Pühapäeval käisin elus esimest korda ühel suurel hobumessil. No teate ju ikka, milline on üks mess- hullult palju erinevaid halle, erinevaid esinejaid, erinevaid müüjaid jne. Ja rahvast....meeletult. Ma pole vist veel jõudnud mainida, et Belgias on hobused täiesti tavalised lemmikloomad. Ei maksa sugugi imeks panna, et kusagil keset linna oma tagaaias keegi peab paari poni, või kusagil supermarketi kõrval aias närib hobune muru. No iseenesest muru nad närivadki, seda ei saagi imeks panna, aga...no saite aru küll! Ütleme nii, et ma saan aru, miks on Belgia üks riike, kust käib läbi maailma suurim kogus hobuseliha, kui neid siin nii palju on peavad need üleliigsed ju kuhugi minema!
Niisiis hobuseinimesi on siin palju! Ja kõik need, lisaks veel paljud Prantsusmaalt ja Hollandist olid kõik Gent Exposse kokku kogunenud. 3 päeva suurejoonelis show'd ja meeletus koguses hobustuffi, mis kõik maha müüdi...jube mõeldagi. Meie esindus koosseisus mina, Benny (käib paar korda nädalas meil hobuseid sõitmas) , Petrus (Benny groom ja sõidab ja pisut ka võistleb ise oma hobustega) ja Niko (Petruse poeg) jõudis Genti siis viimasel päeval. Huvitas meid peamiselt just tol päeval aset leidnud neljahobuse rakendite võistlus. Pean ütlema- kuradi äge oli! Ilmselgelt oli peamine tõmbenumber äsja juba mitmendat korda maailmameistritiitliga pärjatud Koos de Ronde esitlus, kuid ometi olid ka teised kutsarid väga tasemel. See selleks, väga lahe oli oma silmaga ka näha, kuidas tipud sõidavad. Ahjaa, pilte ei ole, pildimasin andis otsad, hakkan talle varsti asendajat otsima. Niikuinii on juba ammu plaanis midagi toekamat soetada.
Novot, ja nii ma siis mingi hetk seisin seal expol, Benny ja Petrus ajasid mingite tuttavatega juttu, millest mina loomulikult aru ei saa ja seetõttu oli mu funktsioon lihtsalt ilus olla. Vaatasin kõiki ostuhullusest haaratud emaseid hobuinimesi- kes oli endale uue steki, kes nunnud päitsed oma koplis mudaaugus istuvale maailma kõige nunnumate silmadega suksikule, kes oli pärast seda kui oli kõik expol leiduvad pükipaarid jalga proovinud siiski kõige koledamad ostnud...ja nad kõik olid omadega jube õnnelikud. Kes oli jälginud pisarsilmi Parelli etteastet, ostnud endale sealtsamast kohe kõik vajaminevad vidinad-kulinad, hunniku raamatuid, DVD-sid ja suundus nüüd koju oma loomade peal eksperimenteerima, või need tütarlapsed, kes olid kindlad et justnimelt see uus kivikestega stekk ja need uued nahast kindad on need, mis teevad tema poni parkuuriässaks. Ma vaatasin, ja mul hakkas kõhe. Vaatasin ja mõtlesin, miks mina ei torma ringi mööda näitusehalle ja ei osta endale kokku jama, mis kõik peaksid tegema minust parema ratsutaja. Kas pean mina end siis teistest paremaks, kui arvan, et mind need kellad ja viled ei aita nii, nagu teisi? Või olen lihtsalt loll, kes usub klassikalisse treeningusse, oma vigadest õppimisse, harjutamisse, harjutamisse ja veel kord harjutamisse? Ma ei teagi, öelge teie... Igal juhul tegin enda jaoks kokkuvõtva otsuse, et kui kunagi saan nii rikkaks, et pean hobuvarustuse poodi šoppama minema, teen endale nimekirja vajalikest asjadest, sest ilmselgelt on kerge kaotada pea, kui valik on suur ja silm haarab seda ja toda ja mõnda kolmandat asja veel. Usun, et pooled ostlejatest expol olid ka selle sama sündroomi ohvrid.
Nii palju siis sellest.
Ja head naistepäeva ka muidugi, kõik kallid feminiinsed kaashobusehaiged! :)
1 comment:
Kullakene, selle nimi on ostuhullus. Neil preilidel on ilmselgelt kõik olemas, expolt osteti aga seda, mis on silmale ilus vaadata :)
Eks küllap oled sinagi sealmaal, kus kõik on nagu olemas aga tahaks mõnda kena iluvidinat (endale, hobusele, koerale, autole vms), küll sa siis ise sama irratsionaalne oled :D
Post a Comment