Brüsseli kroonika vol 17: Summary

Kui hetkeks maha istuda ja nüüd kokku arvata, mida kõike olen ma käesoleva aastaga saavutanud, siis esimese hooga ei pruugi kõik kuigi roosiline näidagi. Aasta 2013 ja ka minu aasta Belgia kuningriigis hakkab lõppema. Kolme nädala pärast loodan olla tagasi Eestis, kus jätkan esimese hooga kohe töölainel ja mingi koormusega ka koolis.

Aga muutunud olen ma küll. Need 11 kuud on mulle õpetanud järjekindlust ja kannatlikkust, mida mulle oma kärsitu loomu tõttu on väga vaja- mul on vaja õppida asju lõpetama, mitte vaid hurraaga ühe uusi asju alustama, eelmistega lõparvet tegemata. Ma olen õppinud kohusetunnet, olen õppinud endaga hakkama saama. Kuigi ma elan juba pikalt omal käel, on mul siiski raskusi enesedistsipliiniga. Seni on ju kõik ikka kulgenud stiilis "kõik mida saab teha homme, saab teha veel ka ülehomme". Ma loodan, et ma näen sellel alal nüüd paranemist, aga kardetavasti, viivad esimesed koolikuud mind samasse rööpasse jälle tagasi.

Lisaks enesedistsipliinile on arenenud ka enesetunnetus- ma arvan (!) et suudan püsida paremini sadulas, olla meeldivam koorem hobusele, suudan kontrollida oma käsi, juhtida hobuseid kaarikus paremini ja allutada neid tõhusamalt oma tahtele. Olen õppinud, et tagajärgede asemel tuleb tegeleda põhjuste likvideerimisega. Olen saanud palju vajalikke kogemusi, mida Eestist ilmselt nii lihtne saada poleks- siin on teised hobused, teine mentaliteet nende käsitlemisel. Belgia on selles mõttes üks parimaid riike üldse, kus sedasorti kogemust saada.

Sotsiaalse poole pealt vaadates olen saanud palju uusi sõpru-tuttavaid ja õppinud algeliselt suhtlema veel ühes võõrkeeles. Lisaks olen ma näinud millised võivad olla inimsuhted tihedalt koos töötavas kollektiivis ja kuidas ja kuna teha järeleandmisi või esitada nõudmisi, et hoida seda kollektiivi tõhusalt töötavana. Võin saladuskatte all öelda, et kõik taandub suhtlemisele, võimalikult ausale ja avatud suhtlemisele. Kui tekivad lahkhelid tuleb neist rääkida otse algallikale, mitte kaasata kolmandaid või kuuendaid isikuid. Teisel kohal pärast probleemide lahkamist on järeleandmiste tegemine ja teiste inimeste iseärasustega arvestamine ja nende aktsepteerimine. See peab olema mõlemapoolne ja kui selles aru ei saa, siis tuleb ilmselt loobuda koostööst.

Ma olen väga palju ringi reisinud, olen näinud elu siin ja seal, saanud kõvasti selgemaks kes ma olen, mida elult tahan ja kuidas seda saavutada. Aasta 2013 oli võrdlemisi hea, ma sain muretult avastada enda jaoks elu, see oli nagu hingetõmme.

Ma arvan, et olen nüüd palju motiveeritum inimene, sest nüüdsest tegutsen ma teadlikult kuhugi suunda, varasemalt kulges kõik pigem mingit kindlat ja ettekirjutatud kool-ülikool-töö-pere jne rada mööda. Ma loodan, et raskused, mis mind tuleval aastal ees ootavad (ja kindlasti neid tuleb) ei tapa seda motivatsiooni kohe eos ja ma loodan, et mul tekib ka tulevikus võimalusi võtta selliseid hingetõmbepause kui elu peaks liiga kiireks ja segaseks minema. "Stop, peatage maailm, ma tahan maha minna!"- See ei ole enam päris see. Ma ei taha enam maha minna, ma tahan vaid korraks peatuda ja ringi vaadata. :)

Kaunist aastavahetust kallid sõbrad ja sugulased, me kohtume teiega aastal 2014,  sinise puuhobuse aastal. :)