises kui suhtumises teha muudatusi, mis sedasorti parnerlust soodustaksid. Njah, nüüd vist sai pisut liiast seda paljukardetud hobusepläma. Olen nagu üritanud seda hoida miinimumi peal, et mitte inimesi tüütada, sest enamasti see ei huvita kedagi ja ma saan sellest täiesti aru. Kui ei ole millest kaasa rääkida, siis ei viitsi kuulata ka. Siis tulebki hoida omasuguste sekka.
Ees ootab aga järjekordne nädalakene ja tuleb tõdeda, et aeg liigub kiiresti, kui pidevalt on tegemist. Ja seda viimast ikka jagub. Kuu aja pärast peaksid algama praktikad, aga tulevik selle koha pealt on küll üsna tume veel. Kas või kuidas need välja hakkavad nägema, kui lubatud töökojad pole endiselt veel valmis ja sisustatud, on suure küsimärgi all. See teadmine on siin viimasel ajal tuju ja motivatsiooni üsnagi nullis hoidnud, aga mingi vägi hoiab veel püsti ja liikumises. Ilmselt teadmine, et kui mõtlema hakkad, siis jäädki mõtlema.
Olen vist varemgi seda öelnud, et elu ei ole minu jaoks endiselt veel tähendust. Kõlab eepiliselt küll jah, et käin ja otsin elu mõtet taga, aga just nii see mõned aastad juba on olnud. Viimasel ajal olen lihtsalt saanud aru, et mida rohkem ma elu enda jaoks lahti mõtestan, seda kiiremini lähen hulluks. Parem naudin kevadist päikesepaistet, ja sügisesi seenevihmasid kuniks seda on antud, sest ükshetk saab see kõik otsa. Tegelikult tahaks ma metsa. Tahaks ära minema siit. Ma igatsen taga neid aegu kui ma sain tundide viisi mööda metsa ja sooservi ja võsastikke ringi luusida. Seda ei ole juba enam kui aasta aega saanud teha. Seal väljas tundus elu nii lihtne- sa kas elad või sured. Kui sured, oled toiduks teistele, kui elad, tarvitad toiduks neid, kes ei suutnud elada. Kuidagi ürgne ja mustvalge on see maailm siis. Samas on mõtted selged, meeled ärksad. Seal on võimalik olla ühenduses iseendaga, pidada maha oma sisemised vaidlused ja vaadata endasse, et teada saada mis on tõeliselt tähtis. Ilmselt ongi selle pärast loodusrahvad nii spirituaalsed inimesed, et neil on aega asju enda jaoks lahti mõtestada. Kevad hakkab ka ligi hiilima ja varsti hakkab see tahtmine minema minna mind veel kõvemini närima. Siis ma tõenäoliselt hullun. Aga samas...ega mu mõistusega praegugi kõik korras ei ole...