Reporter ja tema koeralood...

...a.k.a ValnerTV. Juba pikemat aega häirib mind totaalselt Reporteri allakäik. Algus oli ilus ja tore, kuid mida aeg edasi, seda kollasemaks see uudistemagasiiiin muutub. Tema viimane pärl, esmaspäeval esietendunud lugu sellest, kuidas Raplamaal kaks koera jälle maha lasti, ei olnud midagi paremat. Võiks olla mingigi eetika, aga kus sa sellega.

Tutvustan teile ValnerTV programmi: Kõigepealt, näitame 30 sekki koeralaipasid(kui neid on, kui pole, siis seda, kuidas herr walner vaestele nälginud kutsadele toitu kotist välja kallab), siis hakkame rääkima, mis juhtus ja näitame veel poolteist minutit seda, mida ennegi. Siis näitame, kus see juhtus, siis käime ja ajame näpuga rida pidi jälgi, vaadame sündmuspaiga ohtralt nutva omaniku või herr waneri saatel üle, küsitleme tunnistajaid või nende puudumisel räägib herr walner meile oma versiooni loost. Nüüd on õige hetk uuesti laipasid näidata, kuid veidi täpsemalt, vaatame üle verised kohad, vaatame, et haav ikka terve ekraani täidaks, ja nüüd on õige hetk vaataja arvamust kallutama hakata, sest nüüd toome välja peasüüdlased pea igas asjas: JAHIMEHED!!! Nii, aga nüüd näitame kõhedusttekitavaid kaadreid sellest, kuidas näota käed lükkavad rauda kaks padrunit ja suunavad toru ilmsüüta kutsa peale, kes koos omanikuga edasi tagasi silkab. Näitame, kuidas paistab pilt läbi optika ja kuigi käsi väriseb, jääb ta siiski kutsal pidama... Siis näitame jälle laipasid ja veriseid kohti. Siis näitame veel neid veidi ja sujuvalt üritame ikka vaatajat kallutada mõtlema selles suunas, mis vajalik on. Kõik, programm läbi, herr walner ütleb veel kõhedust tekitavad lõpusõnad ja jääbki meil üle oodata vaid järgmist osa ValnerTV seriaalist!

Jahimehed on vist kahjuks kõige rohkem tavainimesega pahuksis olevad inimesed...ja ma ei süüdistagi inimesi selles, aga jäägem mõistuse piiridesse, nii nagu on nõmedaid vendi, kes käivad metsas selleks, et oma optikaga uhkeldada ja hiljem sõpradele sokusarvi seinal näidata, on ka neid, kes suhtuvad loomadesse austavalt, kuid kurb tõsiasi on ikka see, et meelde jääb mulje, mille jätsid need, kes on tõelised tõrvatilgad meepotis... Kahju, kahju koertest, kes ka kahjuks mõnevõrra omaniku lolluse tõttu hukkusid, kui ka sellise värdja pärast, kes seadustele ja eeskirjadele sülitab!

muideks, miks keegi selle üle ei kisa, et reporter kenasti relvaohutuse eeskirju rikkus?

Uued sõnad ÕS-is

http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=9
Sellega seoses tuli mulle meelde, et homme on saja sõna töö ja mul jäi sõnade leht kooli...
Aga eesti keel on tore, vaadake vaid neid uusi sõnu ja te naerate end ribadeks, vähemalt osaliselt või ainult sisemiselt...

***

Sai siin oma blogi läbi loetud ja mõeldud, et küll ma olen ikka pentsik inime. No kui vaadata seda, millest ma oma postitustes kirjutan, siis võiks arvata, et ma olen mingi paduroheline või vastupidi eehh.... noh... rohelise vastandvärv! Normaalsed inimesed kirjutavad oma bloogi mis neil päeval huvitavt toimus või oma lemmikbändist, või jalkavõistkonnast...
Jah, ma tunnistan tõesti, et olen täielik erandjuhtum, aga samas tekib ka küsimus, kes meist poleks. Võtkem näiteks mu pinginaabri(ma loodan, et ma nüüd koolis tappa ei saa;)):
Mind ei pane muretsema need asjad, mis teda, mina pole selline patrioot nagu tema, mul pole sellist pead, nagu temal(igas mõttes)aga samas olen mina jälle selline totu, kes oma vaba aja sisustaks metsas jalutades, oma ajusid marineerin ma täiesti vabatahtlikult alkoholiga ja mina tegelikult olengi see veidrik, kes vahest tänaval kõndides endaga räägib ja valjusti mõtleb. Filosoofia pole küll kunagi olnud mu tugev külg, sest oma haiglasel moel suudan ma kõik filosoofilise teksti vasakule pöörata või lihtsalt materiaalseks teha. Let's face it, olen lihtne maamats, pole mul ei nägu, ei tegu!:D Ja näete kui haiglane on see, et ma selle üle ka ise naerda suudan! Olen õnnelik oma väikeses maailmas, kus tähtis on see, mida sa teed, mitte see, millest mõtled, oh kurat, liiga sügavmõtteline lause minu jaoks...

Kui ma ei kuulaks metalit, värviks oma pea plontiks ja ostaks endale chihuahua ja roosa kabrioleti ja vaataks elu läbi roosade prillide 8-D a'la:

Aga seni elan edasi argipäeva kõntsas, võitlen majanduslangusega ja üritan õppida.

me kõik ju oleme erandjuhud

metsa, metsa, metsa...

nädalapäevad käin ringi ühe mõttega, tahaks maale, tahaks metsa. Käiks ja piiluks, kuidas kitsed metsaserval lume alt söögipoolist otsivad või ragistaks natuke noores haavavõsas. Kraaksataks pasknäärile vastu või loeks lume pealt metsaajalehti. Roomaks veidi lume sees ja suruks end murust madalamaks, et ainult mitte rebasele silma jääda, rassiks päevakese lumes mütata läbi vaikse lumesajuse metsa. Käiks vaataks üle kõik vanad ja tuttavad kohad, mis talvel nii teistmoodi, kui suvel on, ehk läheks isegi kobraste tegemiste kohta uurima, ehk leiab isegi jääaugu, kust välja ronitakse kevade saabumise puhul värskeid oksi närima...
Läheks paneks üles lindudele toidulaua metsa, ja viiks oravatele mullusuviseid pähkleid, need kaovad laualt alati kõige kiiremini;) Varsti hakkavad rebased urukohti otsima, siis peab varakult platsis olema ja peale passima, kuhu seekord kiivalt varjatud saladus peidetakse, kuigi see õige varsti ise päevavalgele ronib:)
Nüüd olen tõeliselt aru saanud, et linnaelu pole minule, mind tõmbab ikka sinna, kus augustiudu heinamaid looritab ja rukkiräägud ja sookured telgis magades unelaulu laulavad.

Suvele olen ka palju mõelnud. Tahaks seeaasta jälle Saaremaale minna suvel, aga kas ja kui kauaks on iseasi. Kahjuks puudub minu varustuses väga vajalik peegelkaamera, ja vajalik pikk toru, millega võiks linde püüdma minna, ujuvat varjet, et kusagil siseveekogul passida, kardan, ei oska ma ise samuti konstrueerida, kuigi kui väga tahta, saaksin hakkama küll, suurem mure oleks selle transportimine. Kindlasti tahan sel aastal varjetelgiga pildistamist proovida, sellest oli ju ka looduspildis teema, kuidas odavat telki varjeks sobitada, seda kavatsengi teha;)
Meenikunnosse tahaks ka kaunite sügisvärvide aegu sattuda. Rohkem hetkel väga ambitsioonikaid plaane pole, sest suure tõenäosusega tuleb ikka suurem osa suvest kusagil supermarketis asju riiulile laduda, et võiks endale mõnd objektiivi lubada...:/

Mälust ja tema mängudest vol2

Laupäevase mängu tulemuseks jäi meil siis 8-9. koht Ugandi regiooni rahvaliiga A-liigas. Ja lõpuks jäi peale ikka Rappin ja meil jäi üle tunnistada, et ei ole me midagi nii vormis, kui võiks. Väikeseks lohutuseks jäi muidugi see, et Rappini mehed napi 1 punniga 4. kohale jäid ja ümbrikust kah ilma jäid. Nagu sm Meensalu ütles, ei oleks 4. koht olnud sugugi paha, kui oleks kaotatud 5 või 6 punktiga. Meil läks aga nii nagu alati ja Räpina meeskond oli esimesel poolajal kindlalt juhtimas 32 punktiga, Rappinil oli 24 punni. Seal olekski võinud mängu ära lõpetada:D

Varsti lähen ratsutama ja siis peab jälle uuele koolinädalale vastu minema, kahjuks. Ratsutamas on täiesti tore käia ja kindlasti kavatsen seal käia, kuni rahaliselt võimalik on, sest kui võimalust on, siis miks mitte käia. Eelmisel korral oli meil ka esimene langeja(Kipper tegi jälle oma kipperivigureid, minuga tal see ei õnnestunud, mina jäin selga) ja eile sai vist ka torti, ei teagi, kas meile ka midagi jäeti;) Ratsutamas olen juba palju juurde õppinud, kuidas hobusega koostööd teha, kuidas teda rohkem oma kontrolli alla saada jne. Kahju on muidugi, et suvel treeninguid ei ole ja et Timmo Tallid ka likvideeritakse, ei teagi, kus saaks suvel harjutamas käia. Eile nägin, et kusagil Räpina lähedal on ka kellelgi tall(nägin ühte tee ääres ratsutamas), peaks uurima, kelle oma ja millised hobused seal on, ehk oleks seal võimalik käima hakata. Ratsutamine on küll nagu rattasõit, mis meelest ei lähe, aga harjutada tahaksin ikka.

Tamula Tallides on paar väga mulle meelepärast hobust, parajalt pisikesed aga vilkad ja kergesti juhitavad. Noh, jah, Kipper pole küll mingi pisike ja vigurit on ta ka parajalt täis, aga sõita on temaga väga mõnus. :) Samuti tahaks kunagi Oopust proovida, ta tundub ka väga hea sõiduloom olevat, aga senini on Veroonia ikka mu isiklik lemmik;)

Kunas see küll viimati oli...

... kui sai võetud kätte kaamera, et minna loodust pildistama, justnimelt loodust. Inimesi, koeri, kasse, maju, sildu, kõike muud, aga loodust.... njaaaah, ammu....:/
Pean filmi ilmutusse viima, äkki tuleb sealt midagi head, mida võiks ka ammu kopitama läinud pildiblogisse riputada. Ja tegelikult, kuna ongi mul aega loodust pildistada...? Pühapäeval, umbes 3-5 tundi, kui on selge ilm, ja vaba päev. Linnas elamine mõjub hingele laostavalt, sa oled ümbritsetud sadadest inimestest, kuid ikka üksi. Metsas oled sa üksi, nii vaimselt, kui füüsiliselt, siin aga ainult vaimselt. Metsas on vaikus, rahu, siin... noh, siin on ka vaikus, kui seina ja akna taga kõik magavad...
Metsas on pime, nii, et pead kaua aega harjuma, enne, kui näed rada, kus astuda, siin...on valge, ka öösel.

Metsas, oh jah, metsas,... vat sinna ma tahaks, kitseda, rebaste, tihaste ja pasknääride juurde...

Nostalgiahoog pühapäeval kell 22.48, et mul pole ka paremat teha...

Mälust ja tema mängudest/ma suudan üllatada, ka iseennast;)

juba 4. hooaega osalen maakilva mälumängusarjas. Väga tore on tegelikult. Homme on tulemas 3.mäng ja see siis otsustab, kas me ka Superliigasse kvalifitseerume, või jääme Rahvaliigasse vegeteerima. Täna oli tore juhus. Klassijuhataja tuli koridoris ligi ja ütles, et ma kuulsin, et sa käid ratsutamas. Ma pidavat kogu aeg üllatada suutma. Alguses tuldi tema juurde jutuga, et tead, Kristiina mängib mälumängu, ja nüüd siis tuldi ja öeldi, et tead, Kristiina käib ratsutamas ka. Seda et ma ratsutamas käin, lobisesin ise välja, kuigi ma ei saa aru, kuidas suudan ma üllatada. Ma ei varja ju ometi kunagi, ja räägin, kui mult küsitakse millega ma tegelen. Selle, et ma mälu mängin, nuuskis meie õppealajuhataja, minu goegraafiaõpetaja kusagilt vanast Räpina valla lehest välja. Nüüd siis anti mulle ülesanne, et moodusta siis meie klassist võistkond Kreuzu 2009 aasta mälumängusarja. Hah, nagu pioneeriülesanne või nii, ma pole kunagi pioneer olnudki.

Naljatilgad, ma olen ju selge nagu seebivesi, pole ma midagi mingi üllataja, tulge ja küsige minult ise, mida teada tahate, ma olen ju sääne lobamokk, et räägin niikuinii kõik välja:D
(no päris kõike kah ei räägi...)