I'm feeling blue, sick and fucking tired AGAIN...
tekib küsimus, kuna olen ma õnnelik ja rõõmus. Ma olen nagu musta varjuga üle tõmmatud, ei suuda milleski midagi positiivset näha. Ometigi ei ole ma loomult kurvameelne ega halvatujuline. Mulle meeldiks olla rõõmus, tahaks olla tore ja lõbus aga ei saa. Lihtsalt ei saa! Ma ei suuda leida midagi positiivset, kõik on mõttetu, elu on lihtsalt kellegi kõrgema jõu visioon putukate käitumisest, kooli on vaja et süsteem toimiks, kirjandeid on vaja, et kool toimiks. Mul hakkab aju kokku jooksma ma tahaks minna metsa ja seal kohe head paar päeva viibida rahus ja vaikuses. Täiesti iseendaga. Selles peabki asi olema. Ma pole nii kaua üksi olnud. Ma mõtlen käinud lihtsalt looduses mõtteid kogumas. Järve äärde ei saa minna, sest mõnusalt vaikse ja mahajäetud place asemel on seal betooni valatud kalkus, mis on mitu korda rusuvam, kui istuda korteris ja süüa päevast päeva makarone.
Ma tahan mõnusalt niiskesse sügisesse metsa, kus sammal lirtsub veest, tahan rabasse, kus jõhvikad punetavad, tahan kuhugi, kus inimesi pole! Tahan metsa, põllu peale kuuvalgele jooksma, huikama koos sookurgedega! TAHAN ÄRA! Tahan kordki kõik selgeks mõelda, tahan visata ära telefoni koos Sinu numbriga, koos kõigi mälestustega, koos suvega, mis lõppkokkuvõttes polnudki midagi väärt! Tahan, et kõik läheks meelest, tahan tasakesi rabas istuda ja oodata, kuni ma ise samblaks muutun, saan turbaks, tahan olla ja jääda uskuma, et kõik ei kordu enam kunagi, ei muutu endiseks ja ei tee jälle haiget! Tahan et kõik olnuks teisiti, tahan, et inimesed saaksid aru, et nende tegudel on tagajärjed, et sõnad teevad haiget ja ajavad segadusse, et ajalugu mäletab kõike! aga mina ei taha mäletada...
Thanks for the memories, although they are worthless...ouh and by the way...FUCK YOU!
No comments:
Post a Comment