In the end

Varem ma arvasin, et mälumängurid on parasjagu joodikud, nüüd nägin ma, et ka sepad on korralikud napsusõbrad-asjaarmastajad. Aga mis seal salata, kui hakata süvenema on see igas eluvaldkonnas nii. Võib-olla ainult karsklaste keskliidus ei kohta nii palju napsusõpru...but you never know :P
Küsimus pole aga selles, kui palju keegi joob, vaid suhtumises. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mul tegelikult ei olegi millestki eriti rääkida. Esmaspäevast jätkub mu enesearendustöö Viljandis. Nende õunte pealt, mis kevadsemestril korjatud saavad, vaatan oma tulevikku. Seal nimelt on mõned pisikesed plaanikesed-mõttekesed-ideejupikesed, mis tahavad väljundit saada. Saab näha, kas või kuhu need kõik areneda võivad ja kuhu see eluke viib.
Viimast nädalat enne kooli veedan ma kauni Tilleoru nõlval. Mulle täitsa meeldib siin. Võiks siia jäädagi- soe tuba, ilus loodus, seltskond koera ja kassi näol, televisioon ja isegi Tele2 pulganett levib siia täiesti normaalselt. No mida sa hing enamat elult ihkad. Eile käisin korra Võrus talli juures oma tupsununnut kiusamas ja täna siis Tartus ERM-is sepisküünlajalgade näituse avamisel. Pean tunnistama, see viimane tõstis küll pisut motivatsiooni jälle õppetööga tegelema hakata. Külmas talvepäevas sepistamise jälgimine andis päris hea energialaksu ja tekitas tahtmise ise ka raud soojenema panna.
Ja nii ongi saanud septembrist märkamatult veebruar ja varsti on jaanipäev ja siis juba maailma lõpp ja no öelge veel, et aeg ei lähe kiiresti :)

Nüüd on see siis jälle kohal- masendus. Käisin kaks tundi linnas ringi lootuses, et ehk suudan ta maha raputada, aga ei õnnestunud. Tagasi kodus tabas see mind uuesti ja veel tugevamini. Liikvel oli lihtsam olla. Tuul toob häid mõtteid pähe. Kõndisin rongijaama kus seisis ees Tallinna rong. Tekkis vastupandamatu tung hüpata rongi peale, saata kõik kuradile ja minema sõita. Aga ei, miski ei lubanud mul seda teha. Vist kohusetunne. Ma ju tean, et jamade eest põgenemine ei ole samm nende lahendamise teel. Vastupidi- see ainult tekitab neid juurde.
" Ja sa kordad peas seda nime nii- ja naapidi. Sa võtad ta algosadeks, sa töötled ta nii läbi kuni tal puudub tähendus, ta on vaid üks fraas elust, mida tahad elada kuid tiivad on lõigatud ja jalad murtud. Pole jaburamat asja kui see nimi, aga iga kord seda sosistades tunned kuidas sisemus keerab end kahekorra ja tahab end vabaks rebida, lennata, hõljuda kusagil neutraalsel kõrgusel, jälgida asjade kulgu neisse süüvimata. Ja iga kord seda sosistades sureb miski su sees veel kord."
Liiga kaua...
Ja nüüd istungi ja lasen Lauri Saatpalu häälel oma kõrvu paitada ja mõtlen, miks ma teed ületades auto alla ei oleks võinud jääda. Äkki oleks midagi sellest paremaks muutunud. Sellega on vist sama moodi nagu enda uputamisega kui oskad ujuda- ei tule midagi välja, kui ikka tõsiselt ei taha. Ja mina ei taha põgeneda. Ma tahan oma asjad ära klaarida, aga kui kõik ei sõltu vaid minust, siis on üsna raske end motiveerituna hoida, kui mitte millelegi(kellelegi) ei saa loota. Ja nii ma haungi oma tumedaid mõtteid, kunas end käsile võtan, ei tea veel, aga see peab toimuma varsti.

This is a man's world

http://www.postimees.ee/705844/eul-eelnou-halvendab-tudengite-toimetulekut/
Ja nii siis juhtubki, et isegi mina pean hakkama poliitikasse süüvima. Kuigi mind poliitika suurt ei huvita. Mul pole lihtsalt tahtmst teada sellest läbini räpasest eluvaldkonnast rohkem kui hädavajalik. Teate, see tekitab lihtsalt sellise jõuetu tunde, kui jälgides uudiseid saad aru, et hoolimata meie maal väidetavalt valitsevast demokraatiast ja inimestest, kes selle õiglusele loodavad, saavad asjad olema ikkagi täpselt nii, nagu arvavad need ületasustatud tegelased seal põhjaosariikides mäe otsas. Ja nii siis mulle väidetakse, et Eestis on elu jube ilus ja mina olengi vaid üks paranoiline pessimist, kes peaks kusagil kapi taga omaette istuma. Nojah, tõepoolest, tulevik näib uue kõrgharidusreformi valguses ju nii helge, et ilmselgelt pole põhjust pessimismiks. Mõnes mõttes saan ma aru riigi seisukohast- tahetakse, et toetuste eest ikka tõepoolest õpitaks, kuid minus elab ennekõike veel vähemalt 3 aastat ka üliõpilane, kes peab nende samade õppetoetustega toime tulema. Väidetavalt tahetakse luua kõigile tudengitele ühtlased võimalused, kuid mina näen siin hetkel midagi muud. Kui õppetoetuste saamiseks peab täitma õppekava 100%-liselt, siis tähendab see, et samal ajal kooli kõrvalt õppivad tudengid peavad valima- kas õppida ja üritada ära elada vaid toetustega, või käia tööl ja õppida end lolliks, sest vastasel juhul ootab ees tasuta õppekohast ilma jäämine. Tudengite olukorra võrdsustamist kui sellist mina siin ei näe, sest selline seis seab eelisolukorda ikkagi jõukamatest peredest pärit üliõpilased. Aga noh, milles ma räägin, meil on ju tegemist kapitalistliku ühiskonnaga ja kuna praegune majanduspoliitika pürgibki selle poole, et suurendada tarbimist (sest vastasel juhul oleks ju kapitalismiga kööga) siis ilmselt ongi nende tegelinskite eesmärk suunata tudengeid rohkem õppelaenu võtma.
But then again...mida mina ka suurte meeste tähtsatest asjadest tean.
(tegelikult ma räägiks pikemalt ka, aga mul tuleb lihtsal endale ka juba masendus peale, kui ma sellel teemal pikemalt peatun. Parem must minevik, kui lilla tulevik, aga hetkel see tulevik just nii värdjalikuna näibki!)

Who's laughing now?

Aastavahetuse-järgselt kütab Eesti meedias kirgi Tujurikkujas näidatud klipp hiid-Halonenist ja hiid-Ansipist Tallinna linna lammutamas. No ja ega siis minagi ei pääse puu tahagi selle teema eest. Õigemini pääseks küll, aga ma ei taha. Ma tahangi vahelduseks rääkida millestki mõistlikust, after all, kusagil on minulgi kupli all peidus mingi aju sarnane moodustis mis vahel endast märku annab ja siis hoidke oma piip ja prillid, sest siis ajab Krissu suust välja juttu, mida kuuldes vanemad laste kõrvad katavad ja koerad saba jalge vahele tõmbava ja ulguma hakkavad(...ja ma just rääkisin endast kolmandas isikus, kas saab veel suurem egoist olla...Never mind).
Noh, mida siis arvata eelnimetet klipist. Kas tegemist on lihtsalt tülikiskumisega oma heatahtlike naabritega või surkasid saatetegijad tulise ora üsnagi sügavalt kellegi hella kohta? Mina isiklikult arvan viimast. Kõik saates esitletud olukorrad peegeldavad väga teravalt Eesti ühiskonnas tänapäeval levinud probleeme ja ma tegelikult tervitan väga televisiooni sedasorti tegevust. Olen alati arvanud, et see peakski olema üks avaliku meedia ülesandeid. Need, kes mind tunnevad, teavad, et ma ei vaata telekat. Seda esiteks sel põhjusel, et minu arvates on televisiooni meelelahutuslik pool liiga üleküllastunud Ameerikalikust jalaga-perse huumorist, mis no vabandage väga, ei ole juba aastaid naljakas olnud ja teiseks pole mul telekatki. Võib-olla kui oleks, siis vaataks ka, kuigi ma sügavalt kahtlen selles.
Erik Tohvri nimetab oma artiklis antud klippi sõjakuulutuseks heale sõbrale, kuid mina ütleks pigem, et Soome presidendi asemel pilgatakse hoopis eestlasi ja Ansipit. Kas tõesti pole sarkasm see, kui inimesed hüüavad pikali oleva Ansipi kõrval talle ergutussõnu vaid selleks, et kobakäpp nad järgmisel hetkel oma käega lömastaks? Ja mis on Ansipi esimene relv Haloneni vastu? Inimesed. Suure kaarega virutab ta talle peotäie oma "hoolealuseid" vastu rindu. Kas see ei näita Eesti riigi suhtumist oma rahvasse?
Mina tõstan käed pea kohale ja aplodeerin inimesele, kes selle klipi välja mõtles. Vahet polegi, kas teiseks pooleks on Halonen või Putin, igal juhul on klipp väga täpne rusikas silmaauku näitamaks ja tõestamaks, mis siin riigis valesti on.

Requiescant in pace!

Meie seast lahkus parematele karjamaadele kappama üks võrratu loom- hobune kes õpetas mulle nii mõndagi. Su tee jäi liiga lühikeseks, Sa olid hingelt suur elukas kellel oli veel maailmale nii mõndagi öelda. Su erilisus oli kaugele paista, karjas oli Sind võimatu kellegagi segi ajada. Sa olid turvaline algajale ja mugav oskajale, kuulekas nii sadulas kui ka ees käies, ent mitte kunagi tuim tükk. Kui arvasid, et Sulle tehakse ülekohut, kõndisid sa lihtsalt minema. Olid mõtlev hobune, kelle vigureid tundes tuli neist alati kaks sammu ette mõelda, kuid teenides ära Su austuse olid Sa tõeliselt usaldusväärne loom, kellele võis alati loota- kui kõik muu valesti läks, vedasid Sina alati välja!
Nüüd kappad vikerkaaremaal kus pole vaevasid ja valusid, mis Sind viimased kuud pidurdasid. Kuigi meie koostöö Sinuga jäi üürikeseks suutsid Sa panna mind ennast austama ja hindama ning oskama väärtustama Su omadusi. Sina, olles ideaalne tori hobune, panid mind armastama seda tõugu, mida eestlane enam hoida ei oska ja ilmselt kõik kes julgevad torikaid tuimadeks ja mõttetuteks loomadeks nimetada, pole kunagi kohtunud Sinusuguse erakordse ja ainulaadse eksemplariga!
R.I.P Kipper (1997-2011)

Merry X-my-ass!

Jõulud...
Nüüd on nad siis käes. Ja teate mis...mul ei saa sellest rohkem savi olla. Igal aastal käib selle ümber mingi tants ja trall, kõik need päkapikud ja jõuluvanad ja kingitused ja muu sääne stuff. Villand saab. Igal aastal. Ma olen seda varemgi öelnud, et jõulud on minu jaoks vaid üks närune kapitalistlik ostupüha. Mis kuradi heateod ja südamest tulevad soovid, no kurat, kas siis aasta aega hooratakse niisama ringi ja valetatakse ja vassitakse üksteiseile näkku, et vaid naabril sitemini läheks ja siis aasta lõpus võetakse kokku viimane jõuraas (sest pärast saab jälle korgid maha keerata )ja roomatakse kirikusse, kuulatakse õndsa näoga jumalateenistust ja siis ongi kõik patud andeks antud?
Ma olen täieõiguslik pagan ja ma ka käitun nii. Ma ei lähe kunagi hea meelega kirikusse, ma ei tea miks, aga mul on tunne, et ma lihtsalt ei suuda seal hingata (ilmselt tapab see jumalik õhkkond minusugust patust elajat mind vaikselt lämmatades..icic...). Ma lihtsalt ei taha sinna minna. Ma tõepoolest ei tea mis mulle nende ehitiste juures nii vastumeelt on. Ja sama moodi ei taha ma ka jõuludest midagi teada. Big deal, tulevad kokku kõik sugulased ja asjad ja saadakse läbi ja on rahu maa peal ja muu selline pask. See kõik on ju vale! Kui me tahaks üksteist näha, leiaks me aega ka muidu et külla tulla ja koos seapraadi vitsutada, ja mõned ka leiavad. Teised, kes on lihtsalt silmakirjalikud ja nõmedad inimesed, umbes nagu mina, ja üritavad igal võimalikul moel selliseid perekondlikke kogunemisi vältida, hoiavad omaette ja kui kokku saavad vahetavad hädavajalikke viisakusi ja võimalusel põgenevad nii kiiresti kui jalad võtavad. Jõulud ei ole mingi eriline juhus, et seetõttu veel läbi saada. Rahus ja harmoonias võib ka muidu elada, kes vaid tahab, asi on inimese peas kinni.
Jah, ilmselt on mõnede arvates ka minu peas kinni see, et ma olen täiesti asotsiaalne inimene ja armastangi pigem üksi olla ja ise oma mõistuse järgi toimetada, ja ma ei saa neid selles ka süüdistada. Igaühel on õigus oma arvamusele, mis tähendab, et arvamusi võib olla palju ja enda oma ei maksa teistele peale suruda. Isegi mina pole selline egoist, kes seda teeks, aga on selliseid.
Seega, ei maksa imestada, kui ma tõmbun turri kui keegi hakkab mulle rääkima jõulukinkidest, -kaunistustest..etc, etc, etc... Jõulud tohiks olla põhjendus, see võiks olla võimalus, aga võimalusi on alati ka teisi ning ainult jõulude taha end peita on väga närune vabandus!
Nüüd võite mind kibestunud ja nõmedaks inimeseks kutsuda, kui see teie tuju paremaks teeb, after all, ilmselt oli selle rikkumine minu teene.
Head aastavahetust!

Reisikirjad Moskvast vol 3

Üks pilt...
Ma istun õhtuses Viljandi- Tartu bussis ja jälgin aknaklaasilt õlut kummutava mehe peegeldust. Alkohol... Ta on väsinud moega. Ei tea mis pani teda seda õlut ostma, et see just teel koju ära tarbida. Äkki oli tal janu. Kodus ootab ehk naine, paar last ja hunnik kohustusi. Või on seal hoopis tühi korter või külm maja ja näljane peni lühikese keti otsas... Who knows... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma mõtlesin pisut hoopis alkoholile kui sellisele. Ma ei ole karsklane, kaugel sellest. Ma olen alko suhtes üsna neutraalsel seisukohal tegelikult. Las inimene teeb oma tervisega mida tahab. Kui järgi mõelda, on see ju tegelikult üks väheseid päris meile endile kuuluvaid varasid. Ja kuidas ma saakski kedagi arvustada, kui ma isegi armastan seda unustust, millesse lubab mul langeda vaid piisav kogus joodavat. See on see neetult hea tunne, kui saad olla just see kes tahad, teha mida tahad ning hiljem end välja vabandada lihtsalt lausega: "Ma olin purjus." See on imeline, kui vaim on piiritlemata ja pähe tulevad kõige paremad ideed, millele kaine mõistus kunagi elulootust ei annaks. Ma ei ütle, et viin on saatanast ja tuleks maa pealt ära kaotada. Ei, viin peab olema. Meil peab olema võimalus põgeneda kuhugi igapäevase pasa eest. Kui poleks võimalust end aeg-ajalt välja elada oleks varsti perse majas. Inimesel on vaja vahel vaadata elu teise nurga alt, olgu see siis nähtuna laua alt või WC-poti tasandilt. Ja siis on vaja saada kaineks, et näha, kui ilus on elu kui seda saab vaadata ka teisiti. Jooge, kallid sõbrad, jooge. Siis saage kaineks ja elage edasi. Jooge, kui see teile meeldib, aga ainult seni, kuni te saate sellega vaid enda elu perse keerata. Mõned viinad heas seltskonnas on sama hea kui veeta öö pargipingil või juhukepp võõraga- hea vaheldus, aga ei tohiks saada harjumuseks!