See ongi see jube tõbi, mis mind piinab. Iga päevaga üha süvenedes roomab ta minu sees ringi justkui roojane siug, kes aeglaselt ja järjekindlalt minu elu närib.
Täna oli hea trenn, mul lõik kohe tuju terveks päevaks üles. Täna sai palju kihutada ja üldse oli pidevalt julm adrenaline-boost:D hommikul tulime talli ja mida ei saa, ei saa sisse. Uks kinni külmunud(teadupärast soojemad kraadid pärast rämedat külma teevad selliseid nalju puust ustega) lasime ülejäänud, kes sõitu ei läinud välja ja hakkasime siis enda obeseid puhastama-valmis panema. Olime täna ainult kahekesi, mis oli tõesti tore, sest mida vähem hobuseid väikese platsi peal, seda vähem laveerimist nende vahel, vähem kokkupõrkeid ja pingeid. Siret ei saanud Kipperit kuidagi galopile tõstetud, seni, kuni minul juba kolm ringi kihutatud sai, Helli oli täna kuidagi mõnus ja rahulik, läks ilusti välimisele ratsmele ja ei kukkunud eriti julmalt õlast sisse, kui teda ikka väljapoole togid. Ära viimine oli omaette vaatamisväärsus ja ma arvan, et seda võiks korrata:D Mina nagu alati läksin seljas(noh sadulata ja valjasteta, kaks nööri päitsete küljes ainult) ära viima. Tee peal juba ajasin Helli kergele traavile, nii kui aiast sisse saime, mõtlesin teda natuke galopile ka utsitada, aga seda polnudki vaja, sest väike ülbik Tiffany, kes oli värava juurde tulnud täie hooga ajas hobused nii äksi täis, et ma ei jõudnudki veel midagi mõelda, kui Helli täie pasaga kopli teise otsa ajama pani. Ega minagi kehvemast puust tehtud pole, sasisin aga ühe käega kõvemini lakast kinni, (teisega hoidsin nööre, et need talle jalge alla ei variseks)lõin aga jalad hobusele ümber kõhu kindlalt kinni ja lasin tal minna nii, kuidas torust tuli...
Ei, ma ei kukkunud maha...:D teise kopli otsa jõudnud jäi loom ilusti rahulikult heinapalli juurde seisma, mina libistasin end kähku maha ja vabastasin ta nööridest, patsutasin tänutäheks sõidu eest ja läksin terve pika maa kopli teise otsa tagasi... Tagant tulnud Sireti käest oli minu võiduajamise ajal Kipper end lahti tõmmanud ja meile järele ajanud, võtsin siis tema päitsed ka ära ja läksin nöörihunnikuga talli tagasi. Meile väravaid avama tulnud Õnne ütles, et nii äge oli vaadata kohe, ainult lakk lehvis ja lumi lendas, kui kadusite...valge hobune ka veel eksole... oleks tahtnud isegi end kõrvalt näha xD!
Kõik see meeletult detailne trennikirjeldus(mis pole veel üldse detailne:P) on otseloomulikult mõeldud vaid teie kiusamiseks, nagu ma seda alati oma hobujuttudega teen:D ja ega ma arvatavasti nii palju ratsutamisest ei räägikski, kui rahvas ise mulle seda nina peale ei viskaks. Vat käin jah ratsutamas, mis siis? Oled kõva mees/mutt, kui vasakuid vihjeid teed selle kohta või? Istu ise kordki elus sadulasse siis vaata, kui kiiresti sa sealt alla tahad tagasi ronida. Mitte kellelegi otseselt, aga vahel ajab küll sita keema, kui ütled, et ratsutama lähed, siis tuleb igast huvitavaid vihjeid selle kohta. Vat olen jah friik ja selle üle uhke kah veel!:D
Laiskus aga on ikka jube haigus ja üsnagi ravimatu, seega ei aita muud, kui peab end lihtsalt sundima! Hõissa ja Isa Goriot!
No comments:
Post a Comment