Brüsseli kroonika vol 5: Imelik maa

Meile jäid viis kuud ja pisut üle 9000 kilomeetri maanteid. Meil oli kauneid hetki...Oh jah, aga mitte sellel ei tahtnud ma pikemalt peatuda ja ka tervet blogiposti Golfile pühendada, küllap ta saab endale väärilise järeltulija, vähemalt kui mul on selles osas sõna sekka öelda.. Ja küllap mul on.

Belgia on väga teistsugune riik. Pärast kuud aega siinviibimist häirib mind ikka veel asjaolu, et pakk piima säilib pool aastat ja metsaks nimetatakse kõiki puukogumeid, kus isendeid on rohkem kui kolm istutatud puud ja kaks isekasvanud põõsast nende vahel.

Mis mulle siin meeldib... See riik on väike. Rongiga võib ühest servast teise paari tunniga sõita. Paar nädalat tagasi käisime Prantsusmaal. Poes. Mööda kiirteed ligi 40 minutit sõitu. Muideks, lapsevanemad võiksid kaaluda korra aastas reisi Prantsusmaale, lasteriided ja üleüldse riided on seal märgatavalt soodsamad, kui Eestis. No lasteriided on minu arvates Eestis üldse tapvalt ülehinnatud. Ei taha ise mõeldagi, et peaks lapsi soetama...

Aga jah, nagu mainitud, riided ja üleüldse tööstuskaubad on siinmail kõvasti soodsama hinnaga kui Eestis. Söök see-eest on umbes kaks korda kallim. Ja kõik teie, kes te endiselt ütlete, et neil siin on ka vastavad palgad...teate, nii roosiline ka kõik ei ole. Ma juba korra rääkisin siinsest maksusüsteemist, no ja vat nii ongi. Siin on astmeline tulumaks, mis kõrgema sissetulekuga inimestel võib küündida kuni 60% palgast. Pärimissüsteem on siin ka päris huvitav... kui oled otsene järeltulija (laps, lapselaps), pead päranduse kätte saamiseks maksma riigile maksu 25% ulatuses selle väärtusest. Kui ei ole otsene järeltulija, vaid tühipaljas sugulane (vennapoeg või nõbu vms) pead päranduse eest riigile välja käima 75% selle väärtusest. Ütleme nii, et kui saad päranduseks tädilt maja, on sul võimalus see riigilt 25% turuväärtusest odavamalt ära osta. Lõbus, eks?

Ahjaa, eile muide avastasin poes, et valgehallitusjuust on siin odavam kui Eestis. Võin end siin sellest lolliks süüa... :D

Ja lõppeks veel ka päeva küsimus: Mis tundeid/mõtteid tekitab teis see pilt?

Ei, ma ei käinud sekspoes, mulle viidati pilt internetist ja meile vähemalt pakkus see päris korralikult arutelu materjali. Lõbutsege teiegi! :)     (Arvasin lihtsalt, et äkki ei ole sobilik seda laiemalt kusagil Molovihkos eksponeerida, mine tea, seal on lapsi ka...) 

Brüsseli kroonika vol 4

Mult küsitakse ikka päris tihti, tüdruk, mis sul viga on, sind huvitavad AUTOD? Veelg enam, VANAD autod. Oled vales kehas sündinud? (Keha üle ma ei kurda, mulle isiklikult ta täiesti meeldib.) Aga vaadake, kui ilusaks teeb üks vana auto ühe keskpärase naise. Just nii, mitte vastupidi. Need tibinad ei ole pandud autode kõrvale seda ilustama- ilus asi ei vaja garneeringut. Hoopis naine on see, kelle enesetunet sellega parandatakse- olen piisavalt ilus, et mind ilusa auto kõrvale poseerima panna. Ja nii hakkab veel nii mõnigi luts end kenaks viidikaks pidama.

Okei, rahu kõik te feministid, ma teen nalja. Mõelge kuidas iganes ise soovite asju näha, mina näen asja nii :)

Tegelikult ei ole ju asi autodes, mulle meeldivad vanad asjad. Mulle meeldib nende loomulik kulumine. Aeg kulutab ja vormib nii asju kui ka inimesi tegelikult ja kui vaadata millist liivapaberit mööda meid iga päev lohistatakse on see kulumine üsna märkimisväärne. Kõigepealt võtab elu maha kõige järsemad  konarused, kääriva mässumeele ja maailmavallutusplaanid. Siis asub ta meie tervise kallale ja kui see on alkoholi ja tubakaga tuksi keeratud jõuab järg viimase varani- mõistuseni. Sama moodi toimub see ka asjadega. Algab kõik mõnest üksikust kriimust või katkisest nurgast, kust rooste sisse roomab, kuni ilmaolud värvi täiesti lahti löövad ja roosteuss sügavamale hinge poeb. Lõpuks saab rauast jälle oksiid ja aineringlus võib uuesti alata.

Mõelgem nüüd korraks... kui me suudaks kõiki neid asju, mis meie teele satuvad rohkem väärtustada, uuele elule äratada....siis oleks maailm juba natuke parem paik...ja fuck you kapitalism ja tarbimisühiskond!

Pildid on pärit SIIT

Brüsseli kroonika vol 3: Miks on Eestis hea elada

Teate kuidas kasvatatakse patrioote? Kindlasti mitte kindlalt kahe jalaga vabal kodumaal. Just, selleks, et aru saada kui hästi enda kõik on, tuleb minna ja vaadata, kui halvasti on teistel. Eestlane on muidugi ka teada-tuntud vinguja, mistõttu pole tal raske teiste silmadest pinde välja noppida. Kui te arvate, et hakkan nüüd halama, kuidas siin on kõik nii halvasti, et tahan jooksujalu Eestisse tagasi silgata, siis te eksite. Ma teen lihtsalt kõrvaltvaatajana ääremärkusi, mida võiks arvesse võtta nii mõnigi noor uljaspea, kes tahab esimesel võimalusel Eesti tolmu jalgelt pühkida. Minu kokkuvõtlik soe soovitus- ärge selleks riigiks kuhu pageda Belgiat valige, parem jääge siis juba kodumaile, seal on kõvasti rohkem potentsiaali.
Kui algul tuli jutuks, et lähen välismaale tööle, olid esimesed reaktsioonid stiilis noh-lähed-suurt-raha-kokku-ajama-palju-seal-pappi-saad-siis-kah. Ja kuuldes, et seda pole sugugi palju järgnesid arvamused stiilis mina-küll-sellise-raha-eest-tööle-ei-läheks. Küll on hea, et mind ei ole kunagi teiste arvamus eriti kottinud. Muidugi saan ma aru nendest, kel on Eestis juba pere ja nad tõepoolest ei lähekski väljamaale sellist raha teenima, sest ennem oleks tark kodumail juba ringi vaadata, kui kriteerium on selline palk. Mõistlik inimene, kes pole elu aeg käte peal istunud vaid nendega ka miskit teha oskab saab selle kätte küll.
Need kohati täiesti lausnõmedusena kõlavad slogan'id mida igaüks oskab pilduda ei peegelda kuigi palju reaalsust. Keegi ei teeni sel alal siin tuhandeid. Vähemalt mitte minu tasemel isik. Professionaalid ehk võib-olla, aga neid on siin kohalikkegi piisavalt, pole vaja välismaiseid tsorte. Tõsi, mõned teenivad siin hästi, aga neil ei ole tihtipeale eriti palju boonuseid. Suur osa rahast läheb ära elamise peale, sest elu siin, kallikesed, on ikka kuradima kallis. Siin pead maksma praktiliselt iga mugavuse eest mida tahad- tahad autoga sõita- maksa, tahad telekat vaadata- maksa, tahad autos raadiot ka kuulata- no maksa siis. Lisaks veel kõiksugu varjatud maksud, astmeline tulumaks ja tegelikult maksad siin praktiliselt iga asja eest peale.
Elu siin ei ole ainult vaarikas, selleks et läbi lüüa tuleb kordades rohkem sedasamustki rebestada, kui Eestis. Lapsepuhkust antakse 4 kuud, pärast seda kobi tööle ja maksa makse, lapse jaoks palka hoidja, kellele maksad juba praktiliselt pool oma palka ära. Muidugi, ma ei vaidle, siin on ka asju, mis on hästi, aga perspektiivis ei näe ma peale soodsama kliima Belgial Eesti ees ühtegi eelist. Küsimus on ainult inimestes, sest need on siin tõesti ettevõtlikud. Kui veel mõni eestlane rohkem arvaks, et tuleb olla ettevõtlik kodumaa viljakates oludes, mitte tõmmata esimesel võimalusel jeed kuhugi piiri taha Kalevipojaks, poleks see riik ehk ka demograafilise krahhi äärel. Eestis endale nimi teha ja siis maailma vallutama hakata on märksa lihtsam kui Austraaliasse oma American Dreami kuhugi kurgipõllule teostama minna.

Brüsseli kroonika: Week two

Olgem ausad, elust ja tööst siin pole suurt midagi kirjutada, lihtsurelikku hobusepläma niiehknaa ei huvita, aga muud ma siin ju põhimõtteliselt ei teegi.
Mu päev algab enamasti kell 7, vahel ka pool 7 kui mingist kurjast vaimust vaevatuna järsku end ärkvel avastan ja meeleheitlikult telefoni järgi koban, et teada saada mis kell on. Sisse magada pole eriti võimalik, kell 8 on meil juba valge, selle järgi saab alati aru. Kui kell 7 äratuskell häält tegema hakkab lükkan selle jälle 5 minutit edasi ja otsustan, et "täna hakkan tubliks- lähen kell 9 magama. Tegelikult pole eriti vahet, ma puhkan suurepäraselt ka siis välja kui pool 11 magama kobin. Aga see selleks, siis kunagi suudan end nii kaugele sundida, et lohistan end riidesse ja alla vannituppa. Mu elamine asetseb talli kõrval varustuseruumi kohal,( jube hea, kui töökoht nii lähedal asub, hakkan juba nautima kodus töötamise mõnusid) allkorrusel on vannituba, üleval on suur avatud kööginurk ja eraldi tuba, kus minu päralt on 2x2m seksodroom ja suletekk-padi...keegi külla ei taha tulla v? Täitsa mõnus urg on, mulle meeldib. Vaade päikeseloojangule on ka, romantika missugune. Siia üles levib mulle wifi, seega olen pidevalt online kah...seda siis nii pidevalt kui mul on aega tööpäeviti siin tiksuda. No ja siis kell 8 hakkan vaikselt toimetama, söötma, koristama, jalutama, rakendama- tegema kõike, mida tarvis. Kuigi see nädal on mul kujunenud hoopis mingiks üsnagi ringiuimamiseks, nädala peale tuleb kokku 3 vaba päeva juba. Kuidagi kohatu on mitte midagi teha, aga üritan, et kui on vaba päev, siis ei teegi midagi. Vot.
Mis siis kahe nädala peale uudist on? Ma olen juba peaaegu hakanud aru saama siinsest ümbrusest, kus ma asun, olen paaril viimasel päeval väga palju rattaga ja ratsa ringi liikunud ja õppinud seda kanti tundma, paar huvipakkuvat objekti ka avastanud, mida kavatsen lähiajal ligemalt uurida, aga nendest juba siis kui tutvus tehtud.
Käisin üleeile ja täna tutvumas pisut Oudenaardega. See siinses mõistes väikelinn, annab meie mõistes välja nii Tartu mõõdu, ma pakuks. Mis siin pikalt rääkida, arhitektuur on igav, autod kõik eranditult koledad. Minu silm puhkaks pigem sellistel Supilinna-stiilis lobudikel kui piinliku täpsusega hoolitsetud eesaedadega kivimajakesed, mis kõik paistavad nii idüllilised. Ma jätkan veel otsimist, kas leian siit linnast ka mõne sellise rajooni, mida mu hulkurihing armastab näha. Kui näen, näitan teile ka, ausõna. Autod on jah koledad. Liiga uued, liiga ümarad ja kõik nii kenasti puhtad ja lakutud. Ühte roostes mersikut nägin üleeile. Vanemaid autosid siin eriti ei kohta, kõige rohkem liigub linnapildis veel Golf 2 ja 3-sid, kõige tavapärasemad on Pesood, Sidrunid, Audid, Mersud, Bemarid. Kusjuures hakkasin mõtlema, et pole siiani veel ühtegi Audi 80-t siin kohanud, ilmselt on need kõik siitkandist Eesti eksporditud...
Novot. Ei, ausõna, kõik on hästi. Liigagi hästi. Selles mõttes, et kui nii hästi on, võin isegi mina mugavustsooni jääda ja selle kooli ka veel pikalt saata. Kuigi ma ei tohi, sest paps käskid mul tagasi tulla. Seni ma siin harin end pisut keeleliselt ja üritan seda hirmkoledat flaami keelt omandada. Rääkida küll ei julge...kui kirjapildist veel saab aru, siis hääldus on täitsa perses! No kurat, kuidas sa hääldad "oe" "u"-ks....

Prelüüd Brüsselile, ehk mis oli enne.

Minu käest on palju küsitud, et kuidas ma selle töö leidisin ja mis siis ometi kooliga nüüd saab. Et rahustada muretsevaid hingi ja toita uudishimulikke, panen enam-vähem lühidalt kirja, kuidas nende asjadega lood siis olid ja on.
Mõte minema minna mõlkus mul peas juba ülemöödunud sügisest (2011). Siis sai mindud uude kooli ja see mõte jäi vaikselt omadega soiku, kuniks see kevade liginedes jälle ärkas. Mõneti oli põhjus ehk selles, et eelmine suvi sai muuseumis ära orjatud ja väljavaade veel üks aasta seal veeta ei tundunud kuigi veetlev. Kui kunagi märtsis helistas mulle Riinu, et küsida, kas ma ka tuleval suvel oleks nõus nende "tiimi" kuuluma (kuigi teoreetiliselt pole ma muuseumi tiims kunagi olnudki, sest n-ö ametlikult töötasin ju MTÜ Tamula Tallid alt. ) pidin tõdema, et ma polegi selles kuigi kindel. See variant oli minu jaoks küll veetlev, sest nagu alati on see kehvem pool tööst unustatud ja meelde jäänud vaid toredamad seigad mullusest töösuvest, kuid ma arvasin, et seda ei tasuks arvata ainsaks võimaluseks ja seadsin internetilehele yardandgroom.com üles oma tööotsija profiili.
Pakkumisi tuli küll. Tuli täitsa palju. Aga vahepeal oli juba aega ka möda läinud ja veidi vett merre juurde voolanud. Teadsin juba päris kindlalt ei tahan ära minna. Ei olnud isegi oluline kuhu minna, peaasi, et ära. Siis juhtus aga kahjuks jällegi nii, nagu ta minema pidi vist ja ma läksin tööle, mistõttu ma ei saanud munapühade aegu minna Taani oma võimaliku suvise tööga tutvuma. Siis läks juba aeg sinna ja veidi lõin käega kah, kurat temaga, kui muuseum, siis muuseum, elame veel. Kunagi aprillis tegigi siis Vello sellest juttu ja järjekordselt müüsin ma ennast maha. Edasist lugu pole tarvis vist enam korrata :)
Aga tahe minna ei kadunud kuhugi ja ühel novembriöösel Kohilast praktikalt Viljandisse saabudes ootas mind postkastis kiri Piretilt. Tema kutsuski mind tööle enda juurde Belgiasse. Ma vaatasin seda kirja, mõtlesin umbes 5 minutit ja otsustasin, et aga miks kuradi päralt ka mitte! Ja nii ma siis siia välja jõudsin.
Kui aga minna korraks tagasi selle juurde, miks üldse tahtsin ma minema minna, siis võiks siin süüdistada ilmselt kahte tegurit- esiteks, minu noorust ja teiseks minu lollust.
Noorus on süüdi selles, et ma ei malda oodata ja taluda seisu, mis oli ja mõneti ka ikka veel on meil koolis, kus me oleme esimene lend seda eriala ja sellepärast täielikud katsejänesed. Metalliinkubaator, mida tehakse Eesti Loomeinkubaatorite allharuna, ei ole veel siiani täies mahus tööle hakanud, nii palju kui ma tean toimub seal praegu seadmete ostmine ja paigaldamine. Ilmselt varsti küll saaks seal juba tööd tegema hakata, aga mine sedagi tea.
Lollus on süüdi...selles, et ma loll olen. See ei vaja väga pikemat selgitamist. Eks ta tegi koostööd noorusega.

Ahjaa, lõbusamate asjade poole pöördudes tahtsin rääkida, kuidas ma endale pookeisa sain. Teate misasi on pookimine eks? No vanale tüvele poogitakse noor oks külge. Novat, mind poogiti kah nii pooltahtmatult siis külge, aga ega me kumbki sugugi pahased selle üle pole.
Lugu järgmine, meil on koolis üks õppejõud, kes tegeleb praegu peaasjalikult metalliinkubaatori ellu toomisega. Tema initsiatiivil toimus meil ka üks osa koolipraktikat Kohilas Tohisoo mõisas. Sealsamas Kohilas sai minust, Kristjanist ja veel kahest mu kursaõest pere. Me läksime neljakesi poodi, kus meid siis üks tore ja jutukas müüjanna perekonnaks arvas. Kristjan isa, üks vanem kursuse kolleeg ema ja meie ülejäänud siis lapsed. Vaatasime seal kõik selle peale korraks üksteisele otsa ja naersime. Aga kummaliselt kombel jäi see ikka külge kah. Vahel sai ikka lõõbitud, et me Kristjaniga, kes ise muidu täitsa vanapoiss on, isa ja tütar oleme. Sukk ja saabas oleme niikuinii, sest kui kuskil miskit toimub, peame kahekesi kindlasti ninapidi asja juures olema, kui asi vähegi huvipakkuvana tundub.
Ja nii siis ongi, et mul on jälle üks esivanem rohkem. Muide vanuse poolest peaaegu et isegi sobiks...Nagu Kristjan ütles, siis vähemalt on mul süda rahul, mul üks troonipärija on olemas. Ja teate, mul on hea meel, et paps nii arvab. :)

Brüsseli kroonika: kuhu kurat ma ennast nüüd joonud olen?

Just nii võiks mõelda üks unine kärbes, kes külmast Eesti talvest lendab paartuhat kilomeetrit lõuna poole et seal end keset rohelist muru ja mõnusat meretuulekest avastada. Unise kärbse rollis seekord siis mina ise. Miks unine? Sest mälupilt sellest, kuidas ma siia sain algas 25.nda jaanuari hommikul kell 10 ning lõppes 26.nda jaanuari õhtul kell 22.00 , ehk teisisõnu 36 tundi jutti.
Kuidas ma siis siia sain ja mida ma siin teen. Vastus lihtne, ma lendasin ja teen tööd. Elan väikese Oudenaarde linna külje all Weldeni külas ja töötan väikeses rakendisõidu tallis groomina. Kes ei tea, või ei saa aru, mis see tähendab, siis minu ülesanne on hoolitseda hobuste eest- teha bokse, sööta, jalutada, lonžeerida(kordetada, ehk lihtinimeste keeles hobust nööri otsas ringiratast ümber enda jooksutada), rakendada, kaarikus sõita ja ratsutada. Lühidalt öeldes, pean teadma kõike mis selles tallis toimub. Minu hoolealused praegu on 6 lipitsa tõugu hobust, lähima kuu aja jooksul toimuvad ilmselt mõned vahetused, mille tulemusena saab neid olema 8, ehk tall tuleb täis. Lihtinimestele siis infoks, et sama tõugu hobuseid saab näha "tantsimas" Hispaania ratsakoolis Viinis.
Aga kui nüüd rääkida mõnedest oma esimestest tähelepanekutest selle riigi kohta...neid on päris palju...siis Eestil on Euroopasse (kui Belgiat saab selleks va Euroopaks ikka nimetada) pikk maa minna ja mõneti mul on hea meel, et see nii on. Saksa täpsus laieneb ilmselt ka Belgiasse ja minusugusel "võsavillemil", kes ma oma lapsepõlve metsas luusides veetsin, on siinsete lagedate alade ja sirgete puuridadega raske harjuda. Maa on siinkandis nii kallis, et keegi ei raiska seda metsa kasvatamiseks, maa on 100 ja 5 protsenti ära kasutatud. Kõik heinamaalapid on tarastatud, neid hooldavad suvisel perioodil kariloomad, põllupeenrad on asfaldini. Mõne koha pealt tundub mulle, et kõik on nii vale, teisalt vaatad asju, mis võiks ka Eestis nii olla. Nüüdsest siis proovin hakata kirja panema oma tähelepanekuid selle põhjamaalase jaoks veidravõitu kandi kohta, kuhu  kõik meie parlamendisaadikud tahaks iga hinna eest kohale roomata, justkui oleks see nende paljutõotatud Nirvaana.
Mõni pilt ka asja ilustamiseks: Pandi siis mind kohe pukki, et näha mis ma mõistan ja vajalikku õpetust lisaks jagada. Õppida on mul pehmelt öeldes sitaks. Need kaks suve suksutamist muuseumis võib peaaegu et maha kanda, sporthobustega on lood vähe teistsugused. Aga ma arenen...kus ma pääsen...

Niimoodi jalutan ma hobuseid- viskan masinasse ja las nad kõnnivad nii palju kui kulub.  

See oli esimene Oldtimer mida ma siin riigis nägin. Kunagi kirjutan neist pikemalt, nendega on siin maal omaette teema. Aga mu "sõiduk" arvas, et just need kaks (oldie ja tema taga olev Maserati) on kõige kohutavamad autod, millest peab kõige suurema kaarega mööduma... 

Õhtused heinad ees, väike hingetõmme.  

Mu "sõiduk" Herzeg 

Vaatasin ringi ka "erialase" pilguga. Majadel on väga edevad müüriankrud, kahjuks paljudel on need üle värvitud. Kunagi kindlasti tahaks mõne sepaga sõbraks saada.  

Ahjaa, keeleliselt väga huvitav koht tegelikult- suhtleme siin eesti, inglise, saksa, flaami ja hobustega ka ungari keeles. Ja ärge te arvakegi, et ma kunagi prantsuse keelt hakkan rääkima! Enne õpin ungari keele ära, kaks sõna vähemalt on juba selge...