Pliiatsijutt

Ükshetk tundub, et karkass on paigas, peamised parameetrid paberil, visand olemas. Näib, et võiks asuda detailide paika panemise kallale ja kui oled mõned juba enam-vähem lokaliseerinud ja hakkad neid kindlamalt maha märkima siis järsku saad aru, millise joone kere juures valesti tõmbasid, et üldmulje kuidagi vale tundus! Hea, et tuleb praktiliselt pool teed tagasi minna. Tü...ri, on linn Kesk-Eestis! Hambad ristis mõtled kähku, kas see kõrvalekalle on liiga suur, kas seda pannakse tähele. Tundub siiski, et tuleb raske südamega tehtud töö ja nähtud vaev kustutada ja uuesti proovida. Eks see paras enesedistsipliini kasvatamine ole vist, kui on võetud eesmärk teha täpselt, siis järelikult ei saa kvaliteedi osas järeleandmisi teha. Punkt. Aga see on ka minu eriline debiilsus, et vahel haarab mind tahtmine teha täpselt. Alles möödunud aasta lõppu jääb üks joonistamise tund, mil pidin õpetajaga raksu minema, sest viimane soovitas mul loobuda nikerdamisest oma Zeniidi fotoaparaadi kallal, võtta süsi ja kiirelt ja kergelt teha. Mina ei suutnud sellega leppida ning otsustasin, et jätan parem töö üldse sinnapaika, muidu lähen tülli veel oma toreda õpetajaga. Ja nii ta jäi. Nüüd on siis mu ees laual töö nende autodega.
See on küll vist viimane kord, kui enda lõbuks autosid joonistan, edasipidi ainult ja üksnes raha eest!
Ahjaa, et miks ma autosid joonistan? Ma ei tea, tuli hullusehoog peale. Sealjuures suudab metallitöö tudeng, kes peaks olema saanud juba omajagu õpetust kuidas kujutada paberil metalli, autoplekid joonistada muljega, nagu oleks tegemist mingi eriti pehme ja fluffy materjaliga.
Aga ma loodan, et kui ma selle ükskord valmis saan, mis kõigi eelduste ja ennustuste kohaselt võiks juhtuda lähima 3-4 päeva jooksul, siis võib tööga rahule jääda. Ma arvan, et kui teha, peakski tegema nii, et endaga ise rahule jääd. Mul on mulje, et head meistrit iseloomustabki see, et ta seab just endale kõrgeid nõudmisi ning saab tehtud tööga rahule jääda vaid siis, kui on mingil määral kas end ületanud või enda normidele vastava töö teinud. Kõige raskem on ju ometi ületada iseennast, sest see tähendab mingist mugavusstoonist välja tulemist, milleks omakorda on vaja motivatsiooni.
Minu motivatsioon praegu on näha seda tööd valmiskujul ja näha inimese nägu, kes selle kunagi enda seina ehtima saab. Mina tegijana tahan, et võiksin tunda oma töö üle uhkust ning et julgeksin ka selle avalikkusele kritiseerimiseks anda. Kui tunnen, et olen pannud sellesse piisavalt iseennast ja näinud sellega vaeva, andes endast parim, olen valmis ka seda kriitika eest kaitsma. Ma tahaks loota, et ka iga meister mõtleb sarnaselt mulle, et teha tuleb võimalikult hästi, aga peamine on siiski rahulolu endaga- kui tunned, et asi ei ole õige, tuleb tööd jätkata kuni on õige. Läbi sellise enesekasvatuse saab ka inimene ise paremaks, sest ammu enam ei tohiks olla tähtis kvantiteet, vaid kvaliteet, kuna elame ajas, kus kvantiteedi jaoks on välja mõeldud masinad. Kvaliteet, tõsi, ei tee meid kedagi rikkaks, kuid...kas see ongi alati kõige tähtsam?

Until the pain goes away.

Ei tea, kas ma olen haigeks jäänud või vastutustundlikuks hakanud. Viimane variant pole eriti tõenäoline, kuid samas...mine sa hullu tea. Ma lihtsalt ei suuda meenutada alates oma ülikooli astumise ajast teist sarnast perioodi, mil ma nii pikalt oleks täiesti kaine olnud. Või siiski, möödunud kevadel kuu aega tööl käies oli ka ja kui see ükskord läbi sai, siis...siis juhtusid kõik asjad kohe ja korraga, mis veensid mind, et ma pole ikka veel väga vastutustundlikuks hakanud...
Aga vat ma ei kujuta ettegi, kas mul selle aastanumbri sees õnnestub ka veel ennast selles veenda. Neljapäeval on viimane eksam. Siis on nädal aega veel ja juba ongi tsau-pakaa Eestimaa. Kas mul on kahju? Jah, mõneti ma ei tahaks minna. Mul on oma koht siin olemas, ma olen kusagil sees. Teisalt jälle saan ma aru, et mul on vaja eemale saada ja näha elu teiselt poolt seda ümmargust mulli, mis meid ümbritseb. Enda eest ei põgene inimene küll kuhugi, seda on mulle öeldud korduvalt, endaga tuleb ükshetk ikkagi silmitsi seista ja siis on vastuste andmise aeg. Praegu ma lükkan siis seda aega pisut edasi.
Egas inimene ise ei saa ilmselt arugi, et ta teokombel kõiki oma jamasid endaga kõikjale kaasa veab. Kellel läheb koorem liiga raskeks, see peab vahepeal puhkama, oma koorma lahti harutama ning järgi vaatama, ehk leidub midagi, mille saaks ära lahendada ja endast maha jätta.
Täna kahe nädala pärast olen juba neljandat päeva teises riigis ja alustamas seal uut eneseteostamise etappi. Vaba laps põgeneb.

Pohuismist, põhjalikult.

Huvitav, mis ühikutes mõõdetakse pohuismi? Kas seda üldse mõõdetakse? Mulle tundub, et seda võiks pigem pidada mingiks religiooniks, -ism nagu need teisedki ju. Või pigem nagu elustiiliks siis?  Ei tea, mis selle pühaku nimi siis veel oleks... Hui?
Mida me siis usume? Usume vabadust, usume elu, tahame elada. Mõtlemata tagajärgedele, täna, praeguses hetkes. Kes me oleme? Oleme endis ja kaaslastes pettunud, haiget saanud, kõigele käega löönud, oleme paigaltammujad. Me ei lähe kuhugi, me vaid eksisteerime homse päeva nimel, lootes, et homme saab parem, aga kui ei saa jätkame ootamist. Homne päev peab tooma selguse tänastesse jamadesse.
Me usume, et suudame kõike kui vaid tahame, kuid alati on vale aeg, vähe raha, vähe viitsimist, vale seltskond. Meil pole kunagi motivatsiooni, me ei oska oma ajaga midagi peale hakata, ent kui see on möödunud soovime, et oleksime sellega midagi mõistlikku teinud. Meid motiveerib tulemus, meid motiveerib käegakatsutav muutus. Kui me näeme, et meie tegutsemisest midagi muutub, saab paremaks, tahame teha veel. Ent kui ärkad hommikul tundega et täna on vaid päev teine, aga jama on endiselt sama, tahad, et poleks ärganudki. Magada edasi, uneleda ideaalses maailmas.
Me ei ole maailmaparandajad. Me tahame parimat, kuid välja tuleb nii nagu alati. Meid ei puuduta teiste inimeste hädad, sest teisi inimesi ei huvita meie omad. Me ei taha rohkemat kui on vajalik mugavaks äraolemiseks. Nagu kõik muugi siin maailmas püüdleme me täieliku passiivsuse, madalaima energiakulu poole, kuid välised jõud, mis ei lase meil sellesse langeda sunnivad meid rabelema päevast päeva.

Aga kui nüüd tagasi korra pöörduda, siis seda mõõtühikut tahaks küll teada. Mul hakkab vist see juba kriitilise piirini jõudma :)
Miks selline teema? Mulle meeldib mida ma õpin, tõesti meeldib. Mulle meeldib metallitöö laiahaardelisus, see, kuidas kõik on omavahel seotud. Mulle meeldib midagi oma kätega ära teha. Mulle meeldib õppida endast targematelt, kogenumatelt. Ma olen nagu käsn mis kõike infot sisse imab. Aga ma ei saa aru, miks ometi on mul sellise kohati ehk isegi arhailise eluala õppimise juures vaja omandada niipalju teoreetilist "jura". Ma saan aru, see on vajalik mingi taustsüsteemi tekkeks, et ma teaksin kust see tuleb, aga miks pean ma omandama mingeid kõikidele ette määratud must be aineid, milleta ma ka väga hästi hakkama saaksin. No ja siis tekibki selline nõme trots ja tunne, et saadaks kõik õige kuradile. Mõneti ma siis nüüd ka tegin seda. Ei saatnud kõike veel täiesti kuradile, aga olen teel sinna.
Lähen ära. Terveks aastaks. Kui tagasi tulen, siis jätkan sealt kuhu praegu pooleli jään. Loodan vähemalt, et mul on siis veel tahtmist ja indu jätkata, sest mulle tõesti meeldib mida ma teen. Lihtsalt praegu, äramineku ootuses kipun unustama, et kõik mida teen, teen enda heaks. Ärge teie seda unustage. Võidelgem vapralt edasi ka aastal 2013! :)