Elu on kuidagi kummaline. Ma olen täiesti unustanud, millega tegelesin ma enne Sinuga kohtumist:ma pildistasin ja tundsin sellest mõnu, ma käisin jalutamas ja tundsin sellest rõõmu, ma sain mõne hea pildi ja see tegi mind õnnelikuks. Ma mängisin koeraga ja mul oli lõbus. Praegu suudan ma mõelda vaid sellele, mis ma valesti olen teinud. Kõige suurem viga oli ilmselt järele anda kaksikute nurumisele ja teid enda korterisse lasta. See oleks tähendanud, et ma ei oleks Sind tundma saanud ja ma oleksin endiselt tegelenud rõõmsalt asjadega, mis mulle tapvalt meeldivad. Ma pole juba kaks kuud fotokat kätte võtnud, rääkimata ühestki pildist. Tahaksin jälle teha kasvõi lolle ratekaid, aga somehow on see nii raske. Võtta kätte fotokas ja teha klõps. Ma vaatan kadreeringut ja tunnen, et tahaks vajutada, kuid siis lasen fotoka alla ja kõnnin edasi. Tahaks teha pilti inimestest, kuid pole ühtegi modelli, kes oleks käepärast. Aga mul on nüüd kõigest villand ja ma alustan uuesti oma elu ülesehitamist siin. Eile hakkasin sellega pihta ja pühapäeval lähen ilmselt Vapramäele koetega möllama. Ma ei kavatse istuda kodus, sest nii elades ma lihtsalt hääbun ja muutun halliks vanainimeseks.
Järgmiseks plaanin ma klubisse minna. Selles võib ka Ennast süüdistada. Ise Sa mu kord sinna vedasid, nüüd ei või ma parata, et mulle meeldima hakkas:)
Ahjaa, võib juhtuda, et mul polegi VJ("väike jama"), aga ma suhtun sellesse mõttesse veel skeptiliselt. Olin selle mõttega isegi juba harjunud, kuigi mitte et mul seda VJ vaja oleks. Oleme siis lahedad edasi, kuigi kõik on halvasti.
P.S. Suvi on muutnud mind parandamatult vasakule mõtlejaks. Ma ei suuda isegi õpetajaid kuulates vahest paremale vaadata. Niisis, ärge pange pahaks, et ma olen selline, nagu olen...:)...idikas...
Peace!
No comments:
Post a Comment