Üürike aeg

Mai kuus ei oska ilmselt veel keegi suvis kuuma oodata...siiski sel aastal saabus see juba varakult. Aga sellest ei tahtnud ma tegelt üldse rääkida. Mõtlen juba ammu suuri mõtteid, nagu kevaditi ikka mul kipub juhtuma. Tahaks nii paljut kirja panna, aga jälle kord ununeb. Millest siis täna...

No seda ju ometi kõik juba teavad, et päris normis inimene ma pole. Naissoost, autopede (just-just, Krissu veetis täna kvaliteetaega Volvoga seda läikima nühkides, varsti asutan Anonüümsete Autopedede Ühingu), vahest taob rauda, vahest piinab loomi ja siis kui aega saab on poole kohaga kassiomanik. Poole kohaga selle pärast, et mingil moel on mu kass mult ära omastatud... ma juba täitsa tõsiselt tunnen sellest tõprast puudust. Tundub, et ma lähen esimesel võimalusel talle järgi.

Aga et ma just kõige normaalsem pole, siis võin ma ju vabalt rääkida asjadest, mis mulle endale tunduvad normaalsed. Norm, muide, on väga suhteline suurus ja sõltub vaid ja üksnes sellest, kummal pool normi me endi arust ise oleme ja kui suur on hälve normi piirist.

Ma pean taaskord meenutama, et mul on au omada enda ümber tervet hulka võrratuid inimeseloomi, kes kõik kalduvad omale poole normi piirist, erineva hälbega ja nad KÕIK meeldivad mulle! Ma tõsiselt armastan kõiki neid hälvikuid! Vähemalt täna. Ma olen kusjuures täiesti kaine.

Niisiis käisin ma ükskord oma lapsepõlve mängumail- metsas, kus ma veetsin mitmeid oma elu eredamaid, süütumaid ja mõtlikumaid hetki. Mu kaaslaseks oli nüüd soliidses eas krants, kes ka need mitmed-setmed aastad tagasi kõik need mängud kaasa käis.

Mu isakodu metsaserval on üks kolmnurkne maalapp, mis kunagi oli karjamaa. Nüüdseks on see muust maailmast pea ära lõigatud kasehekiga, mis kasvab seda piirava kraavi kallastel. Need kased...ma mäletan kui need veel pisitillukesed olid...nüüd on nad nii suured.. oeh. Seal kolmnurgal kasvab üks kask. Kasvas ka aastaid tagasi kui ma veel väike ja naiivne metsplika olin. Siis kunagi ammu oli mul mingi mure. Toona uskusin ma kõiksugu hämmastavaid asju nagu haldjaid, vaime, nõidasid, hingi jms. Kuigi ma usun neid ka praegu..

Novat ja siis et oma murele lahendust saada, sidusin kord selle sama kase oksa külge ühe siidist paela. See on seal ikka veel alles! See on kaetud samblikuga, narmeduv, kaduv, kuid ikka veel alles. See pilt sellest siidpaelast, kuidas ta olude kiuste ikka veel on seal kuhu ma ta ilmselt juba 10 aastat tagasi sidusin, andis mulle mingi emotsionaalse laksu. See oli ilus. See ütles, et tasub vastu pidada, isegi kui seda hinnatakse vääriliselt alles 10 aasta pärast.

Nii ma siis istusin sinnasamasse, kus ma istusin kunagi, kui see paelake sai seotud, kase alla, toetasin selja vastu tüve ja vaatasin nägu paitavasse päikesesse. Istusin seal oma vana peniga ja mõtlesin aja kulgemise üle. Mul olid ilusad tund aega enese jaoks.

26.04

Sest mulle tundus, et ma täna tahan blogida. Vahelduseks võiks ju. Vastasel juhul võib tekkida suur oht, et mu publikum unustab mu täiesti ja seda kaotust ei saa minusugune egomaniakk endale lubada.

Midagi väga sügavmõttelist pole mul täna jagada, olen liiga palju veetnud aega stabiilses keskkonnas ilmselt, ühtegi värsket ideed ei ole. See on see va autoomaniku elu- enam ei satugi hilistel tundidel Tartu bussijaama taha pingile elu üle järgi mõtlema, ühtegi värsket mõtet ei tule ka tee ääres näppu visates... Siit järeldus- viimane aeg see kotlet maha müüa ja jälle seljakotti kolida. Varsti...varsti saab... Aga autot ma sellegipoolest veel müüma ei hakka, auto on tubli, auto on hea. Auto on, nagu varemaltki juba öeldud, mu ainus stabiilne-mobiilne varjupaik.

Paar nädalat tagasi sai end kaasa kaubeldud reisile Narva. See oli tore. Ma ei saa midagi parata, et metall on minu teema ja sinna ma tahan (tahaks?) ka jääda. Iga kord kui ma kusagil sellises kohas käin, näen mida kõike inimesed teevad, olgu see siis sepikoda või metalliinkubaator või seesama Narva kroomitöökoda, iga kuradi kord keerab miski minu sees end väga valusasse sõlme ja jääb pendeldama kuhugi kõrisõlme ja mao vahele.

Ma olen nüüdseks juba kolm kuud pea iga nädal käinud ja Minkusse oma nägu näidanud...ja mis on tulemus...null. Ma tahaks midagi teha, aga ma ei tee. Mul ei ole SEDA! Kõik käivad ja küsivad- noh, millega sina siis tegeled? Kas sina ka midagi teed? Miks sina midagi ei tee? Ma ei tea. Ma ei oska. Ma ei tunne end enam koduselt. See painab hullult. Ma tunnen et ma olen teistest lootusetult maha jäänud ja ma ei leia enam kusagilt otsa kuhu ennast külge haakida. Tegelt see ajab peast lolliks. Ma triivin muudkui vaikselt üha kaugemale ja kaugemale, pagen jälle nädalaks oma hobeste juurde ära ja siis kui jälle Viljandis olen, käin kaks päeva ringi, sügelevad käed taskusse topitud ja vaatan kuidas teised edenevad.

Loll olen, ma tean.

Ja siis ma põgenen jälle ära. Ja kahe kuu pärast tulen tagasi ja käin samamoodi jälle käed taskus edasi ringi. Nõme on olla selline kusik, kurat võtaks, parim millega ma suutsin viimati hakkama saada, oli traadi tõmbamine.

Tore, probleem on sõnastatud, ma ootan nüüd kuidas mu mõistus seda lahendama hakkab.

and when I close my eyes

Viimasel ajal olen end jälle igast "jamadesse" mässinud. Selles mõttes, et lihtsalt liiga palju tegemist on- põhilised kohustused, töö ja kool on vaikselt pidanud teed tegema kõiksugu muudele lisahuvidele. Ma tean, see ei ole hea. Tahaks tegeleda enesearendusega, tahaks teha kooliasju, tahaks tööd teha ja raha teenida, vahel tahaks lihtsalt gaasipedaali põrandasse vajutada ja teise Eesti otsa põrutada,(või miks mitte ka teise Euroopa otsa) sest siinpool läheb elu liiga üksluiseks (õnneks tundub, et kahe kuuga on Krissu suutnud endale leida juba hulga tuttavaid, kes kutsuvad järgemööda kes kuhu, küll Tõstamaale, küll Pärnusse.) , aga ööpäevas on vaid ja üksnes 24 tundi. Ma tean, kes teeb, see jõuab, aga mina vist ei jõua. Sellepärast ei tee ka.
Kohati tundub mulle lausa, et hakkan väsima. Käisin esmaspäeval üle pika aja korra Verioral  ja ööbisin seal ühe öö. Kuidagi hea oli tulla mingisse kohta, kus saad jalad välja sirutada ja teada, et see on päris n-ö oma koht. Mu kõige püsivam elukoht Eestisse saabumisest peale on olnud mu auto. See on mu baas ja veerev kinnisvara, selle eest ma hoolitsen ja selle nimel teen kulutusi. Muud kohad on kõik kuidagi ajutised- tulen siis kolin end lahti, kui lähen siis kolin end kokku.
Kuid kevad on ilus ja päike käib kõrgelt, see hoiab ka muidu stressirikkas elus mingit helget külge silme ees, küll ma kuidagi hakkama saan. Ma saan ju alati hakkama :) Head suveajale üleminekut!

Vanajumala selja taga

Nüüdseks olen saanud veidi ka ringi liikuda ja hobuse turjalt vaadatuna on see kant ikka ilus küll. Ilus, kuid mis teha, lõunaeestlasele liiga lage. Kui on lage, siis on kohe täiesti lage ja kui on mets, siis on kohe täiesti mets. Omavahel need asjad väga ei segune. Plaanis on lähiajal veel veidi hoolsamalt ringi tuustida, et mingid kindlamad ratsarajad sisse töötada, kus saaks paaritunniseid matkasid rahulikult kulgeda, aga ikka nii, et inimestel ja ka loomadel igav ei hakkaks. Raske on see ülesanne, kui peamised liikumisteed siin metsas on sirged kuivenduskraavide perved, küll toredad galopirajad, aga turismigrupi lõbustamiseks just mitte kõige atraktiivsemad. Tuleb hakata käima ja endale radasid leiutama, mis muud.

Täna tundsin end tõepoolest olevat vanajumala selja taga, kui käisin ära mere ääres väikeses Kavaru külas, mis Maria talust asub mõned kilomeetrid eemal. See kant on nagu täiesti ära lõigatud muust maailmast, ma täiesti üllatusin, et kuidas ometi elavad ja tegutsevad seal veel inimesed. Paari külaelanikuga sain sõbralikule jutunoodile ka. Aga no see siin on ikka täielik ääremaa. Ainus, mis toidab, on suvised turistid. Või üleüldse turistid. Tegelikult päris julm. Isegi hullem, kui meil Põlva- ja Võrumaal.

Muidu on kõik nagu enam-vähem, võiks öelda. Kuu aega on ära elatud ja töötatud, kuidagi kiiresti on see aeg läinud. Mingit suurt tulemust muidugi, nagu arvata võiski, mul ette näidata ei ole veel, aga küllap ma aja jooksul suudan midagi ka vaikselt saavutada. Vähemalt hakkab hobustel minu suhtes juba mingi usalduse-austuse segune emotsioon tekkima. Päitsetega võin ma muidugi neid veel hea 15 minutit taga ajada koplis, aga küll ta tuleb, ehk varsti saab sellest jubedast nänni-eest-teen-kõike-aga-katsu-sa-nööriga-ligi-tulla kombest ka üle. Ninnu-nännu, aga tegelt on jube tüütu, kui on vaja kiirelt hobune valmis seada ja siis selgub, et pead teda hoopiski pool tundi koplis veenma, et tegelikult ka on aeg tööd teha ja selle pärast ei maksa veel sirgelt maha minestada, kui keegi päitsed pähe tahab panna.

Ahjaa, väljas on mõnusalt kevadine olemine.

15.02

Noh, varsti on siis kuu aega juba kodumail ära veedetud. Pean ütlema, et igav on siin. Tee tööd ja näe vaeva ja siis sulab lumi ka juba keset veebruarikuud ära ja no nii palju siis talvest. Okei, tegelikult ma diiselauto omanikuna ei vingu ilmastiku üle, aga lumi võiks ikka maas olla. Ka paari miinuskraadiga. Ja ma alles sain hakata autoomanikuna talvest rõõmu tundma...vrõnn-vrõnn. Jäärajale vist see talv ei saagi...

Tööl edeneb töiselt. Mul pole küll veel erilist tulemust ette näidata, aga ma vaikselt edenen. Obuloomad hakkavad vist juba vaikselt harjuma minu kodukorraga ja ma ise ka sobitan end vähehaaval kohalikku elurütmi.

Üle pika-pika aja oli tegelikult väga mõnus jälle koolikeskkonnas olla ja end valge inimesena tunda. Ma käiks hea meelega vaid ja üksnes koolis, kui mul see võimalus oleks, aga vaat ei ole antud seda vabadust niisiis pean hetkel ikka end piisavalt rebestama, et püsida vee peal nii koolis kui tööl käies. Kooliga see semester on õnneks kergem, saan läbi vaid mõne aine läbimisega, mis muidugi tähendab, et sügisel tuleb juba rohkem koolile pühenduda. Näis noh, kuidas see asi välja nägema hakkab.

Muus osas näib hetkel, et tuleb suvel siiski kaheks kuuks tagasi pageda Belgiamaale, mis teha, mulle hakkas seal meeldima. Mulle meeldivad sealsed inimesed, sealne kliima ja elurütm. Hää on olla kohas, kus sa tead, et inimesed on ausad ja avatud, päike paistab suurema osa aastast ja kus on veel tegelikult nii palju avastamist. Ja kus on Mersu...

Oh jah. Elame veel, eks :)

Maria talu

Muidu on ju kõik hästi, ainult tuba on suht jahe ja hobused on liiga äravahetatavalt ühte nägu- neli ühte värvi, enam-vähem ühesuurust ja kõigi nimed algavad E-ga. Tee siis vahet, kas see, kelle sa just koplist kinni püüdsid oli Eomer või Everest. Äkki oli hoopis Elmer... Küll see ükshetk tuleb. Seon neile erinevad tutid pähe, küll siis meelde jääb.

Mis mul siin siis on- mul on 15 igavlevat turistihobust, kes kõik peaks teoreetiliselt saama suveks saledaks ja vormi. See ülesanne pole just kergete killast, kui 7 eestlast elavad päevad läbi pea heinapallis. Nad ise sarnanevad juba nendele heinapallidele mida nad mõnuga hävitavad. Üritasin täna tabada ühe ribisid, mis olid peidus vähemalt 3 cm karva ja 5 cm pekikihi all. Saab olema paras katsumus neid veidigi siledamaks saada. Vahel ei saa inimesed aru, et ülekaal on loomale ohtlikum kui alakaal. Eesti hobune on niiehknaa loom, kes suudab end ka asfaldi peal paksuks süüa. Minu ülesanne on siis need eestlased järjepanu ees käima õpetada ja ühte raskeveokat veidi korrale kutsuda. Saan aru, et ta on siin viimasel ajal eriti lõbus olnud...mis teha, palju süüa ja vähe tööd...

Lisaks hobuste treenimisele pean tegelema ka laste trennide (niipaljukest kui neid nüüd saab olema) ja ka turistidega. Lumepuuduse tõttu on meie peamine sõiduriist vanker, millega aga tundub, et ei ole väga lõbus metsa vahel seigelda. Homme katsun selle raskeveoka siis ette võtta, näis noh mis sellest asjast saab ja kes sellest võitlusest eluga väljub. Maneež on küll olemas, kuid kahjuks on pinnas küllaltki kõva ja erilist trenni seal teha just ei saa. Kardan, et isegi korde otsas saab olema keeruline loomi normaalselt jooksma panna.

Kaeme perrä, kas tõmmas' kerrä.

Brüsseli kroonika vol 19: Kojujõudmine

Asjasse rohkem pühendatud inimesed juba teavad, et ma olen tegelikult juba nädal aega Eestis olnud ja teavad ka seda, kuidas kõik sündis. Neile, kes seda ei tea...noh...nüüd siis teate. Tsau!

Nädal aega ja juba on autol väsimus peal. Eile andis järgi geneka rihma pinguti, mistõttu rihm vabakäigul töötades laperdas ja mul soovitati tungivalt edasi mitte sõita. Niisiis seisab Volvo nüüd Põlvas ja ootab oma saatust, ehk remonti. Rihmade vahetus oleks niikuinii varem või hiljem ees oodanud...noh nüüd tuleb see siis varem ette võtta.

Samas tuleb anda sellele autole ka au- Belgiast Eestisse tõi mind kindlalt ja ilma erroriteta ja ka -20 külmaga soostus lõpuks siiski käivituma. Eks see ongi kahjuks parasjagu sellises eas, et hakkab vaikselt nõudma igasugu pisiremonte- 275 tuh varsti kella peal. See selleks.

Aga mul on tegelikult suur heameel olla tagasi Eestis, sest olgu mis on, aga ma olen oma inimeste seas. Isegi kui muidu võib elu olla keerulisem, kiirem ja stressirikkam, siis tegelikult on mul siin võimalusi palju end üles ehitama hakata- tuleb vaid ettevõtlik olla ja endale konstantselt jalaga tagumenti taguda...siis hakkavad minu puhul asjad palju kiiremini liikuma.

Homsest asun tööle Pärnumaal Maria talus hobuste treeneri ja n-ö groomina. Mul on 15 hoolealust kes kõik on turismile suunatud hobused, sport ei ole eesmärk. Minu ülesanne on tegeleda nii loomade kui inimestega, pean läbi saama hästi mõlematega. Näis noh  kuidas see koostöö sujuma hakkab- kas ma suudan piisavalt kiiresti piisavat tulemust näidata, et minuga võidaks rahul olla, seda näitab aeg.