Reisikirjad Moskvast

Jah, nagu alati on pealkiri pisut eksitav. Moskvasse ma seekord siiski veel ei jõudnud (kuigi mingil moel salakaubana oleks see kindlasti õnnestunud :D).
Olen nimelt ringi rännates mööda sügist Eestimaad mõelnud tihtipeale, et ma peaks kirja panema kõik need huvitavad juhtumised ja inimesed, keda teel kohtan. Kõlab kuidagi eepiliselt eks... Ma ei saa parata, et mind lihtsalt vaimustavad kõik need inimesed. Igaühes neist on midagi erisugust ja minu jaoks, kes ma alati üritan vaadelda inimesi kui kirjanduslikke kangelasi (ärge küsige miks see nii on, ma lihtsalt teen seda, tahtmatult) on väga lahe kujutleda neid teistsugustes situatsioonides või hoopis teises ajas või kohas. Tegelikult on nii põnev sattuda hääletades mõne auto peale ja avastada end kellegi elu kõrvaltvaataja rollis. Ja uskuge või mitte, võõrale räägitakse tihtipeale päris huvitavaid detaile enda elust, rohkemat, kui arvata võiks, rääkimata veel selest, et mõni inimene on juba oma elukäigult väga huvitav.
Ma arvan, et niiviisi end vahel igapäevast välja rebida ja seigelda ringi on väga värskendav. Eile ma seda tegingi. Asutasin end juba hommikul varakult Tartu poole liikuma, lõppsiht Võru. Hakkasin siis tee äärde jõudes hääletama ja pidin varsti tõdema, et ükski auto isegi ei peatunud, et küüti pakkuda. Jõudsin juba mõttes needa maapõhja terve selle linna tükkis ta elanikega ja ka allakirjutanu, kes otsustas elama asuda just siia. Liikusin pisut maad edasi, aga seis ei paranenud sugugi hoolimata sellest, et hääletasin nüüd juba Tartu maantee otsal, kus autod saidki ainult Tartu poole liikuda (loe: kõndisin Viiratsi teeotsast mööda). Olin juba kaotamas lootust, et ma täna õige aja peale Võrru jõuan ja keksisin tee ääres, kui üks minust möödunud auto siiski tagasi pööras ja mind peale võttis. Sõit läks Tartu poole. Oh seda häda ja viletsust... Autotäis (loe: kolm alla 10-aastast tüdrukutirtsu tagaistmel) lapsi ja ameeriklasest meesterahvas (kahe tirtsu isa), kelle eesti keel longas üle küngade. Lapsed läksid iga veidikese aja tagant omavahel kaklema, karjusid, avasid aknaid, vanem õde kiusas nooremat jne jne jne. Suutsin säilitada rahu. Tartusse jõudes ja autost väljudes kõlas harilik liiklusmüra kui muusika mu kõrvadele. Asusin siis jälle teeveerde ja just siis kui asi hakkas jälle lootusetuks kiskuma nägin Aardla ringil maha sõitmas rekat. Lõin käega oma tavalisele hoiakule, et rekadele ennast ei hääletata ja tõstsin käe, mille peale auto teepeenrale veeres.
"Võrru saab?"
"Luhamaa"
"Võru?"
"Võru."
Ja küsimusi rohkem polnud. Reis Võru poole võis jätkuda. Rekkasse ronides sai selgeks, et tegemist on venelasega. Nojah, mis siis ikka, saame hakkama. Meenus kunagi Delfist loetud lugu tütarlapsest, kes vene keelt sõnagi oskamata end Tallinnast vene rekka peale hääletas ja kuidas ta omadega juba üsna jännis oli. Muigasin ja leidsin, et keeleoskamatus seab ikka elule teatud piirangud küll.
Juhi nime ma küll teada ei saanudki, aga muidu oli tegemist üsna meeldiva härraga. Suurema osa teest rääkisime Eesti- Vene suhetest ja Euroopa liidust ja üldse elust. Pean mainima, et pärast närvilist ja kärarikast Tartusse-sõitu tundus rekka rahulik õõtsumine teel ja juhi vaikne hääl ja rahulik-asjalik toon üsna meeldiv. Võrru ma igal juhul kohale jõudsin ja kuigi vahepeal tundus, et jään seekord bussigraafikust kõvast maha, siis isegi 15 minutit varem kui Tartust saabuva bussiga oleks jõudnud. Hiljem talli juurest tagasi tulles otsustasime jällegi hääletamise kasuks ja kui juba jälle tekkis tunne, et täna on vist kuu kilpkonnas, et keegi peale ei taha võtta peatus üks auto. Istusime sõbraga peale ja mulle tundus, et juht on kuidagi tuttavlik. Meenus, et tegemist on ühe härraga, kellega kevadel paar korda talli juurest Võrru olen sõitnud. Tegin juttu ja meesterahvas mäletas mindki väga hästi, küsiski, et pole mind ammu näha olnud siinkandis. Võrus mind maha pannes soovitas ikka tihemini siinkandis külas käia. Vat niipidi siis see eluke. Ja öelge vaid, et pole värskendav kogemus tõsta näpp hommikul püsti ja vaadata, kuhu õhtuks välja jõuab...
Üks meeleolukas lauluke ka saateks ;)

Metallitöö tudengi igapäev

Jube tihti satun vastamisi küsimusega, mida ma siis õige õpin kah. Eriala mul ju nõnna uhke nimetusega, aga mis peitub selle taga. No mis seal salata, metalliga praeguse hetkeni oleme ikka väga vähe kokku puutnud ja näib, et ka tulevik toob metalli meie kätte haruharva. Praeguseks olen enda jaoks selgeks saanud, et ehtekunst mind nii väga ei huvita kui sepatöö. Samas võib asi olla ka selles, et kõik mida me siiani teinud oleme on seostunud ehetega ja eks kättesaamatum ole ikka magusam. Usun, et novembri keskpaigas algav sepatöö algkursus annab sellest ka maigu suhu ja eks näis, kas süües isu kasvab või kahaneb hoopiski olematuks, nii et ma pean hoopis metalli unustama ja siirduma tagasi oma algse mõtte juurde puidutööd õppima asuda. Aga siis jääb veel nahk...mis ka pisut huvitab nagu...ja tekstiil...ja neid huvitavaid asju on kahtlemata veelgi :) Küll ma veel kunagi oma automehaaniku kutse ka kätte saan xD
No mis siis peitub õieti erialanime "rahvuslik metallitöö" taga? Alusained on meil tegelikult üsna toredad- saame joonistada, maalida, kipsi valada, savi mätsida ja pisut õppida ka, näiteks inglise ja eesti keelt ning psühholoogiat. Ahjaa, muuseumites saab ka kõvasti käia, senini oleme viis korda käinud Tarbekunsti- ja disainimuuseumis ehteid näppimas, korra Eesti Vabaõhumuuseumis Eesti maaarhitektuuri kaemas ja mõned on jõudnud ka Eesti Rahva Muuseumi Tartus, allakirjutanu peidab siinkohal häbiga silmi... Nagu mainitud, siis novembri keskel erialanädalate ajal saame ka metalli ja tulega mässata. Tõotavad tulla põnevad kaks nädalat.
Senini täidavad mu aega eksamid ja trenn.

R-r-r-rrebaseed!

Väike kokkuvõte möödunud rebastenädalast. Algas siis juba esmaspäeval, kui teoreetiliselt oleks pidanud kooli tulema põlle ja peomütsikesega, mida mina küll ei teinud. Sealt tuli kirja esimene miinus. Põhiliselt ma vist saingi miinuseid selle eest, et ma polnud "vormis" xD. Ahjaa, miinuseid oli vaja selleks, et arvestada kokku, mitu õlut peab üks rebane vanemkursuslastele välja tegema. Etteruttavalt võin öelda, et minu lõplik skoor oli 5 õlut mis me küll rebastepeol kursaõega kahe peale ise ära jõime lisaks hulgale muule alkoholile. Nojah, seega esmaspäeval pidime veel filmima video kultuurikorraldajate rõõmudest, mis esitati kõigile kohalviibijatele neljapäevasel rebastepeol kui kultuurikorraldajaid rebasteks löödi. Sama moodi pidid kõik teised tegema lõigukese kellegi teiste rõõmudest jne.
Teisipäeval veetsime me järjekordselt aega Tallinnas ja kolmapäeval ootas meid ees maavõistlus jazzmuusikutega, mille me võitsime, küll mitte ülekaalukalt, kuid siiski. Vägikaigast sai vedada pusle kokkupanemises, kinnisilmi sibulasöömises, pimesi eesli joonistamises teiste juhendamise peale ja muusikariistade nimetamises. Viimased kaks võitsid jazzmuusikud mis tähendas, et seis oli viigis ja lõplik võitja pidi selguma automarkide nimetamisest. Selgus, et metallitudengid tunnevad end tehnika vallas piisavalt kodus, kuigi meie eelis võis olla ka vanuses, sest jazzmuusikud, kellest enamus oli noorukesed, ei olnud paljudest vene ajal levinud auto- ja eriti veoauto markidest midagi kuulnudki, aga võib-olla me olemegi lihtsalt targad :D.
Pärast mõõduvõtmist jazzmuusikutega jätkus retsimine rahvusliku ehituse tudengite poolt, kuna me oleme esimene metallitöö lend. Meil ilmselt läks üsna kergesti; tuhapange visati peatäis stantse, millest pidime välja korjama oma nimetähed ja nendega siis plekitahvlile oma nime jäädvustama. Asi käis muidugi aja peale ja mina kui kõige pikema nimega inimene sain hiljem kõik stantsid tuha seest välja korjata ja ära puhastada. Sealt suundusime järve äärde, kus toimus ehituse-poiste ristimine. Ristimisvett oli terve järvetäis ja sinna pidid värsked rebased ise sisse solistama minema, et lüüa sisse pulk enda-nimelisse auku palgis, mis on juba reliikvia väärtuse saavutanud. Taaskord võin etteruttavalt öelda, et selle palgi suutsid metallikad järgneva öö jooksul kaks korda sisse vehkida, mis viitas ilmselgelt kehvale valvetööle ehituse-poiste poolt. Pärast ristimist järve ääres jätkus tegevus ühe ehitaja "lossis" Lossi tänaval, kus pandi proovile rebaste degusteerija-võimed. Nimelt pidime proovima viit erinevat õllesorti ja välja selgitama mis on mis. Selgus, et metallikate õrnema soo esindajatel(kaasa arvatud mina) pole absoluutselt vahet mida neile sisse joodetakse, nende jaoks on kõik üks maitsetu lurr. Et poistel omavahel pole kuigi lõbus otsustati keset ööd, et õigem oleks sisse marssida huvijuhtide juurde, kus ka parasjagu midagi ristimispeo sarnast oli. Viimased polnud küll meie saabumise üle kuigi rõõmsad, aga ega kontvõõrad lasknud end sellest segada ja ajaks kui allakirjutanu Põllu tänava hoonetest lahkus olid juba nii mõnedki ehitajad aliase mängu kaasatud (õigemini kaasasid nad end ise).
Neljapäevahommikusele võimlemisele ma ei jõudnud, tunnistan. Inimene peab kunagi magama ka, isegi on mu unerežiim totaalselt segi ja ma istun poole ööni üleval, sest mul pole absoluutselt und. Neljapäeva õhtul kell 8 kogunesime vana akadeemia juurde, kus andsime esimese rebasevande ja liikusime edasi ehitajate kannul läbi lossimägede laululavale. Vahepeal andsime vande ka ehitajatele, sest eelkõige peab truu olema oma osakonnale ja alles siis akadeemiale, nii käivad need asjad. Lauluväljakul pärast väikesi ringmänge ja laulukesi sai antud veel üks vanne ja siis liiguti edasi peopaika Männimäel. Seal löödi meid Lembit Õunapuu raamatuga tudengiteks ja SIIS võis tõeline läbu alata. Aga see on juba igav osa. Nüüd katsun siis ametliku tudengina oma asjadega jälle joone peale saada, sest eelmine nädal sai koolis luuslanki lastud ja mõned asjad vajavad järeletegemist. Ja nii see elu siin Viljandis käibki...

In Memoriam Skullcandy'd

Ülemusele antud lõuahaaki võivad mõned kontoris ekslikult pidada allumatuse märgiks.Jõuline tantsimine tema laual koos eksootiliste näoilmete ja žestidega, kandes samal ajal Hesh kõrvaklappe, on ilmselt diplomaatilisem moodus öelda "Jätke mind rahule, tahan edasi rokkida."

Nuuks...Suutsin ära lõhkuda ainsa asja, milleta ma elada ei suuda. Mind truult teeninud kõrvaklapid, milleta elu tundub häirivalt vaikne ja vaikus liiga lärmakas.
Jah, mul on kohati naljakas komme kiinduda mõningatesse esemetesse lausa lapseliku õhinaga. Tarbeese, te ütlete, mälestused, ma vastan. Jah, ei olnud kõige mugavamad kõrvaklapid, mida tol hetkel oleks selle raha eest saanud, kuid uskuge, ma olin nendega ülirahul, sest sellist helikvaliteeti pole ma varem tunda saanud. Ja mis nendega siis juhtus? Üks pool murdus lihtsalt küljest...internetiavarustest selgub, et tegu üsna tavapärase veaga SC puhul ja üle aasta eriti vastu ei peagi. Ilmselt on mul siis vedanud, mul ikka juba kauem aega need olnud.
Nüüd vedelevad need mu laual nagu lombakas hobune koplinurgas. Heli on, aga funktsionaalsust enam pole. Nutune värk. Järgmine väljaminek...

No company...

Öös on asju

Öises linnas on vabadust, raha lõhna ja armastust. Oi, kui palju armastust. Seda on igasugust; raha vastu, alkoholi vastu, muusika, tantsimise, naiste, meeste, laste, loomade ja igasugu muude asjade vastu, seda on ostetavat, on odavat, higist, meelast, kirglikku, külma isegi müüdavat. Öises linnas armastavad kõik kõiki. Armastatakse omasid, võõraid, sugulasi, tuttavaid, kontvõõraid, äsja kohatud, ammu vihatud, salaja armastatuid. Kõik on öösel võrdsed. Öösel roomatakse ära arvuti eest, et minna maitsma seda tõelist armastus, mis voolab alla mööda rentsleid, varitseb põiktänavais ja häälitseb klubipeldikuis. Alguses armastad sa vaadata, siis tahad liikuda, siis pisut maitsta, hiljem juba puudutada, lõpuks tahaks ainult minema. Sa armastad kõike, mis liigub, roomab või vastu tuleb alkoholitopsiga näpus. Sa armastad unustust, sa armastad mõtet, et täna võid armastada, keda vaid ise soovid. Armastad vaikust, kui väsinud ja tönts samm viib sind kodu poole läbi pimeda pargi, armastad seda neetult valget kõutsi ja isegi seda rõvedalt roomavat tigu, millele ei taha peale astuda, sest see krudin lõikab läbi alkoholist tuimestunud aju. Sa armastad pidurite kriginat, tänavavalgustust, järsku kiirendamist öises linnas, kiireid manöövreid. Sa armastad kõike, mis vähegi aitab sul unustada tänast päeva, seda neetud elu, mis meid närib seestpoolt ja väljastpoolt. Lõpuks armastad sa küll vaid voodit, oma võrratult pehmet patja, mida sul polegi ja mõnusalt sooja tekki. Hommikul, kui rahakotis on tühjus ja hinges on auk, mida ei suutnud täita isegi kogu see armastus, mis öises linnas heljus, armastad sa vaid aspiriini ja klaasikest Värska vett.

That's life

Hea!

Aru ma ei saa. Aga samas, kuna enne olen ma maailma asjadest midagi jaganud. Esmaspäevahommikud on meil Viljandis helesinised ja kolmapäevaõhtud rubiinpunased. Häbi tunnistadagi, aga mulle tundub, et olen kuidagi manduma hakanud. Pean silmas, et mul pole midagi tarka öelda, kuigi ma tegelen pidevalt mõttetööga. Võib-olla olen ma lihtsalt aru saanud, et ma pole piisavalt tark, et midagi öelda.
Naljakas on tegelikult siin Viljandis õppida. Olen harjunud alati olema üks vanemaid seltskonnas, kuid siin olen oma kursuse noorim ja seda, et ma otse keskkoolist tulen, rõhutatakse mulle üpris tihti. Kuigi tegu pole pahatahtliku norimisega jääb mul endal siiski mulje, et ma olen jube noor ja jube rumal. Ilmselt pean end nüüd täiskasvanute maailmas tõestama hakkama, sest minu jaoks on ülikool juba seda. Nii mõnedki, kes on tulnud ülikooli otse kodusest kaitsvast keskkonnast tunnevad nüüd järsku tohutut vabadust ja ei oska sellega midagi peale hakata. Olles oma aja peremehed ei suuda nad seda planeerida. Olgu, mina ka ei oska, aga mind enam see vabadus ei veetle. Ei paku pinget iga õhtu kastis olla ja iga päev unega võideldes loengus istuda. Niigi on raskusi ärkvel olemisega, mis siis veel rääkida pohmakaga vegeteerimisest.
Tõsi, vahel hakkab isegi minul sees miski torkima ja siis tahan mina ka seltskonnas olla ja nalja ja lollusi teha. Seda juhtub küll harva.
Mõtted jooksevad nagu sipelgad aknapraost välja. Kuidagi ei saa neid raipeid sabast kinni. Mis teha, ilmselt pole täna õige päev mõtete kirjapanekuks. Nii palju tahaks öelda, aga ükskõik kuidas ma ka ei prooviks, ikka ei tule need õiged sõnad pähe, mis sobiks enda väljendamiseks.
Ma tunnen, et minusse koguneb jälle lootusetus. Jälle kord on tunne, et kuigi tahaks elada oma elu teisiti, tagajärgedele mõtlemata, surub miski mind raamidesse, mis on heaks kiidetud mingi ühiskondliku normiga. Ma kõnnin jälle kellegi sissetallatud rada, mina, kes ma kardan meeletult olla keskpärane. See on see tunne, et ma ei juhi oma elu ise. See hirmutab, väga.
Aga võib-olla on tegemist vaid minu pisikese pessimistliku aju väljamõeldisega ja tegelikkuses pole mu kõige hullematel paranoiadel alust ja elu on väga ilus ja värviline ja ma olen lihtsalt üks väga skisofreeniline bitch ja Euroopa Liit peaks minusuguste pidamise kohta oma normatiivid sätestama, sest ma kuulun kahtlemata väga ohtlike lemmikloomade hulka. Tõuaretuses ei tohiks mind kindlasti kasutada ja ainus võimalus mul karjääri teha, on hakata organidoonoriks...või kopameheks...
Life's funny in its sad way...

Take a ride!

Võtsin minagi täna ette sõidu heade mõtete linna. Tegemist oli täiesti ekspromt väljasõiduga, mille toimumisest ei teadnud ma isegi enne kui eile öösel kallis sõber Restauraator arvas heaks kutsuda mind kaema kauneid ja veidi vähem kauneid autosid ja muidugi kõigist kõige kaunimaid busse, mis kõik olid täna eksponeeritud Tartu Näituste hallides ja välialadel, ehk maakeeli öelduna, käisin ma Motoshow'l.
Teate, ma ei saaks selle päevaga rohkem rahul olla, kui ma olen. See oli midagi täiesti teistsugust- kuulata, kuidas oma ala tõelised fanatid räägivad endale südamelähedasest teemast ja sealjuures nad teavad sellest kõike, pisidetailideni. Kõik on kuidagi ühel lainepikkusel...või noh, ma ei oska seletada. Igal juhul olen ma vaimustatud nagu Woland.

Ja kui tänase päeva teema juba on kord nostalgitsemine, siis kuulake head mussi, mis seal enam.