Ma ei saa vahel inimestest aru. Ma ei saa aru madala enesehinnanguga ja depressiivsetest inimestest, kes väidavad et nende elu on nii raske ja mõttetu ja nad ei saavuta kunagi midagi ja nad on üldse mõttetud inimesed. Ma olen väsinud nende enesehinnangu upitamisest ja nende pidevast maa peale vedamisest ja tööle sundimisest. See on hullem, kui skorbuudihaiget kuuseokkateed jooma sundida-lõpuks ta kärvab ikka maha...
Ma olen väsinud neile kinnitamast et tegelikult on kõik nende endi kätes ja ei ole nii, et kõik tehakse sulle ette-taha ära ja kui ei tehta, siis on elu läbi. Igal inimesel on pea otsas. Milleks ometi, kui me seda eesmärgipäraselt ei kasuta? Sel juhul on mõttekam temaga naelu telliskiviseina peksta, kui teda seal kaela otsas pidada. Ma olen nii tüdinud olemast motivaator, innustaja, taganttorkja. Ma ei taha seda teha, igaüks elagu oma elu ise, jõudku ise arusaamadele, et tulevik on iga inimese enda kätes! Kui sul puudub see aju osa, mis genereerib mõtteid, et kõik on hästi ja ma saan kõigega hakkama, kui ainult tahan, siis kasvõi osta see endale!
Üks ülihaige sõna on "armupauk", eriti minusuguse twisted-minded person'i jaoks...>D
Sõitsin täna jälle poniga, tundsin end nagu eesli seljas istuvat:D treener arvas, et ma peaksingi temaga sõitma hakkama. Ma ei ole sellest mõttest eriti vaimustatud...
Jälle üks nädal varsti läbi...liiga kiiresti läheb, lausa hirmuäratavalt kiiresti...:(
Pean tegema kelguröövreidi Grete aiamaale, kus 5-meetrise lumehange all keldris peidavad end ihaldatud sõiduriistad...kelgud...:P
Vanemuise ballett "Onegin" pidavat täielik pedesõu olema...ma eelistan siis raamatut...:D
Suur kõneleja on tänaseks end ammendanud, tuju läks ka paremaks kohe:D
No comments:
Post a Comment