Esimesed korrad on meie elus nii tähtsad. Esimene samm, ilma toeta, esimene kukkumine, esimene sigadus, esimene keretäis, esimene koolipäev, esimene kaks, esimene märkus, esimene suits, esimene lonks viina, esimene kord purjus olla, esimene kord võmmide eest joosta, esimene suudlus, esimene kord koolis välja lennata...Nii võiks ju lõpmatuseni jätkata...:D
Esimene korrad on nii toredad...miks nad küll ainult üks kord elus on...
Tegelikult oli see jutt täiesti teemaväline mõttevälgatus. Lihtsalt hakkasin millegipärast mõtlema igast veidraid mõtteid:D
Tagasi reaalsesse maailma: Võru mehed on nõrgad! Ma mõtlen siinkohal siiski neid, kellega ma kirjade järgi pidin laupäeval Varale mängima minema.;) Nemad vaesekesed ei saanud transporti, seega jäi nende jaoks mäng ära...:S ja minu jaoks ka...Nõrgalt paneme, jah paneme küll.
Millest peaks oma elus tundma rõõmu üks vaene mees, kes kannatab rea erinevate foobiate all? Jumal tänatud, et mina endal veel ühtegi foobiat ei ole teadlikult tuvastanud. Kindlasti on midagi, mida mina ka kardan, aga seni ei ole ükski välja löönud.
Kuna ma eile siis tühja istusin kodus, käisin tiiru metsas ka. Muidu polnud vigagi, aga kohati oli vahva küll, kui kusagil lumekoorik jalge all järgi andis ja sa end põlvekõrguse lume asemel hoopis vööni hangest avastasid. Lõpuks puhta pinna peale jõudes oli kohe nii kerge kõndida... täna metsas sõitmas käies oli sama moodi, kuhugi puhtama tee peale jõudes oli tunda, kuidas hobuse samm kergemaks läks. Täna said vaesekesed ikka üsna kõvasti vatti, eksisime natuke ära ja tegime päris pika ringi enne kui tagasi mõistsime keerata. Nii kenad pikad galopisirged olid täna, et mõnusalt sai kohe kihutada. Ühes kurvis oleksime mootorsaanidega ninad kokku pannud, kui me poleks neid enne tulemas kuulnud ja metsa alla tõmmanud. Neil oli sama huvitav hobuseid vaadata, kui hobustel neid...Loomad olid igal juhul talli jõudmise ajaks kõik läbimärjad ja väsinud. Ega endalgi võttis üle pika aja korraga nii pikk matk ja just see galopp sisikonna segamini ja võhma välja. Tundub, et saan ikka oma Hellikuga edasi sõita, Ireen tuleb tagasi trenni, siis ei pea ma enam Villut oma suure koguga piinama.
Maailma asjad on ikka sajaga segamini-lumi sajab ka juba alt üles...
;P
No comments:
Post a Comment