Tulin täna siia kogu oma pisikese ja blondi maailma viha, segadust ja muret välja kallama. Elu on segane. Ka minul, jälle. Kõik oli ilus ja lill, kuni teisipäeva hommikupoolikuni. Kõik olekski võinud ilusaks jääda, kui poleks ilmas kokkusattumusi, uudishimu ja vajadust rääkida. Eile õhtupoolikul sai lillest lausa karuohakas. Kokkusattumuste ja selle millegi raske taak on liialt ränk, et kõike enda sees hoida. Kurb, kui noor ja elurõõmus inimene järsku vaikseks ja kurvaks jääb, ei tunne enam elust rõõmu ja ei leia selles mõtet. Nõme, kui inimene, kellega sa enam suhelda ei lootnud võtab kätte ja ükskord jälle tuletab sind meelde, arvates, et kõik on endine. Vastik, kui väikesed pisiasjad murravad end argipäeva muutes selle väljakannatamatuks põrguks. Ärritav, kui inimesed ajavad mõistujuttu, millest sina ei taha ega suudagi aru saada. Naljakas, kuid ärritav...
Väljakannatamatu seis, milles olen, ei tee elu lihtsaks. Neiud-neiud, miks te küll kiirustate neid poisse taga ajama, tuleb aeg, kus tahaks kõigi eest ise plehku panna. Aga kuhu? Maailm on liiga väike. LIIGA VÄIKE!
No comments:
Post a Comment