Smoke'n'fly

Lülitan välja tuled, tõmban koomale uksed. Süütan üle mitme- setme nädala ühe sigareti ja tõmban mahvi. Mitte et ma seda igatsenud oleks. Lihtsalt täna, lõpetades jälle nii hilja, tundus see vajalik. Kell on 9 läbi, väljas on juba pime. Õhtu on soe. Istun koerakuudi katusel, kõlgutan jalgu ja mõtlen elu üle. Lasen end selili katusele, vaatan taevast, kus pilved on kollakat tooni- valgusreostus. Harvade pilvede vahelt näen üle pea lendavaid lennukeid, kõrvades kohiseb pidev automüra maanteel. Tallist kostab hobuste liikumist-tegutsemist. Kuidagi kõle, vale, nõme on olla.

Brüsseli kroonika vol huijevosnajet: Justus

Kuidas kurat sai minust nüüd siis järsku kassiomanik? Ega ma ise ka ei tea. Ja miks on Slovakkia kass parem, kui Eesti kass, seda ma ka ei tea. Igal juhul on nüüdseks see punapäine kõuts minuga esimesed 1300 km tervest teekonnast läbinud ning peesitab mõnuga õhtuti mul süles ja naudib tähelepanu.

Mis teha, ma võtaks endale vist kõik maailma kodutud kassipojad, kui mulle see voli antaks. Ei saa miskit parata, mu loomuses pole julmust jätta juhuse hooleks elusolendit, kelle inimesed on muutnud juba kord endast sõltuvaks. See nimetu kõuts, kellega pime õhtu ja joodud alkohol (kuradi prantslaste vein, sakslaste jääger, itaallaste grappa, eestlaste vanake ja portugallaste mingi hägune sodi...võistluste Nation Eveningud on saadanast!) mu teed ristas on hetkel mu võimalus oma lähedusevajadust kellegi peale välja elada. Ja see talle isegi meeldib.

Mida aga rääkida teile nendest riikidest, kus ma nüüd siis käisin?Nädal aega Ungaris, teine nädal Slovakkias, läbisõit Austriast, Saksamaalt ja Luksemburgist. Ma nägin tegelikult üsna vähe, aga piisavalt, et tekiks huvi. Slovakkiasse, nagu ka Ungarisse läheksin ma veel hea meelega tagasi. Need on minu jaoks huvitavad riigid, kahju on vaid sellest, et aeg ja võimalus nendega tutvumiseks oli üsna piiratud.

Slovakkias sain teha ühe üürikese jalgrattaringi, mille käigus kohtusin kohalike metskitsedega, kellest üks oleks mulle peaaegu sülle jooksnud. Minu kahjuks olin läinud püüdma maastikke ja fotokaamera ees oli lainurkobjektiiv, mis looma heina seest välja eristada ei suutnud. Seega jäi see elamus vaid mu enda jaoks põnevaks, kellegagi jagada seda ei saa. Slovakkias paiknesime väikeses Topolcianky külas, mis asub Tatrate eelmäestiku läheduses. Silmapiiril ilutsesid kogu aeg kaunid mäed, mis meeldisid mulle seda enam, et need on järsemad ja paistava ligipääsmatumad, kui näiteks Belgia Ardennid, mis pigem pehmeid metsaga kaetud muhkusid meenutavad. Kohaliku turvamehe Patrikuga vesteldes kuulsin, et kõrgtatrad pidid veelgi ilusamad olema, need, mis meil silmapiiril paistsid olevat selle kõrval nohu.

Nüüdseks olen juba kaks nädalat turvaliselt majaseinte vahel elanud ja naudin vahelduseks tsivilisatsiooni mõnusid. Ärge saage minust valesti aru- reisida on küll tore, kuid ma eelistan siiski magamiseks oma 2x2 seksodroomi ja suletekki-patja. Kuidas see ütlus kunagi oligi- magama võin jääda kus iganes, aga ärgata tahan omas voodis.

Korraks veelgi kaugemasse minevikku põigates ja puhkust meenutades, tuleb tõdeda, et veetsin väga hästi aega- Viljandi folk, Seli mõisa külje all elava härra juures käik (mees, kellel paar haruldast sõiduriista kuuri all....ja täitsa pandav poeg on tal ka...aga see pole teps mitte see teema...), koprajaht, Melliste vanavara laat...no mida sa hing veel tahad. Täitsa tihedalt sisustatud aeg, ega suurt midagi rohkemat polekski selle aja sisse mahtunud vist. Kindlasti oleks veel tahtnud mõnda inimest näha ja mõnes kohas veel käia, aga küllap jõuab veel.

Praeguse plaani järgi tahan jaanuari eelviimasel nädalal siit riigist teele asuda, et enne kooli veel paar päeva puhata ja kibekiireid asjatoimetusi teha, näis, kas see ka õnnestub... Selle tarbeks on kõigepealt tarvis soetada sõiduriist, mis on võimeline 3000 km maha sõitma, sealjuures suuremate viperusteta, kõigi eelduste kohaselt. Aga selleni on veel mõni üksik kuu aega. See mind veel lohutabki, enam pole palju jäänud!

Pildikraami saab ka pisut :)

Ilus maa see Slovakkia...

Team Belgium, ehk kõik Belgia tiimi kutsarid ja nende groomid enne MM-i avaürituse rongkäiku.

Estonia. Jah, ka Eesti oli esmakordselt paarisrakendite MM-il esindatud üksikvõistlejaga. Olen uhke meie oma esikutsari üle! :)

Helloo! Mäest üles-hop-hop! Eestlane maratoni viimases takistuses. Oli edukas maraton!

Üks ilupilt ka :)

Peaväljakul oli alati hea vaade ümbritsevale ilule.

Kahjuks ei jõudnudki rohkem asiseid pilte elust ja olust teha, sest viibisin suurema osa ajast ainult kämbis ja mujale kollama väga ei sattunud. Või kui sattusingi, polnud pildimasinat ligi. Aga ma arvan, et pildimaterjal on informatiivne, andes edasi eredalt seda, millega me tegeleme nendel võistlustel.

Budapesti päevik

17.08

Öises Ungaris, nagu ka prantsusmaas, on jällegi oma võlu. Ma ei tea täpselt, kas mind lummab idee asumisest endises idabloki riigis, kus elu käib ikka veel vähemalt viis aastat taha, või pigem lihtsuses, millega siin asju võetakse. Eestlase jaoks hoopis teistsugune kliima-kuiv, kuum, samas talvel külm, annab mu siinolekule hoopis teise maigu. Ma ei oska öelda, kas ma pigem elaks siin, või belgias, oma mugavat elu. Mulle näib elu siin märksa võluvam, metsikum, vabam. Sugulust kohalikega ma ei tunne, kuigi oleme sugulasrahvad, oh ei. Ma arvan, et meie teed rahvustena on lahknenud nii piisavalt ammu aega tagasi, et traditsioonid on oluliselt teised. Kuid samas, mine sa tea. Pean lähipäevil asja pisut kohalike käest uurima. Siiski tabasin juba algselt ära mõned sarnased sõnatüved, mis tõid mulle ainult äratundmisrõõmu ja tegid päeva eredamaks. Sõnad on küll keeltmurdvalt pikad ja täis susisevaid häälikuid, kuid ma arvan ,et pean vaid ära õppima, kuidas siinset keelt loetakse. After all, pärast seda kui õppisin ära, kuidas lugeda flaami keelt ei tundu ka see enam kuigi keeruline, Kuid hüva. Mul on selja taga pikk sõit, ning ma olen väsinud. Homne algab varakult, et asuda uurima siinset kultuuri ja otsida meie ühiseid juuri ungarlastega, näis, kas see ka õnnestub.

18.08

Terve see riik on nagu üks väike venemaa. Ainult soojem. Ja keelest ei saa ma ka muhvigi aru. Ah et miks ta ngu Russia on? Siin on kõrvuti nii minevik, kui modernne olevik, rikkus-vaesus...Aeg on kohati jäänud seisma 20 aastat tagasi. Mõni ehitis, mis tollest ajast säilinud on ikka veel puutumata inimkätest, mis seda lammutada tahaks. Omaette elamus oli minu jaoks ka muidugi duši all käik. Lubasin endale seda pattu, et käisin eile vaid ujumas, sest tundsin end liig väsinult, et hakata veel ringkäiku võõrastesse eluruumidesse pesemisvõimaluse otsimiseks tegema. Niisiis sain täna mõistatada, kummast torust tuleb kahest külmast pisut soojem vesi ning üritasin meeleheitlikult meenutada lapsepõlve ergastanud jutte külma duši kasulikkusest. No ei tulnud meelde. Lohutasin end vaid mõttega, et külm dušš annab nahale nooruslikuma jume. No värskendav oli küll, aga iga päev ma seda siiski ei harrastaks.

See maa on kaunis. Siin on avarust, stepisarnast maastikku, Balkanisarnast mentaliteeti. Meie suured sugulased valisid endale rahvasterände ajal väga ilusa pesapaiga.

19.08

Ma ei ole kindel, mida täpselt ma tänasest päevast peaksin meelde jätma, või juurde õppima. Kui aus olla, oli küllaltki sisutühi päev. Tõsi, mul on küll mõne asja üle tarvis järgi mõelda, mis õhtusöögi ajal sai arutatud, aga ma kardan, et see võib kujundada vaid mu arvamust negatiivsemaks, kui see on. Hobumaailm on minu jaoks niiehknaa liiga õel ja tagarääkiv, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkan veenduma, et ma ei taha vist ikka siin maailmas olla. Mulle meeldib pigem tehnikahuviliste konstruktiivne kriitikameel. Siin...noh. Ei ole enam sellist asja. Kurb, kuid tõsi, ma ootan homset et taastada oma usk hobuinimsetesse. Ma pole selle taastumises veel kindel.  

Nädala pärast lahkume siit oma Mannschaftiga Slovakkiasse. 

Nur du und ich

Komm, wir reisen rum die Welt.

Nautides Prantsusmaa avaraid vaateid, jõudsin arusaamale, et ilmselt ma tõesti olengi maailmakodanik. Ma ei suuda kuigi pikalt üheski kohas paigal olla, kuid samas vaimustun kergelt uutest väljakutsetest, uutest paikades ning inimestest. Praegugi võiks öelda, et mu elu on liiga stabiilne. Vajaksin rohkem ebakindlust ja improviseerimisvabadust, aga õnneks mu praegune töö ja elu Belgias pisut tasakaalustab seda kompotti.

Mulle näib, et ma võin juba ette ennustada, et see aasta siin, saab minu jaoks olema küllaltki suure tähtsusega. Ma ei ole juba praegu enam see inimene, kes ma olin. Ma küll ei suuda veel päris täpselt öelda, mis on teisiti, aga ma tunnen, et mõned asjad ei pruugi enam kunagi olla sellised, nagu need olid. Need muutused, ma arvan, on pigem positiivsed. Ma olen positiivsem inimene, küll oma äraspidisel moel, kuid siiski.

Kaks nädalat. Tahan juba Eestisse, keda ma petan.

Brüsseli kroonika vol12: Kiired ajad

Poolakad on toredad. Olen siiani kohutnud kolmega. Ühega rongis kodu poole sõites ning kahega öises pubis, kuhu me Kailiga maandusime. Ahjaa, Belgia pikim riist on 18 cm, siis kui ta magab. Ma muigasin ja tundsin vaestele belglastele kaasa, kui nad sellise varustusega peavad leppima. Ei, mitte et ma oleks saanud nüüd ise veenduda selles pikkuses või võimekuses (viimases muidu ma sügavalt kahtlen), sest ma olen ikkagi ontlik eestlane ja võõraste belglastega ei suhtle.

Siiski panin ma tantsu, nii et belglased võisid kõrval vaid kahvatada ja poolakatele jäin ma/jäime me silma. Mitte, et mulle alati sedasorti tähelepanu meeldiks. Eriti veel, kui tegu on üsna umbkeelsete tüüpidega. Oskavad vaid küsida, kas ma õlut soovin ja kas ma olen siin üksi või ootab mind Eestis mees ja kari lapsi ka. No aitäh, jah, olen juba kolmed kolmikud sünnitanud ja tulin siia maailma vanimat ametit õppima. No vägisi tekib tahtmine mingit sitta kokku rääkida. See viisakas jutt hakkab juba end ammendama.

Aga muidu on kõik kena. 20 päeva pärast olen jälle Eestis, söön teiei kõigi närvid nahka ja siis tõmban jälle tuld. Kui kellelgi on hea idee, kuidas mahutada kahe nädala sisse võimalikult palju inimesi, siis need on väga teretulnud.

Nädal aega veetsin taas metsade ja mägede vahel, ma arvan, et see võiks saada mu jägmiseks elukohaks. Mulle meeldib seal. Jägmisena lähen sinna elama, ma arvan. Sellekohased suulised kokkulepped on juba tehtud ja varsti õpin nii veel ka prantsuse keele ära, sest Valloonia piirkonna valdav keel on siiski prantsuse, eriti veel nii piiri ligidal, nagu seda on Orchimont. Ardennidest tulevad ka pildid, aga neljapäeval lähen jälle sõitu, seekord taas Prantsusmaale, Chablis'sse võistlustele, mis seekord ilmselt ära siiski ei jää. See on ka enne puhkust mu viimane võistlus ja pärast seda pean hakkama hobuseid kaarikus sõitma, kuna Filip soovib, et ma käiksin mägedes jalutamas, et hobused veaks ja oma selga treeniks. Mul pole iseenesest selle vastu midagi, polegi ilmammu enam kaarikuga sõitnud, saab vähemalt midagigi teha.

Kui asjalood hästi lähevad on lootust selle aastanumbri sees veel ka Ungaris ja Slovakkias ära käia, kuna tndub, et on seatud siht minna MM-ile, mis toimub augusti viimasel nädalavahetusel Topolciankys, Slovakkias. Enne seda lähevad hobused ja kogu "Mannschaft Kindt" Ungarisse aklimatiseeruma ja treenima. Asjad lähevad igal juhul täitsa huvitavaks. 9. juulil selgub, kas FEI rahastab meie sõitu 05.08 Saksamaale, Riesenbecki võistlema, ning sellest oleneb ka järgnev liikumine. Aga seni, elame veel ja naudime sooje ilmasid. Pildikraami kah:

Mu uus armastus Nero

Tõsine pähkel sõita, aga mis käigud ja mis selg...

...vanakurat lihtsalt liigub nii sujuvalt, nagu tugitoolis istuks...

...ja oleks, et ta siis tõrguks...oh ei..ja muide minuga oli tal kolmas kord elus hüpata. 

Katsetasin Kaili objektiivi konikute peal. Täitsa asine, aga midagi nagu oleks puudu...

Sellised mõnusad metsarajad

Ja üks pilt meeleolust ka. Nii need kaarikusõidud meil käivadki Ardennides. 

Paarkümmend meetrit vabalangemist. Mõnus. 

Üks ilupilt ka Chantali imelistest roosidest. Ehk tegelikult ma katsetasin ka veidi oma kaamera võimeid. 

Ja öelge vaid, et pole mugav sõiduk- vägagi mugavalt võib end sisse seada, nagu näha... :)

Brüsseli kroonika vol 11: Memoirs

Tegelikult oleks mul nii paljust rääkida. Aga kuidagi on juhtunud nii, et kogu aeg on kirjutamine meelest läinud. Istun ometi pooled õhtud arvuti taga.

Tahtsin rääkida Prantsusmaast. Veetsin nädala Saumuris rahvusvahelistel rakendispordi võistlustel. Mulle meeldib see maa. Seal on juba rohkem avarust ja metsikust, kui siin Belgias. Juba see kant, kus me olime paelus mind. Kõik majad olid kohalikust heledast liivakivist, külade üldmulje oli helge ja soe, linn tundus kodune. Inimesed olid päikesest pruunid, vaid valged hambad välkusid, kui nad mulle vabandavalt naeratasid vastuseks küsimusele, kas nad inglise keelt oskavad. Seal on teistsugune elutempo ja isegi ellusuhtumine.

Kuid tegelikult on elu hoopis seda rada läinud, et mind piinavad lisakspeavaludele (jah, valutab tõbrik jälle) ka mälestused. Näib, et mälestused ongi need, mis jäävad pärast seda, kui kõik muu on kadunud või kadumas. Tõsi ta on, et mälestustesse elama jäädes unustame oleviku ja tulevikule ei mõtle. Õnneks eesti keele grammatike sõnastab selgesti tuleviku kui sellise.

Ega mul suurt midagi jagada polegi. Olen viimased paar nädalat lihtsalt üks tuim tükk töölist olnud. Mõtlen vaid vahel suuri mõtteid ja unistan mida kõike tahaksin teha, kui Eestisse jaanuaris naasen, kui naasen. Ka see viimane on viimaste suurte mõtlemispuhangute käigus küsimärgi alla sattunud. Eks hiljem siis näis, nagu laulusalm ütleb. Esmaspäeva õhtul sõidame Filipiga jälle nädalaks Ardennidesse treenima ning nädala lõpus on seal ligiduses võistlus. Teised järgnevad meile kolmapäeva õhtul, seega saan kaks ööd rekkas üksi laia lehte mängida.

Head tulevast jaani, mul on tunne, et elu hakkab nii igavaks minema, et mu hing vajab skandaali. Pean lantima minema. Kõik kohalikud küll vist juba teavad mind. Baarmen küll juba kärgib kõigiga, kui pubis olen, et ära räägi temaga flaami keelt, ta ei saa aru. Nii armas temast. Muidugi teab ta ka, mida ma joon, nii et kui uksest sisse astun pole sõnu vajagi, vaid noogutus ja sõrmedega näitad kui mitut vaja. Ja nii see elu käib.

Muide, ma põhimõtteliselt saan juba aru flaami keelest, kui nad tõprad liiga kiiresti mingit oma segast dialekti ei pursi.

Ja kuigi ma loen siin sügavmõttelisi arutlusi jaanipäeva ja alkoholismi teemadel, on mul tunne, et ainuke asi, mis ma tahaks praegu teha, on end täisti umbe tõmmata ja kaks päeva kaineks mitte saada. Normaalne olen onju.
Ya ne dam. Yes, I don't give a fuck. 

Brüsseli kroonika vol 10:Teine mentaliteet

Tahtsin kirjeldada siinsete inimeste teistsugust suhtumist mõningatesse asjadesse. Olgu need asjad täna siis näiteks alkohol ja tubakas. Noh, endale südamelähedastel teemadel on ikka kergem rääkida ju. Kallis sõber Kaspar küsis mult kui ma suhteliselt äsja olin siiamaile saabunud, et kas olen ma juba pudeli kohalikku veini arvuti kõrvale nautimiseks lahti korkinud. Too hetk oleks võinud mu pea kohal suurt lillat küsimärki näha, kui keegi oleks minuga veel ruumis olnud. Mul tekkis küsimus esiteks selle pärast, kas tõesti olen ma jätnud mulje, et mul on alkoholiga nii tõsiseid probleeme, et võiks minust juba sellist käitumist eeldada. Teiseks tekkis küsimus, kas kallis sõber juhuslikult arvas, et olin pagenud kuhugi nii pärapõrgusse, et pean masendusest lihtsalt veiniga aega sisustama ja kolmandaks tekkis mul küsimus, kas kalli sõbraga on kõik korras. No offence Kaspar, me oleme sinuga juba pisut aega tuttavad küll, ehk andestad, et just sind näiteks tõin.

Vastates esimest küsimust, siis jah, ei saa just väita, nagu oleks ma müürililleke. On olnud juhuseid, kus ekraaani valgel on ligi pool liitrit haljast viina ära joodud, aga see oli ka ekstreemsem juhus, milletaolisi, ma loodan, mul enam elus palju üle elada ei tule. ...mis tegelikult oli umbes-täpselt aasta tagasi...krt, aeg läheb kiiresti....
Seega, pole minu suugi seinapragu ja viina võtan mehiselt, kui vaja. Aga mind üllatas tookord see siiras küsimus ja sellest peale olen hakanud märkama, kuivõrd teistsugune on ikka suhtumine alkoholi Kesk-Euroopas.

Võiks välja tuua, et kanget alkoholi tarvitatakse vähem. Kõvasti vähem. Jah, konjakit ikka pakutakse, vein on õhtusöögi kõrvale tavaline ja  õlu onkarastusjook. Aga keegi ei joo end purju! Isegi mina mitte. Noh samas pole mul ka võimalust olnud. Kus sa lased selle rihma lõdvemale, kui ikka pea iga päev töötama peab, ei tahaks nagu seda ühte vaba päeva maha ka põdeda. No ja muidugi ei ole ma siinmail veel ühtegi tõsist ööelu asutust kohanud, kus kõigel minna lasta...Gent on küll neid paksult täis, aga kunas ma sinna jõuan...no üks kord peab jõudma!

Tubakas on siinmaal liiga kallis, et seda (kuri)tarvitada. Õigemini võiks öelda et olen selle tarbimise praktiliselt lõpetanud. Ei tule enam meeldegi, et peaks suitsu tegema, küll Eestis jälle meelde tuleb see amet.... Aga et kui kallis see siis on? Pakk sigarette, mis Eestis mu mäletamist mööda maksis 2.90 € maksab siin riigis 5.10€ ja sealjuures on pakis 19 (!) sigaretti. Vat siis sulle...

Aga suitsetatakse ometigi ja suitsetatakse pigem isegi rohkem sigareid ja keeratavat tubakat, kui tavalisi pakisigarette. Ja suitsetatakse igal pool. Nüüd on küll ka igas kohvikus juba oma väike suitsetamiskamber, et päris avalikus ruumis ei suitsetata, aga suhtumine on ikkagi leebem. Minu jaoks oli üsna üllatuslik, et inimesed näiteks talli vahel sigaret hambus ringi käivad ja keegi ei pilguta silmagi. Eestis sellist asja just naljalt ei näe, suitsetajad on ikka rohkem põlu all, kui siin.

Aga samas ma ei ütleks kokkuvõtteks, et asjalood selle pärast veel halvasti oleks,  et siinsed inimesed teistsuguse mõttelaadiga on, pigem vastupidi. Ka olemuselt ollakse pigem lahked ja avatud, kui tõrjuvad ja tõredad. Vastu tulevad inimesed naeratavad, kui satud kellegagi juttu ajama ollakse siiralt huvitatud, kust pärit oled ning millega siin tegeled. Mõnele põhjamaalasele väga ootamatu ja veidi pealetükkiv võib tunduda ka siinne tervitamis- ja hüvastijätuviis- põsele suudlemine( paremale põsele üldiselt). Mina isiklikult olen sellega juba täitsa harjunud ja aktsepteerin seda, aga ma loomult ka muidu üsna kallistaja inimene. Minu arvates on see kallite sõprade või pereliikmete tervitamiseks märksa meeldivam viis, seega ärge ehmatage, kui juhuslikult Eestis kohtudes teid põsele suudlen, sellised meeldivad kombed jäävad lihtsalt külge.

Nagu ka positiivsus- siin ollakse positiivsemad. Minagi hakkan vaikselt paranema.