Isakesed!

Kas teie olete tuttavad härrade Jürgen Schmidti ja Ron Bergiga? Mina olen juba mõnda aega. Kohtasin neid juhuslikult ja siiani olen nende tegemistel silma peal hoidnud. Aga mis siin ikka pikalt seletada, laskem härradel enda eest ise kõneleda: isakesed.blogspot.com

Vanad uued mälestused

Käisin täna Vanemuises vaatamas balletti "Giselle". Esimese balletti kohta ei tundunudki nii hull. Kahjuks suurem osa rahvast ei saanud küll ilmselt sellest midagi aru ja tõenäoliselt ei kujutanud isegi endale ette, mis on ballett. Mina tegin veidi kodutööd ka ja sain vähemalt sisust aru.
Aga rääkida tahtsin hoopis millestki muust. Hoopis kaugemast ja proosalisemast. Samas pole ma kuigi kindel, kas see tekst üldse trükimusta kannatab. Need on ju vaid mu mõtted ja unistused, lapsepõlve lollakad crush'id. Kas üldse keegi saaks aru, mida ma mõtlen...ei usu. Kohtusin täna ühe väga meeldiva inimesega. Kas ma olen kunagi öelnud, et mul on mingi veider tõmme endast tükk maad vanemate meeste poole? Ilmselt ei ole, kuid see polegi tähtis. See mees(jah, tõepoolest, jälle üks mees) meenutas mulle mu elu neli aastat tagasi, kuid ta pani sinna juurde tänapäeva. Rändasin mõtteis tagasi aastasse 2007 ja meenutasin toda palavat suve, mil mul on totaalne crush ühte meestuttavasse. Ma andsin endale otse loomulikult aru, et ma kõigest idealiseerisin teda enda jaoks ja tegelikkuses on ta päris suur sitapea, aga nagu alati sellised sitapead, äratas ka tema minus mingi kaastunde-sarnase asja. Mõtlesingi siis sellele, mida oleks mul tollele inimesele öelda, või mida temaga rääkida, kui kohtaksin teda täna. Ma ei või öelda kindlalt, sest nagu öeldud, oli tegemist vaid kerge kinnisideega, kuid ma arvan, et ta oleks nagu tühi õhk, tähtsusetu. Ehk veel tunneks hinges mingit värinat? Ei usu. Liiga palju olen ma muutunud, liiga palju on maailm muutunud. Jah, inimesed, ka mina, ei muutu, kuid nende mõtted muutuvad. Nii palju siis minu vanadest uutest mälestustest....

'cos we might not get tomorrow!

Ja see laul esindab hetkel kõike seda mida ma tunnen. Kaifin lihtsalt seda sõnumit. Yeah, ma tean palju inimesi, kes ütleks, et sel laulul polegi sõnumit, aga on. Ja see on kõik kokku pandud lihtsalt nii mõnusa beat'iga. Tahakski võtta tänasest kõik, aga mida võtta, kui pole mida. Ja selline tunne mind vahel valdabki; lihtsalt minna ja võtta elult kõik, mis sellel on mulle veel sel õhtul antud. Tahaks unustada end elumere lainetele, lasta voolul end kanda, vaadata kuhu ma satun. Tõsta näpp püsti täna, et homme juua cafe latte't Itaalias.

Alcohol!

Milleks me seda vajame? Lõõgastuseks? Või hoopis meelelahutuseks? Murede uputamiseks? Kas mured üldse upuvad? Kassipojad upuvad, mured ulbivad alati pinnale tagasi. Meelt võib lahutada ka muul moel, ja lõõgastuda aitab ka kuum vann. Aga milleks siis?

Väide 1: End täis juua on fun!
Vastuväide: End täis juua oli fun esimene kord. Okei, teine kord oli ka veel suht-koht okei, aga siis, kui keha hakkas muutuma alkoholile resistentsemaks, kogused läksid suuremaks, vb sai alkoholimürgitust kogetud, teate, isu läks üle. Joomine veel võib-olla, aga täis joomine ei ole fun.

Väide 2: Täis peaga on maailm ilusam!
Vastuväide: Maailm on niikuinii kõle koht, selle ilusamaks joomine loob vaid lühiajalise efekti. As I said, mured ei upu viinapitsi. Kainenedes võib selguda, et oled hoopis mõne mure lisaks saanud.

Tahtsin kolmanda ka kirja panna, aga selgus, et mul pole enam ühtegi mõistlikku pooltargumenti. Ikka hämmastavalt tihti taban end mõttelt, et inimesed on valmis alati alkoholitarbimist välja vabandama, peaasi, et keegi nende peale kurja näoga ei vaataks. No milleks üldse...?

Buzzin' around

Et siis...vaheaja selgroog on pooleks murtud. Varsti. Kõik on kuhugi kadunud, kedagi pole Võrus. Mul on räigelt igav juba. Svennu on Tlnas, Evu on Tlnas, Kaspar läks ka eile Tlnasse. No ****, mis mina siis veel siin teen? Olen lihtsalt ns mõttetu. Paar päeva tagasi vist vihastasin ema ka välja, kui ütlesin, et mul pole Verioral midagi teha, milleks mul sinna minna siis. NO EI OLE JU! See koht pole minu jaoks. Jah, ma tean seal kõiki, muidugi tean. Aga ma pole OMA. Keegi ei oota mind seltskonda ja olgem ausad, ma ei tahagi sealses seltskonnas olla. Noh, ja kas mulle tõesti meeldib hullult magada sel ajal, kui inimesed kõrvalkorteris möllu panevad? JAH, vot see on kohe kindlasti minu tass teed. Olen siis juba parem oma vaikses urkas, kus keegi mind ei sega, kus ma ei pea vaatama, kuidas koer, kes kunagi oli täiesti normaalne, päevast päeva järjest rohkem segi läheb peast ja kus ma saan olla segamatult enda rütmis kedagi teist segamata. Veriora...see on koht, kus ma võin külas käia, mina seal elada ei kavatse.
Toredat poole pealt pole mul midagi lisada. Väsinud olen, mitte midagi ei jõua.

Kevaad....

Ilus aastaaeg, kas pole. Mulle meeldib. Eriti toredad on need „kevadekuulutajad” keda esimene soe ilm tänavaile kutsub. Noh, teate ju küll, need arvutud käest-kinni paarikesed. Nad on toredad. Vähemalt kaugelt vaadates. Isegi asotsiaalide hinge paneb kevad heldima ja nemadki tunduvad oma nutuse eluga vähe rohkem rahul olevat. Mis seal ikka, järjekordne talv üle elatud, see on juba märkimisväärt verstapost. Ka minu hinge poeb kevad vaikselt. Iga öö siunan ma mõttes neid neetud kassirajakaid, kes akna all lõugavad ja iga päev vannun kurja, kui taaskord märgade jalgadega koolis koju jõuan. Enam ei tunne vajadust voodisoojendaja järele, kes külmadel talveõhtutel seks ajaks, kui ma duši alt saabun, tekialuse meeldiva temperatuurini tõstaks. Kellel neid ikka vaja on. Jajah, teame, ei saa nendega, ei saa nendeta, kuid ma olen otsustanud järgida kuldset keskteed ja vastavalt vajadusele mõni vaikus olev isend kasutusse võtta. Julm eksole. Noh, kui see kõlab julmalt, eks vaadake, kuidas mõni Isake oma elu korraldab.

Aga kevadega on muidu ka ilus aeg. Linnud ja lilled ja päike. Jah, päike. Sellest tunneb inimhing siinpool kuvarit kõige rohkem puudust. On küll halb mõelda, et varsti tuleb kõik päikesepaistelised päevad pühendada õppetööle, kuid samas, on see jama juba 13. mail kõik läbi ja siis saab juba hakata pikemas perspektiivis sihte seadma. Vahel tahaks kõigest minema. Rutiinist, sellest elukorraldusest. Võtaks kaasa ühe või isegi kaks paremat semu, kellega võib alati hobusevargile minna ja põrutaks kuhugi kaugele. Sinna, kus keegi mind ei tea. Lõuna poole. Kaugele ära. Õpiks nägema elu ka väljaspoolt raami, seikleks ringi, kuniks tekib sügavam soov oma juured, mis nüüd on kodumullast ära lõigatud, jälle paiksemalt kinnitada. Kas siin, või seal, vahet pole. Kui tunnen, et sellesse paika tahan jääda, siis nii peab ka sündima. Ma pole akadeemik, ma pole proletaarlane, ma olen oma loomul seikleja ja unistaja. Mind ei püüa raamatutarkused ega tööhüved, tahan õppida elust enesest, vahetult, valusalt, ilusat. Eks ma selline perekonna häbiplekk ole, kes ei taha õppida, ega töötada, luusiks aind mööda maad ringi. Tõstaks näpu ainult selle pärast püsti, et mitte homset päeva samas kohas veeta. Elupõletaja? Ei, seda ma pole. Ma pole maailma peale solvunud. Ma ei taha oma viha kellegi peale välja elada. Mul pole õigust olla vihane. Elu on mulle kõik kätte toonud. Olen isegi looduse poolt antut kuritarvitanud ja ehk pean ma kunagi selle võla ka ühiskonna ees tasuma, et ma pole oma täit potensiaali selle hüvedes tööle sundinud, aga kui see päev tuleb, siis seesamune temaga. Küllap arutame seda siis koos Kantiga hommikusöögilauas, Wolandi häärberis.

Love is a mystery

ja mitte ainult see. Elu ise on üks suur müsteerium. Vahel tahaks vajutada stop-nuppu vaid selleks, et kõik oma peas korda tagasi seada. Tahaks olla kõvalseisja, ma ei naudi seda karussellisõitu vähimatki, ma üritan seda vaid läbi teha. Elu on üks suur ellujäämismäng. Paintball. Ja isegi kui pihta saad ja tahaksid minna oma sinikaid ravima, kistakse sind armutult mängu tagasi, laetakse su relv täis ja suunatakse võimsa vopsuga selga jälle võitlusse. Selleks, et elada, pead tapma. Üürikesed puhkepausid tunduvad jumaliku kingitusena ja neisse hetkeisse tahakski jääda. Kui ei pea tundma muret homse pärast, ootama, kas või kuna tabab sind jälle järgmine löök allapoole vööd. Elu võiks olla nauditav vaatemäng, mitte kohutav lahing. Kuid me peame võitlema. Mitte keegi ei tee seda meie eest, sest rüütellikkus on maailmast kadunud, nüüd on vaid igaüks enda naha eest. Me õpime hammustama ja küünistama. Kiskleme toiduraasude kallal, kui võiks nautida pidusööki. Inimene on räpane ja alatu elukas. Ma ei suuda väljendada, kui väga on mulle vastu see liik. Miks pean mina olema üks neist? Millega ma selle karistuse ära teenisin?