Uued tuuled

Viimasest postitusest on olnud raske üle saada. Nagu koera saba mis lohiseb. Tahaks jagada teiega oma maailma. Aga nii kui avan blogi ja näen eelmist postitust kaob igasugune isu millestki rääkida. Sulgen vaikselt jälle interneti ja istun veidi aega omaette.

Proovin nüüd jälle.
Nagu teada-tuntud tõe allikas Facebook juba kõigile on teada andnud, olen ma tagasi. Jälle Eestis, jälle on üks mu unistus täidetud. Mersu tuli ka minuga kaasa.

Mul pole õrna aimugi miks on vaja ühele 23-aastasele segasele tsikile kahte autot. Ja sealjuures summaarselt veel rohkem kui kaks korda vanemad kui ma ise. See selleks.

Kaks kuud läksid piinavalt aeglaselt, aga lõpuks ma nad üle elasin. Meie sõit kulges ootamatult rahumeelselt ja äpardusteta. Kerge paanikaosakonna tekitas väike vajadus remondi järgi keset nädalavahetust Belgia kuningriigis, kui teadupärast viimane ju sel ajal rahulikult puhkab. See sai ka kuidagi seljatatud. Kohtasin inimest, kes on tõeline Mercedese fänn. Vat kui oled oma elus näinud umbes 5-meetriste lagedega ruumi täidetud maast laeni ja otsast otsani vanade mersujuppidega, tuleb tõdeda, et oled näinud paradiisi. Heaven on earth. 

Novat ja nii ma siis olengi siin. Üritan tagasi kooli integreeruda ja vähehaaval ikka tööl ka veel käia. Tööl on toredamaks läinud tegelikult, käib juba rohkem rahvast ja seltskond on muhe ja asjalik. Nii ma võin tööd teha, nii mulle meeldib. :)

Kui nüüd rahalaev ka põhja läheks kusagil siis oleks veel eriti sigalahe ja ma võiks siia Eestimaale pikemakski jääda.

Vahel kutsutakse inglid tagasi

Ma ei ole usklik. Ma ei usu traditsioonilist Jumalat või Allahit või Jahvet. Ma ei isikusta jõudu, mis seisab meist kõrgemal. Kuid kas ta tegelikult ongi meist kõrgem. Ta on tegelikult meie sees. Me ise oleme Jumal, Allah ja Jahve. Meie oleme need, kes otsustavad. 

Kahjuks võtab mõni mees seda vahel liiga tõsiselt. Võtab endale õiguse jagada ja valitseda. Või siis üleüldse mitte jagada aga ikkagi valitseda. 

Laupäeva hilisõhtul lõpetas ühe sellise "jumaluse" idiootsuse tagajärjel üks ilus inimene oma tee siin ilmas. 

Sinu tee oli liiga lühike. Sul oli veel palju ees. Ma jään sind mäletama. 

Näeme veel, Hanna-Mary. 

16.07

Ma usun, et nii mõnigi (ehh, no tegelt ma pigem lihtsalt loodan, et kedagi veidi huvitab) ehk tahaks näha mingeid pilte minu siinviibimisest, aga teate, ma pigem kurvastan teid- ma olen lihtsalt liiga laisk, et pilte teha ja sikutada.

Kuid mida mul siis öelda on kah...möödunud nädal oli kuidagi pehmelt öeldes sitt- ilm oli nöga, üks jama juhtus teise otsa ja see aeg muudkui venis ja venis ja ikka veel venis. Kõiksugu kriisisituatsioonid ikka näitavad jällegi kas või kuidas keegi oma kohale tööle sobib. Ma leian, et tulin omadega välja. Sain hakkama.

Kuid päevad pole vennad ja ööd on meil mustad. See nädal on teine. "Project Meatball" käitub hästi, me räägime juba samas dialektis. Järgmine nädal tahaksin mõne oskajama lapse talle selga saada, et näha kuidas ta teise ratsanikuga käitub.

Aeg läheb lennates kui muudkui tööd teha vihud ja hommikust õhtuni tegevuses oled. Nüüd juba olen nõus, et vajan ühte vaba päeva.

Belgium vol 2: Minu Ardennid

Ehk Brüsseli Kroonik on tagasi aktsioonis! Möödas on viis kuud ja jälle olen ma tagasi samas punktis, kust poolteist aastat tagasi alustasin. Noh, tegelikult siiski mitte- olen vanem, targem, ilusam ja osavam. Vähemalt tahaksin olla.

Juba siis kui jaanuaris tagasi Eestis olin, teadsin, et suvel tulen jälle Belgiasse. Isegi veel varem teadsin, et tulen, ma ei ole kunagi oma aastast siinviibimist pidanud ühekordseks projektiks. Ma pean tunnistama, et seekord ei olnud mul kerge siia tulla. Lühikese ajaga suutsin ma Eestis juba endale elu tekitada, hämmastav kas pole. Töö, kool, elu...no ja neljajalgsed ja neljarattalised, kes kõik tahavad tähelepanu...nojah.

Igal juhul olen nädalakese ja pisut peale elanud Prantsuse piiri äärses Bohan' külakeses, kus elu käib vaid suviste turistide rütmis. Kui muidu on siin elanikke 300 ringis, siis suvisel kämpingute kõrgajal liikleb siin korraga umbes paar tuhat inimest rohkem. Ja jah, ka siin oli inimesi haaranud jalgpallipalavik (keegi küsis midagi selle kohta). Umbes täpselt selle ajani kui Belga Argentiinalt kotti sai. Nüüd elatakse hinges Hollandlastele kaasa.

Esimene nädal tajusin, kuidas ma iga päevaga üha rohkem väsisin, küll vaid 350 m merepinnast, kuid siiski kõrgemal kui ma harjunud olen, ja õhku jäi mulle väheks... siit siis vihje, et ilmselt tuleks suitsetamine maha jätta, oleks ehk rohkem õhku mida hingata....no ei...kuni mul veel suitsu on.... Nüüdseks olen enam-vähem kombes ja suudan õhtul ka veel asjalik olla.

Ahjaa, mul on siin projekt. Ma kutsun teda "Project Meatball". 12-aastane haflingeri mära, kellest peab saama veel selle kahe kuu jooksul lastele sobilik ratsaponi. Noh, kas ta just lastele sobilik saab olema, aga ratsutab ta küll juba. Areng võrreldes eelmise nädalaga, kui ta edasiajava käskluse peale mind lihtsalt sirgelt maha üritas loopida, on märgatav- me liigume ja suudame peatuda ja suudame edasi ka liikuda. Success!

Ja AUTO! Jaa muidugi, mul on auto ka! Mesa elab hästi, tänan küsimast. Külmalt käivitub sitasti. Aga midagi teha pole, vaadakem passi, kauakest see mootor ilma nokitsemata on juba olnud...kaua... Üks silinder ei taha väga hästi teistega kaasa tulla.

vat niiviisi elame siinpool mägesid :)

Üürike aeg

Mai kuus ei oska ilmselt veel keegi suvis kuuma oodata...siiski sel aastal saabus see juba varakult. Aga sellest ei tahtnud ma tegelt üldse rääkida. Mõtlen juba ammu suuri mõtteid, nagu kevaditi ikka mul kipub juhtuma. Tahaks nii paljut kirja panna, aga jälle kord ununeb. Millest siis täna...

No seda ju ometi kõik juba teavad, et päris normis inimene ma pole. Naissoost, autopede (just-just, Krissu veetis täna kvaliteetaega Volvoga seda läikima nühkides, varsti asutan Anonüümsete Autopedede Ühingu), vahest taob rauda, vahest piinab loomi ja siis kui aega saab on poole kohaga kassiomanik. Poole kohaga selle pärast, et mingil moel on mu kass mult ära omastatud... ma juba täitsa tõsiselt tunnen sellest tõprast puudust. Tundub, et ma lähen esimesel võimalusel talle järgi.

Aga et ma just kõige normaalsem pole, siis võin ma ju vabalt rääkida asjadest, mis mulle endale tunduvad normaalsed. Norm, muide, on väga suhteline suurus ja sõltub vaid ja üksnes sellest, kummal pool normi me endi arust ise oleme ja kui suur on hälve normi piirist.

Ma pean taaskord meenutama, et mul on au omada enda ümber tervet hulka võrratuid inimeseloomi, kes kõik kalduvad omale poole normi piirist, erineva hälbega ja nad KÕIK meeldivad mulle! Ma tõsiselt armastan kõiki neid hälvikuid! Vähemalt täna. Ma olen kusjuures täiesti kaine.

Niisiis käisin ma ükskord oma lapsepõlve mängumail- metsas, kus ma veetsin mitmeid oma elu eredamaid, süütumaid ja mõtlikumaid hetki. Mu kaaslaseks oli nüüd soliidses eas krants, kes ka need mitmed-setmed aastad tagasi kõik need mängud kaasa käis.

Mu isakodu metsaserval on üks kolmnurkne maalapp, mis kunagi oli karjamaa. Nüüdseks on see muust maailmast pea ära lõigatud kasehekiga, mis kasvab seda piirava kraavi kallastel. Need kased...ma mäletan kui need veel pisitillukesed olid...nüüd on nad nii suured.. oeh. Seal kolmnurgal kasvab üks kask. Kasvas ka aastaid tagasi kui ma veel väike ja naiivne metsplika olin. Siis kunagi ammu oli mul mingi mure. Toona uskusin ma kõiksugu hämmastavaid asju nagu haldjaid, vaime, nõidasid, hingi jms. Kuigi ma usun neid ka praegu..

Novat ja siis et oma murele lahendust saada, sidusin kord selle sama kase oksa külge ühe siidist paela. See on seal ikka veel alles! See on kaetud samblikuga, narmeduv, kaduv, kuid ikka veel alles. See pilt sellest siidpaelast, kuidas ta olude kiuste ikka veel on seal kuhu ma ta ilmselt juba 10 aastat tagasi sidusin, andis mulle mingi emotsionaalse laksu. See oli ilus. See ütles, et tasub vastu pidada, isegi kui seda hinnatakse vääriliselt alles 10 aasta pärast.

Nii ma siis istusin sinnasamasse, kus ma istusin kunagi, kui see paelake sai seotud, kase alla, toetasin selja vastu tüve ja vaatasin nägu paitavasse päikesesse. Istusin seal oma vana peniga ja mõtlesin aja kulgemise üle. Mul olid ilusad tund aega enese jaoks.

26.04

Sest mulle tundus, et ma täna tahan blogida. Vahelduseks võiks ju. Vastasel juhul võib tekkida suur oht, et mu publikum unustab mu täiesti ja seda kaotust ei saa minusugune egomaniakk endale lubada.

Midagi väga sügavmõttelist pole mul täna jagada, olen liiga palju veetnud aega stabiilses keskkonnas ilmselt, ühtegi värsket ideed ei ole. See on see va autoomaniku elu- enam ei satugi hilistel tundidel Tartu bussijaama taha pingile elu üle järgi mõtlema, ühtegi värsket mõtet ei tule ka tee ääres näppu visates... Siit järeldus- viimane aeg see kotlet maha müüa ja jälle seljakotti kolida. Varsti...varsti saab... Aga autot ma sellegipoolest veel müüma ei hakka, auto on tubli, auto on hea. Auto on, nagu varemaltki juba öeldud, mu ainus stabiilne-mobiilne varjupaik.

Paar nädalat tagasi sai end kaasa kaubeldud reisile Narva. See oli tore. Ma ei saa midagi parata, et metall on minu teema ja sinna ma tahan (tahaks?) ka jääda. Iga kord kui ma kusagil sellises kohas käin, näen mida kõike inimesed teevad, olgu see siis sepikoda või metalliinkubaator või seesama Narva kroomitöökoda, iga kuradi kord keerab miski minu sees end väga valusasse sõlme ja jääb pendeldama kuhugi kõrisõlme ja mao vahele.

Ma olen nüüdseks juba kolm kuud pea iga nädal käinud ja Minkusse oma nägu näidanud...ja mis on tulemus...null. Ma tahaks midagi teha, aga ma ei tee. Mul ei ole SEDA! Kõik käivad ja küsivad- noh, millega sina siis tegeled? Kas sina ka midagi teed? Miks sina midagi ei tee? Ma ei tea. Ma ei oska. Ma ei tunne end enam koduselt. See painab hullult. Ma tunnen et ma olen teistest lootusetult maha jäänud ja ma ei leia enam kusagilt otsa kuhu ennast külge haakida. Tegelt see ajab peast lolliks. Ma triivin muudkui vaikselt üha kaugemale ja kaugemale, pagen jälle nädalaks oma hobeste juurde ära ja siis kui jälle Viljandis olen, käin kaks päeva ringi, sügelevad käed taskusse topitud ja vaatan kuidas teised edenevad.

Loll olen, ma tean.

Ja siis ma põgenen jälle ära. Ja kahe kuu pärast tulen tagasi ja käin samamoodi jälle käed taskus edasi ringi. Nõme on olla selline kusik, kurat võtaks, parim millega ma suutsin viimati hakkama saada, oli traadi tõmbamine.

Tore, probleem on sõnastatud, ma ootan nüüd kuidas mu mõistus seda lahendama hakkab.

and when I close my eyes

Viimasel ajal olen end jälle igast "jamadesse" mässinud. Selles mõttes, et lihtsalt liiga palju tegemist on- põhilised kohustused, töö ja kool on vaikselt pidanud teed tegema kõiksugu muudele lisahuvidele. Ma tean, see ei ole hea. Tahaks tegeleda enesearendusega, tahaks teha kooliasju, tahaks tööd teha ja raha teenida, vahel tahaks lihtsalt gaasipedaali põrandasse vajutada ja teise Eesti otsa põrutada,(või miks mitte ka teise Euroopa otsa) sest siinpool läheb elu liiga üksluiseks (õnneks tundub, et kahe kuuga on Krissu suutnud endale leida juba hulga tuttavaid, kes kutsuvad järgemööda kes kuhu, küll Tõstamaale, küll Pärnusse.) , aga ööpäevas on vaid ja üksnes 24 tundi. Ma tean, kes teeb, see jõuab, aga mina vist ei jõua. Sellepärast ei tee ka.
Kohati tundub mulle lausa, et hakkan väsima. Käisin esmaspäeval üle pika aja korra Verioral  ja ööbisin seal ühe öö. Kuidagi hea oli tulla mingisse kohta, kus saad jalad välja sirutada ja teada, et see on päris n-ö oma koht. Mu kõige püsivam elukoht Eestisse saabumisest peale on olnud mu auto. See on mu baas ja veerev kinnisvara, selle eest ma hoolitsen ja selle nimel teen kulutusi. Muud kohad on kõik kuidagi ajutised- tulen siis kolin end lahti, kui lähen siis kolin end kokku.
Kuid kevad on ilus ja päike käib kõrgelt, see hoiab ka muidu stressirikkas elus mingit helget külge silme ees, küll ma kuidagi hakkama saan. Ma saan ju alati hakkama :) Head suveajale üleminekut!