Trallalalaa

Täna on mul keskmisest parem tuju. selle põhjuseks võib olla see, et ma olen normaalse ühendusega netis, ma olen ajanud Gretega lolli möla või siis see, et ma sain aru, kui suurepärane elu on mul VKG-s. Nimelt sattusin ma täna Pilleriiniga kokku, kes käib Treffneris ja kuuldes tema hämmastavatest 16-tunnistest õppesessioonidest, tunnen ma end tõeliselt hästi ja rahulolevana oma valiku suhtes. Elu on ilus ja lill, kui ma ei pea kella 4-ni öösel õppima kunstiajalugu ja siis selle peale tööd tegema. Tõesõna, ma vannun, et ma ei vingu enam iialgi oma koduste tööde üle või selle üle, millised tööd mul tulevad. Mu inka sõnad ja uniti testid on lapsemäng selle kõrval, mida vaesed lapsukesed eliitkoolides tegema peavad. Vabandage väga, ma tahan oma elu ka elada:) Kui te omate minuga sarnast aju(ojaa, ma olen EGO ja ma ütlen, et mul on hea pea) kuid ka minuga sarnast laiskust, siis Võru Kreutzwaldi Gümnaasium on just koht teie jaoks! see on nüüd väike mitteametlik reklaam, pealegi veel tasustamata, niiet khrmm, äkki ma nüüd saaks väikest stippi ka:D
Okei, ma tunnistan nüüd ka, et ma ajan palju lolli hülgemöla suust välja ja mul on vahest endal ka oma sõnade pärast häbi, kuid ma lugesin täna oma horoskoopi ja selgub, et lõvid ei salligi kahepalgelisust ning ütlevad ausalt oma arvamuse välja. Just selline ma olengi:) kui ma tahan ikka kedagi putsi saata, siis ma teen seda ilma igasuguste süümepiinadeta ja pikema järelemõtlemiseta. Hõissa, minu auks, hõissa kõigi meie amburite auks ja muidugi ka kaksikute auks, kelleta ei oleks minu väärtusetu elu sugugi nii põnev, kui ta on!
Mõnna on mõelda, et varsti on mul kõigest nii savi ja poogen, et naljakas hakkab...
Me ruuls!;)

"MÕELGE SELLELE, ET TÄNAST PÄEVA EI TULE ENAM KUNAGI."
(Dante)

travttuptsinhhuibljää!

Vot! See oligi basicly kõik mida ma öelda tahtsin. Elu on fucked up, elu on karuohaka, kanepi ja maltsa ristsugutis, elu on üks määratu hädaorg ja mina ei tee muud kui vaid vigisen selle üle. Ma loodan et minust jääb selle blogi näol vähemalt mingi märk maailmasse maha, kui ma ükskord õnnetult kõngen ja selle üle õnnelik olen. Vähemalt senikauaks, kuni mõne suurpuhastuse aegu keegi värd mu meeletult golden opinionid ära kustutab ja maailm ei saagi teada, et oli keegi tropp, kes käis VKG-s, jõi kui sai, sai kui sai ja enamasti ei saanud oma eluga hakkama paremini kui rahuldavalt. Vot! Mina olen ennast ammendanud...
Tahaks kaissu!!!:(

Love is dead and God hates us all, what else can go wrong?

Tänase päeva tsitaat tuleb meie riigikaitse õpetajalt, kui ta rääkis Kuuba tuumakriisist ja sellele järgnenud lepingutele, mis piirasid tuumarelvade soetamist:
"Ei ole ikka nii, et üks mees võib teisele oma madjakat viibutada, kui tahab, vaid et see madjakas võib lahti ka minna eksole"
Kui te nüüd naermise olete lõpetanud, siis ma räägiks sellest, et homme on mul inkast wordlist test ja ajaloost tappev kontrolltöö. Ma tegin mate tunnika isegi üsna rahuldavalt ära ja ma olen endaga isegi et peaaegu rahul. Muidu on elu ilus(ma valetan jälle) ja mulle tuli meelde, millega ma eelmine aasta oma aega sisustasin, nimelt vahtisin ma päevast päeva ilase näoga fotokat, mida ma endale tahaks:Dvat...tuli meelde jah...
elu on ikka täiega karuohakas...üks tüüp on mulle päeva jooksul vähemalt 5 korda helistanud(ei kahjuks mitte "see" tüüp)...Grete andis mulle suurepärase idee oma number politseisse või psühhiaatriasse suunata. Ma võtan selle varsti kasutusele...Ärge siis teised ehmuge, kui te mulle helistades näiteks Võru politsei kriminaaltalitusse satute:)aga tegelikult olen ma ennast ammendanud ja kuigi oli raudselt midagi veel, millest ma tahtsin kirjutada, siis nüüdseks on see mul meelest läinud.
Hõissa!
Pilt on pärit siit
Alkoholism on haigus, mille puhul tekib organismil sõltuvus etanoolist-jätke meelde!;)(allikas: Wikipedia)

Hey oh...

Elu on kuidagi kummaline. Ma olen täiesti unustanud, millega tegelesin ma enne Sinuga kohtumist:ma pildistasin ja tundsin sellest mõnu, ma käisin jalutamas ja tundsin sellest rõõmu, ma sain mõne hea pildi ja see tegi mind õnnelikuks. Ma mängisin koeraga ja mul oli lõbus. Praegu suudan ma mõelda vaid sellele, mis ma valesti olen teinud. Kõige suurem viga oli ilmselt järele anda kaksikute nurumisele ja teid enda korterisse lasta. See oleks tähendanud, et ma ei oleks Sind tundma saanud ja ma oleksin endiselt tegelenud rõõmsalt asjadega, mis mulle tapvalt meeldivad. Ma pole juba kaks kuud fotokat kätte võtnud, rääkimata ühestki pildist. Tahaksin jälle teha kasvõi lolle ratekaid, aga somehow on see nii raske. Võtta kätte fotokas ja teha klõps. Ma vaatan kadreeringut ja tunnen, et tahaks vajutada, kuid siis lasen fotoka alla ja kõnnin edasi. Tahaks teha pilti inimestest, kuid pole ühtegi modelli, kes oleks käepärast. Aga mul on nüüd kõigest villand ja ma alustan uuesti oma elu ülesehitamist siin. Eile hakkasin sellega pihta ja pühapäeval lähen ilmselt Vapramäele koetega möllama. Ma ei kavatse istuda kodus, sest nii elades ma lihtsalt hääbun ja muutun halliks vanainimeseks.
Järgmiseks plaanin ma klubisse minna. Selles võib ka Ennast süüdistada. Ise Sa mu kord sinna vedasid, nüüd ei või ma parata, et mulle meeldima hakkas:)
Ahjaa, võib juhtuda, et mul polegi VJ("väike jama"), aga ma suhtun sellesse mõttesse veel skeptiliselt. Olin selle mõttega isegi juba harjunud, kuigi mitte et mul seda VJ vaja oleks. Oleme siis lahedad edasi, kuigi kõik on halvasti.
P.S. Suvi on muutnud mind parandamatult vasakule mõtlejaks. Ma ei suuda isegi õpetajaid kuulates vahest paremale vaadata. Niisis, ärge pange pahaks, et ma olen selline, nagu olen...:)...idikas...
Peace!

as far as I know, it all can be really fucked up...

njah, ma loodan, et kõik ei ole nii putsis, kui ennustatav on, aga arvatavasti on. Ma olen selles tegelikult täiesti veenudnud, et mul on "väike jama". Suurem, kui VJ("väike jama") on see, et see on seotud Sinuga, just siis, kui ma üritan sind oma elust nahhui saata. Pole hullu, homme sellks ajaks on mul juba raudselt olemas kindel plaan, ning VJ kaob igavikku. Ma tean, et kaob. Teist võimalust lihtsalt pole. Õigemini on, aga see pole isegi mitte mõeldav, ammugi siis veel teostatav. See selleks. VJ-ga tegelen homme.
Elu on kole!
Live with the fact, it's true and not negotiable. ma pean homme inka home-readingut tõlkima ja kuigi mul on kohutavalt palju loetud on see nii raske sõnavara, et ma ei oska seda üldse eriti tõlkida. Pean vist ühe lehekülje sõna-sõnalt tõlkima ja peast esitama, saab kümne kätte ja elu jälle ilus.
Hõissa ja pudel lauderit koos paki priimaga, need mõlemad kuluksid praegu hädasti ära. Njärvid pjersjes vist või nii.
Ciao!

Ya soshla c uma...

I'm feeling blue, sick and fucking tired AGAIN...
tekib küsimus, kuna olen ma õnnelik ja rõõmus. Ma olen nagu musta varjuga üle tõmmatud, ei suuda milleski midagi positiivset näha. Ometigi ei ole ma loomult kurvameelne ega halvatujuline. Mulle meeldiks olla rõõmus, tahaks olla tore ja lõbus aga ei saa. Lihtsalt ei saa! Ma ei suuda leida midagi positiivset, kõik on mõttetu, elu on lihtsalt kellegi kõrgema jõu visioon putukate käitumisest, kooli on vaja et süsteem toimiks, kirjandeid on vaja, et kool toimiks. Mul hakkab aju kokku jooksma ma tahaks minna metsa ja seal kohe head paar päeva viibida rahus ja vaikuses. Täiesti iseendaga. Selles peabki asi olema. Ma pole nii kaua üksi olnud. Ma mõtlen käinud lihtsalt looduses mõtteid kogumas. Järve äärde ei saa minna, sest mõnusalt vaikse ja mahajäetud place asemel on seal betooni valatud kalkus, mis on mitu korda rusuvam, kui istuda korteris ja süüa päevast päeva makarone.
Ma tahan mõnusalt niiskesse sügisesse metsa, kus sammal lirtsub veest, tahan rabasse, kus jõhvikad punetavad, tahan kuhugi, kus inimesi pole! Tahan metsa, põllu peale kuuvalgele jooksma, huikama koos sookurgedega! TAHAN ÄRA! Tahan kordki kõik selgeks mõelda, tahan visata ära telefoni koos Sinu numbriga, koos kõigi mälestustega, koos suvega, mis lõppkokkuvõttes polnudki midagi väärt! Tahan, et kõik läheks meelest, tahan tasakesi rabas istuda ja oodata, kuni ma ise samblaks muutun, saan turbaks, tahan olla ja jääda uskuma, et kõik ei kordu enam kunagi, ei muutu endiseks ja ei tee jälle haiget! Tahan et kõik olnuks teisiti, tahan, et inimesed saaksid aru, et nende tegudel on tagajärjed, et sõnad teevad haiget ja ajavad segadusse, et ajalugu mäletab kõike! aga mina ei taha mäletada...
Thanks for the memories, although they are worthless...ouh and by the way...FUCK YOU!

Tuim ükskõiksus maailma vastu

Mhm, ma tunnen end nagu Onegin. Mul on kõigest jumala pohhui. Ja nii veidralt, kui see ka ei kõlaks, siis järsku on mul ka Sinust täiesti savi. Mind valdab täielik tuimus, ma võiksin peaga läbi kiviseina naabritele külla joosta(aikrt, selle mõtte peale hakkas pea valutama...I'M STILL ALIVE!!!)ja siis nende diivanile tuttu keerata mõnusalt. Tegelikult tahakski seda jõledalt teha(tuttu, mitte seda seina-rammimise-värki)aga kui ma praegu unne jään, siis enne varaseid hommikutunde ma ei ärka ja siis üleval passida on veel rohkem pointless, kui praegu unega võidelda. Kivirähi "Mees, kes tundis ussisõnu" sain mul nüüd läbi ja ausalt öeldes, ei tekitanud minus mingit emotsiooni. Ma olen täna emotsioonitu nagu kala. Äkki peaks seda veel paar korda lugema, enne, kui midagi mõikab. Raamat nagu raamat ikka. Neid rõvedaid kohti , kus elusal mehel selgroogu üritatakse eemaldada, lugesin ka nagu viimast Ostumõnu kataloogi. Ma olin vist liiga väsinud, et seda kõike ette kujutada. Kõik on ikka liiga halvasti, ma tahaks magada, tahaks masaaži ja siis veel ühte asja, aga las see jääb igaühe rikutud mõtlemise taha.
Aastajooks rulez! See oli mu elu kõige aeglasem kojuloivamine. Ma ületasin ennast. Ma ei kõndinud seeaasta sammugi. Äkki järgmine aasta jõuan mingi arvestatava kohani ka...nii tagantpoolt teine või nii;)
Kas ma ei lõpetanud veel oma "matahaks" nimekirja? Hea, siis ma lisan sinna veel ühe napsu, et mul oleks nii raske(kõva...khrmmm:D) uni, et isegi uksekell mind äratada ei suudaks. Telefon tuleb ka hääletuks jätta. Vat see oleks ülelend(mul on selline kaval-unistav nägu praegu ees...:P)
A, kas ma selle üle juba jõudsin viriseda, et mul oli täna 5 tundi ja kolm hindelist tööd?...ei jõudnud jah...kell on 17.15 I'm out...
I'm not here for your entertainment, you don't really wanna mess with me tonight

Pühaba...

Yeez, homme algab uus tsükkel. See sisaldab endas viit päeva aktiivset ajutegevust. Maakeeli koolinädal. Väljas sajab vihma and I'm fckin' feeling blue again. Kell on 18.00 I'm out!

Telefoni omada ei ole üldse hea, eriti veel, kui sul mõni number kohe üldse meelest ei lähe...

SOO sick and tired!

Täna on reede. Mul pole õhtuks veel ühtegi plaani. Uskumatu!
Grete läheb täna Berliini. Ma kadestan tema huvitavat elu. Varsti ma kauplen end temaga pokkerit mängima kaasa. Mitte mängima vaid võibolla niisama hängima, sest mängida ma ei oska:). Raha mul ka ju kõigele lisaks pole, mida maha mängida...noh jah, see selleks...
Kool on nõme! See on fakt, mis ei muutu aastatega niikuinii. See jääb samaks igas vanuses. Täna suutsin ma saada vihkamise objektiks, kui ma jalkat mängides Mailise kunstküüne murdsin. Ma usun et tal oli valus, kuid see on jalka ja see on kehaline. Andke andeks, et ma mängin nii nagu ma mängin ja mul on savi, kas ees on inimene või kivisein:D Vihaselt, nagu mina, on alati hea mängida, siis ei tunne mingit valu ja kui tunnedki, siis on ainult hea olla. Ma tean, et mul küll on. Füüsiline valu on igatahes vaimsest parem, see läheb mööda. Ja noh inimese aju on juba nii konstrueeritud, et ta ei suuda kahe asja peale korraga mõelda. Ma tean, eet mina küll ei suuda, aga see, kuidas ma seda teada sain, jätan ma parem enda teada...ai, vaimselt hakkas valus! Täna oli koolis tuletõrjeõppus. Ma oleksin võinud leepi lasta. 5 mintsa enne seda sain ma teada, et Kairit on Võrus. Ma oleksin vabalt võinud talle oma korteri võtme anda, ta oleks saanud siin passida. Õhtul oleks saanud koos Viluste minna. Häire oli vahva. Me külmetasime 15 mintsa väljas ja siis kobisime füüsika tundi tagasi. Nummi. Mul hakkas vahepeal külm. Sven soovitas minu vingumise peale Mihklil mind kallistada. Sven sai minu käest jalaga. Ma olen viimasel ajal meeste vastu vägivaldne. Eelmisel nädalal jõudsin ma juba Jaanekit peksta(ei mitte seda lohvi, kes end Viluste kunniks peab, vaid ühte ilusamat, targemat ja huvitavamat Jaanekit), see nädal sai Sven jalaga, ei tea, kas ma järgmisel nädalal jõuan veel kellegi kolkimiseni...?(Mõni vääriks küll vitsa)
Uhh, kui pikk eepos juba kirjas on. Järgmine nädal on siis koolis juba pingelisem, tuleb nädalavahetusest viimast võtta:)
Elu on kaktus!

Its like no matter what I do I can't convince you to just believe this is real, so I let go, watchin' you turn your back like you always do...

6-etüül-3,3,4,7-tetrametüül-5-propüültsüklodekaan

 
Saite aru jah! Ma arvan ka...
See oli tänase keemia tunni teema lihtsalt. Täna oli kuidagi tore päev hoolimata sellest, et kõik mind ikka veel kohutavalt vihastab. Ma olen loobunud mõtlemast, et kõik on ilus ja tore, kuigi ta seda üsna ongi. Tänane päevauudis taevitab kõiki sellest, et mulle meeldib viimasena tulla/saada(te ju ometi ei mõtle vasakule...tublid, mina ka mitte) ja üleüldse olid mul täna naermisest kõhulihased nii valusad, et ma ei jõua enam itsitadagi. Soome keel oli seeeest ääretult lõbus ja kui ma ise ka oleks aru saanud, kas see, mille üle me terve tunni naersime, oli Sulevi suurepärane hääldus: rUOtsi, või hoopiski Mihkli Hiina-Soome-Saksa segakeelt meenutav lugemine. Grete käis vahepeal vabatahtlikult koridoris rahunemas, aga ega see ju midagi ei päästa, mina üritasin lihtsalt ennast talitseda, aga seda on üsna raske teha, kui keegi(kaasaarvatud sa ise) iga sõna peale naerma pahvatab. Õpetaja meid enam normaalseks ei pea...
Elu on karuohakas...

Vabal ajal olen täitsa tubli tüdruk: ei joo, ei suitseta ja võõraid mehi ka ei vaata...kahju, et seda vaba aega nii vähe on...

Heietusi elust, ilmast, valimistest ja muustki...

Vat nii... täämba siis sääne teema. Täna on mul häste paljo pilte, mida näidata, käisin lihtsalt väiksel jalutuskäigul meie kuulsal Tamuulja rannapromenaadil ja siis tuligi selline huvitav mõtteke, mis sisaldas endas valimisi, ja lubadusi ja muudki. Niisiis, läksin mina jalutama...
Jõudnud randa võtsin istet vastvalminud pinkidel, mis nüüd siis rannavalli kaunistavad. Puhanud vähe jalga ja teinud mõned snäpshotid(sorri, et kvaliteet nõnna kehva, telefoniga pildistatud kõik pildid...)
liikusin ma edasi. Imetlesin vastistutatud taimelavakesi
Ja uusi miljonivaatega majakesi, millega Võru koorekiht tavatseb järveäärt risustada...
Minul tuli peale lihtsalt kurb tunne, kui mõtlesin sellele, et valimislubaduste nimel tapetakse loodus meie ümbert lihtsalt võimu, raha ja veelkord suurema võimu nimel ära. Veel aasta tagasi õnnestus mul selles samas rannas kohata väiketülle ja veel mingeid kurvitsalisi. Nüüd pole siin isegi sinikaelu. Nüüd on siin huinaa. Kas tõesti peab olema kõik nii steriilne, mässitud kivisse ja betooni, looduslik kooslus hävitatud ja asendatud kunstmuru, kõnnitee kivide ja pinkidega? Noh, jah, vaatame, kui suure edu toob siis selline laga reformierakonnale valimistel...
Tore on, kui kellelgi on millega oma mõtteid kõrvale viia.
Ahjaa, eile siis saabus mu õe kottu uus tegelinski, Elliot, taks. Ei tea, kas mind võetakse väga soojalt vastu, kui ma ükshetk koju hobusega ilmun?:D Mine tea, see "hobusehaigus" on üsna jube asi, täiesti ravimatu pealegi veel...:DD kui kunagi rikkaks saan, siis võibolla leiab üks vahva suksu ka minu juures kodukese...:)
Aga noh, sinnani siis sõidan võõraste hobuste ja mängin võõraste kutsudega;)
Säu!

This bitch bites back!

Or at least she dies trying.
Ma olen täna kuidagi väga sitas tujus. Tahaks kohe karjuda, nõusid peksta või puid lõhkuda. No midagi sellist igal juhul. Täna üle pika aja on mul mingi ime läbi internet. No vähemalt seegi hea, aga tige olen ma endiselt.
Nii, klassiläbu tuleb järgmine nädal, mis tähendab, et sinna ma ei lähe, sest ma lähen Grete poole ja seal tähistame me tagantjärgi Maili sünnipäeva mis tähendab, et ma olen üsnagi veendunud, et ma istun see nädalavahetus ilusti kodus ja teen midagi vähem või rohkem kasulikku...juhul kui mul ei tule just mõnda geniaalset ideed ja ma mõnda joomakaaslast ei leia, mis on kaheldav, mis tähendab, et ma istungi kodus...ja ainus natuke positiivne asi asja juures on see, et ma ei saagi oma klassikaaslastega koos juua. Njah...nagu ma väga tahaks...
Kool on...kool nagu kool...endiselt jube. Psühholoogia tund on nii jubedalt igav, et ma pean vist järgmine kord kaaluma padja peitmist sahtlisse, Füüsika ruuls endiselt, ja riigikaitse on lihtsalt kunn. Me peame tegema sel aastal riigikaitsest uurimistöö ja seda siis veel esitlema kah. NAGU ÜHEST UURIMISTÖÖST VEEL VÄHE OLEKS!!!
Oeh, kui ma kooliaasta lõpus veel elan, siis palun õnnitlege mind, sest see tuleb paras katsumus...8S
Mu eraelu(daa, kas mul on selline asi ka olemas w?)on nõme, kõik on nii halvasti ja üldse on mul tunne, et ma vingun liiga palju tühja koha pealt...aga ma ei või parata, kui keegi läks ja jättis tühja koha alles. Ma vihkan kui nad nii teevad...
I roar and bite back if needed!URR!

Iroonia...

seisnes selles, et just siis, kui ma hakkasin blogima tuli raadiost laul: I will survive...
Nagu näha, siis ma üritasin kah oma bloogi uue kooliaasta(uue hooaja) puhul veits üles vuntsida ja jõudsin ainult headeri pildi ja blogi pealkirja vahetamisega lõpule. Siis oli mul võhm netiga maadlemisest väljas. Kunagi ma ehk jätkan seda toredat tegevust, kui jõuan ja äkki see juhtub juba täna. Pilleke küll seletas mulle kunagi kuidas seda taustakest vahetada saaks, aga ma ei saanud sellega too hetk hakkama. Pole hullu. Ma üldiselt praegu ei viitsi millegi üle viriseda, sest kooliaasta algas ju täitsa kenasti ja üldiselt on kõik paremuse poole liikumas, aga tänan küsimast, mul läheb endiselt sitasti! Ilmselt hakkab jälle hullemaks minema, kui nädala lõpp läheneb, sest ma olen juba harjunud mõttega, et ma räägin inimestega ja näen neid nädalavahetusel ja siis teeme koos midagi toredat ja ME RÄÄGIME ÜKSTEISEGA!...ups, see läks jälle teemast välja...
Kool on jube! Sest ma otsustasin, et ma ei vasta enam kunagi stampküsimustele traditsiooniliselt, sest muidu ütleksin ma praegu, et kool on tore. Kooli juures on ainult üks asi hea, see viib mu mõtteid kõrvale kuhugi kasulikumasse suunda ja see on ainult tervitatav nähtus, va juhul, kui ma hetkekski jään vahtima tuvikesi,siis tuleb kõik masendus jälle tagasi ja mul on kiiresti tegevust vaja, mis nõuaks minult suurt vaimset pingutust.
Ma tänan teid tähelepanu eest, see oli kõik, mida mul öelda oli!
It's official, I hate you(if you don't talk to me soon)! I mean it!

Please kill me faster than you're doing it right now...

Pealkiri mõeldud inimesele, kellega ma ei räägi...enam...vist... aga see polegi tähtis...enam...vist...
Räägime nüüd rõõmsamatest asjadest. Räägime sellest, et homme saab alguse 9 kuud kestev ajude nuss, mida viisakamad inimesed nimetavad kooliks. Mina õnneks nende hulka ei kuulu...viisakate inimeste hulka muidugi. Jah ma luban vanurikesed bussis istuma ja puha ja aitan muidu hädiseid aga muidu olen ma väga ebaviisakas, õel, tige ja muidu ropu suuga. Mul on jääknähud suvest ja üleüldse on kõik nii sitasti. Kas pole mitte elu, mida endale tahta? Bingo, mina ka ei tahaks. Mul on tunne nagu oleks mul mingi sõltuvus ja mul on doosi vaja, käed värisevad ja ma tammun mööda tuba edasi-tagasi. Ei ma pole narkar, ma pole alkohoolik, mul on sõltuvus Sinust, ja Sina ei räägi minuga. FINE! Ma ei räägi sinuga ka. Ma ei suhtle ka sinuga enam. Ma ei tule sinuga enam jooma, ma ei tee enam üldse midagi. Ma ignoreerin sind täielikult, kuni sa mulle jälle mõne lollaka sõnumi saadad ja küsid: Mis teoksil? Vat kuni selle hetkeni olen ma tigedust, õelust ja kurjust täis ja ignoreerin sind. Aga siis, noh siis ei tea, mis ma teen. Ma veel mõtlen selle peale umbes mõned sajandid, kuni sa jälle minuga suhtlema hakkad. Oih, kas ma kaldusin teemast veits kõrvale w? Sorry, mi bäd!
Homme koolis näeme, RAISK!(HAHAA, essa tund on inka, niiet mina Sinu asemel hakkaks kiirest sõnumit trükkima enne kui ma mõnda ilusamat ja nooremat näen...(6)ah, mis ma ikka sõimlen, Sa niikuinii ei loe ju...)