Valge hobuse fenomen

Hobune on inimese silmis alati äratanud austust, aukartust, isegi hirmu. See suursugune loom ei jäta kedagi külmaks. Võimsate liikumistega, tugev, ent samas tundlik olend, kes on rahvaluulele juba ammust aega ainest andnud.

Millest mõtleb moodne inimene, kui talle meenub see loom? Kas ta üldse peatub pikemalt, et selle üle arutleda? Ma arvan, et peamiselt seostub sõna „hobune“ talle millegi arhailisega, möödanikuga. Eesti inimene küll veel õnneks selline ei ole. Eestlase jaoks pole veel unustatud aeg, mil hobune oli töövahend. Ustav setukas, kes iga ilmaga kohale viis, kes kündis põllu, vedas heinad. Vedas meie inimese läbi paksu ja vedela, läbi tule, vee ja vasktorude, nagu öeldakse. Nüüd on meil hobujõud, mis asendavad kunagist usaldusväärset kaeramootorit. Ent miks ometi vahetasime välja millegi, mis toitis ja kattis meid aastasadu millegi vastu, mis aina kipub meid alt vedama- tehnika ja tehnoloogia vastu? Kus oleksime praegu, kui kõike seda poleks olnud, võime vaid spekuleerida.

Nagu öeldud, tekitab hobune paljudes eestlastes veel mingit emotsiooni. Kellel on tore mälestus lapsepõlvest, kuidas sai hobusega tööd tehtud, kelle noorusaeg möödus neid suursuguseid loomi vaid kaugelt imetledes. Vähe on meie maal neid, keda see teema üldse ei kõneta, kuid leidub neidki. Viimase aja popkultuur ja meediagi on sellele loomale oma auväärse koha andnud, kuid mitte see pole selle essee teema.

Meie esivanemate jaoks oli hobune tähtis, et mitte öelda lausa püha loom. Eestlaste kombest hobuse abil ennustada on kirjutanud Läti Henrik oma Liivimaa Kroonikas. Nagu mujalgi, peeti ka siin just valget hobust teistest erilisemaks. Valge on puhtuse, veatuse värv. Valge ei varjavat midagi, mistõttu peetakse seda pühaduse ja vaimuderiigi värviks. Nii on arvatud ka, et valge hobune on saadikuks meie maailma ja teispoolsuse vahel. Näkk tõuseb jõest valge hobusena ja meelitab näitsikuid enda turjale ronima, et nad koos endaga veesügavusse viia- motiiv, mis suuresti võib pärineda Europe ja Zeusi loost, kus viimane valge härjana neiu enda turjale meelitas, ning ta ära röövis. Andrus Kivirähk kirjeldab katku oma raamatus „Rehepapp“ valge seana, samas kui põhjarahvaste mütoloogias on katku toojana kirjeldatud ka hobust.

Valget värvi loom, kui selline on tegelikult üsna erandlik. Põhjamaa kliimas on valge küll talvekarvastikuna paljude liikide kamuflaaž, kuid aastaringselt mitte kuigi otstarbekas värv- olelusvõitluses on raske ellu jääda. Ehk seetõttu on puhasvalget hobustki peetud pühaks? Kui peatuda korraks praegu kõige kuumemal teemal, maailmalõpul, on paslik mainida, et hinduismis saabub oodatav messias, lõpuaja valitseja ja maailma säilitaja, jumal Višnu kehastus just valgel hobusel, enne kui Šiva põletab tantsides hukkuva maailma. Siin kontekstis on valgel hobusel kanda hea roll- uuestisünd, uue alguse saadik, kuid tõmmates paralleele Johannese ilmutusraamatuga, saabub seal maailmalõpusaadik samuti kaamet karva hobusel, tuues kaasa hävitavad, kurjad jõud.

Kui tuua mängu ka mütoloogia, võib sealt nimetada hobuse tiivulisi ja sarvilisi „ametivendi“- Pegasust ja ükssarvikuid, keda samuti kujutletakse valgetena. Neile on küll lisaks antud ka palju muidki imepäraseid omadusi. Nii annab üks suleseppade loomingule tiivad, samas kui teise kehaosad on väärt nõiarohud. Kummaline on tõdeda, et mõlema puhul, on kabjaline pool andjaks, inimsugu aga saajaks pooleks. Eriti kui arvestada, et ükssarviku vere saamiseks, mis on kõige võimsamaid omadusi kandev osis, tuleb see graatsiline olevus tappa. See võib olla üks inimsoo verejanulisuse oluline ilming. Tappa, hävitada kõik, millest me ei saa aru, kõik, mis on meist erinev- üks esimesi sõdade põhjuseid. Teine on saamahimu.

Valge hobune on sõjapealike ratsu. Mina näen siin pealiku võimsuse näitamist. See peab vastast veenma, et tegemist on nii kõikvõimsa inimesega, kes suudab ohjeldada kogu väe, mis peitub sellest võimsas loomas, selles saadikus kahe maailma vahel. See peab tekitama hirmu vastasleeris, aukartust omade seas. Valge täkk, loom, kes oleks võimeline selle haleda inimussi oma turjal hetkega tapma, on pandud „nööri mööda käima“, murtud suitsete ja kannuste abiga.

Valge värv hobuse jaoks, võib seega olla nii õnnistus, kui õnnetus. Kuid üks oluline tähelepanek värvi juures on veel see, et maailma kõige kuulsamad valge hobuse tõud- andaluusia lipizza hobune, sünnivad tumedatena. Jätame hetkel kõrvale fakti, et eesti keeles pole hobusel sellist värvuse nimetust, nagu valge, mõningate eranditega (cremello, ehk „roosa hobune“ ehk albiino) on kõik rahvasuus „valgeks“ nimetatud, ametlikult hallid hobused.

Kuid ilmselt ei olegi olulist vahet, kas valge või hall hobune- hall hobune võib vananedes minna täiesti valgeks, just niisamuti nagu inimesed või teised loomadki. Kas võib siis oletada, et eesti lastelauludes, kus õrritatakse „hiie halli“ hiiest välja murdma, võib tegemist olla ka valge hobusega? Tegelikult ei ole see oluline. Palju tähtsam on, et ka eesti rahvaluules on säilinud otseseid viiteid valgele või halli karva hobusele kui müstilisele loomale. Skandinaavia mütoloogiast võib tuua paralleeli Sleipniri, Odini kaheksajalgse hobusega, kes pärimuse kohaselt on samuti hall. See värv aga on indikaatoriks usaldusväärsusele, intelligentsile, küspusele ning soliidsusele, samas viitab ka üksindusele, kurbusele ja alandlikkusele sümboliseerides kasinaid aegu.

Lähenedes asjale värvipsühholoogia vaatenurgast ning liites siia juurde ka loogilise mõtlemise tulemid, et hall hobune läheb aja jooksul üha heledamaks, kuni valgeks ning ka enamik valgeid hobuseid sünnib vahel lausa süsimustana, kerkivad siit üha uued ja uued küsimused, mis kõik ajendavad üha edasi uurima valge hobuse kui müstilise ja mütoloogilise olendi fenomeni.

Kuid ei tohi unustada ning kõrvale heita ka asja teist poolt- lisaks värvile on meil ju ka loom- hobune. Nagu eelnevalt öeldud, oli hobune peamiselt tööloom. Oli ta ju kiirem ja mitmekülgsem kui härg, ehkki jõu poolest jäi alla. Samuti oli hobune ka enda taastootmise koha pealt edukam härjast, kes teadupärast järglasi ei saa, ning tööiga oli samuti pikem. Hobusest, kui liikumisvahend ning kui toitja oli seega jõukuse tunnus. Hobust oli ja on kallis pidada, erinevalt mäletsejast veisest on ta söödaraiskaja ning toiduga üleüldse pirtsakam kui veis. Ka tänapäeva kontekstis võiks võrrelda uhket sõiduhobust kalli autoga- palju hobujõude, aga ei midagi praktilist. Sööta/kütust tarbib ka mehiselt.

Niisiis pannes kokku need kaks aspekti- värvi ja looma- julgen üldsõnaliselt paika panna, mis paelub inimesi just valget karva hobuse juures rohkem, kui ehk isegi punase auto juures. Ma usun, et osalt on tegemist usuga valge värvi puhtusesse ja siirusesse, samas kui hobune kui loom, kes on meie rahva kõrval aastasadu seda maad harinud, annab kindlustunde. Nagu öeldud- valge pole looduses tavaline värv- see eristab, tõstab teistest kõrgemale ning lisab asjale psühholoogilise aspekti- see loom on ellu jäänud, järelikult on ta eriline, järelikult on ta püha.

Koolihariduse ja pärandoskuse kahevõitlus moodsas maailmas

Sissejuhatus

Meie maailmatunnetus on eranditult mõjutatud meie minevikust. Teades seda, kust tuleme, oleme võimelised liikuma edasi. Taust, mille annab meile kaasa kodu, varieerub, mistõttu oleme indiviididena kõik erinevad. Siin tuleb oma üldharidusega appi kool, mis kindlalt sisseseatud programmi alusel tekitab meis ühtsema maailmatunnetuse, kui see oleks võimalik puhtalt pärandile toetudes.

Pärand, nagu seda defineerivad TÜ VKA rahvusliku käsitöö osakonna õppejõud, on poliitiline valik minevikust, kuna kõiki minevikust pärinevaid teadmisi, kombeid ja suhtumisi ei väärtustata piisavalt, et neid säilitada (Parts jt 2006). See, mis on säilinud meie ajani, on vaid jäämäe tipp, ehk tegelik pärand on märksa laiahaardelisem. Võib järeldada, et säilitatakse vaid parimaid või muutuvas keskkonnas elujõulisemaid vaateid. Need peavad üheaegselt saama hakkama nii mineviku alalhoidmisega kui olevikus ja ka tulevikus edasi kestmisega, samal ajal olles piisavalt paindlikud, et ajas muutudes edasi kanda algset mõtet.

Tõsi, tavakoolid annavad meile eluteele kaasa üldtunnustatud baasi, millele hakkame enese arenedes seadma oma tuleviku perspektiive. Sealt edasi on juba igaühe vaba valik, kas jätkata õppimist-omandamist akadeemilistel alustel või pöörduda arhailisemate võtete juurde, usaldades end pärandoskaja hoolde, ehk minnes kogemusliku õppimise teed. Võime ju naljatledes arvata viimaste hulka ka elukooli, kuid erinevus seisneb siin õpetaja olemasolus või pigem puudumises. Elukoolis ei ütle meile keegi, kuidas edasi, on küll hoiatavaid eeskujusid, kuid neid ei võta keegi piisavalt tõsiselt. Lõpuks õpitakse ikka oma kogemusest, mitte teiste omast.

Nii võiks küsida, kust alates tekib siis erisus meie vaadetes elule, kui baas, millele kõik rajaneb, on üks. Nagu juba ennist nimetatud, võib selleks saada kodune kasvatus või ka isiklik huvi. Kuid ei tohi unustada üht olulist tegurit teadmiste omandamisel - nimelt õpetajat. Kõigil on kindlasti olemas omad kogemused õpetajatega, kes ei suutnud neid „omal ajal” õppima innustada. Palju sõltub just õpetajast, kui hoolikas on õpilane teadmiste omandamisel ja nende kasutamisel. Ka õpilase enda huvi teada saada on oluline. Pole võimalik sundida õppima, kui puudub huvi. Sel puhul räägime me mittereflektiivsest õppimisest, mille puhul ei teki õpilasel seoseid taustinfoga. Sellise õppimise kõige lihtsam näide on pähetuupimine. Sellisel meetodil omandatud teadmised tõenäoliselt ei kinnistu õpilase mällu kuigi pikaks ajaks. Siin töös tegelen esmajärjekorras reflektiivsete õppimismeetoditega, arutledes peamiselt enda näitel ka pärandoskuse edasiandmise vajadusest sellisel moel.

Lapsest saati vanadusse

Tulles tagasi meie lapseea juurde, millest algab meie kogu teadlik teekond siin maailmas, on paslik meenutada, et alateadlikult mõjutab see periood meid terve järgneva elu. Laskumata Freudi teooriatesse lapse arengust, julgen omast kogemusest väita, et mõni indikaator olevikust võib viia meid tagasi sügavasse ja unustatud hetke, millel muidu ei ole mitte vähimatki tähendust, mida laps suudaks teadlikult tähele panna. Samas võib mingis kontekstis just see hetk tunduda täiesti deja vu tunnet tekitav. Selleks võib olla mingi lõhn, mõni värv, peegeldus või isegi lausejupp.

Kui selline olukord tekib õpingute käigus, on see kindel indikaator, et tekkinud on reflektiivne reaktsioon- meil tekib seos omandatavaga. Lapsed on osavad looma seoseid, seda eelkõige kogemusliku õppimise teel. Lihtsate seoste kaudu õpime tunnetama meid ümbritsevat maailma ja seda tulebki teha. Me võime lapsele korduvalt selgitada, miks ei tohiks puutuda kuuma triikrauda, kuid ometi ei seosta ta sõna „kuum“ õige tundega, enne kui on omal nahal tunda saanud, mida see tähendab.

Filosoof Michael Polanyi on seda valdkonda käsitledes kõnelnud varjatud teadmisest. Polanyi väidab, et teadmine hõlmab kahte aspekti: asjad, mida teatakse, ja tegevust, mis nõuab oskust, oskusteadmist, s.o väljendamatut, varjatud teadmist. Kuuma triikraua katsumist lapse poolt võib pidada oskusteadmiseks. Me ei tea, kuidas kirjeldada tunnet, mida tekitab meis põletadasaamine, tegemist on varjatud teadmisega.

Võime küll rääkida pärandoskuse kogemuslikul teel edasi andmisest kui arhailisest tavast, kuid meie õnneks, kes me oleme igapäevaselt selle maailma sees, on ka kooliharidus hakanud liikuma tagasi seda teed, et õppetöö toimub kogemuse kaudu. Kutseõppeasutustest alguse saanud ning nüüdseks ka ülikoolide programmi sulandunud rakenduslik õpe annab tänapäeval inimestele tööturul olulisi eeliseid. Selle põhjuseks võib küll tuua puhtratsionaalselt mõeldes töökogemuse, ilma milleta on keeruline tööd saada, kuid kas see on ka tegelikult nii? Kui mõelda tagasi Polanyi väitele, et teadmises on olemas ka oskuslik pool, siis kas üldse saab anda teadmist edasi ilma oskuseta? Teisalt võib küsida, kas meis ei tekita oskustega inimene hoopis mingit turvatunnet?

Kas õpetaja on võimeline meile midagi õpetama, kui ta läheneb asjadele puht-teoreetiliselt. Kui järgida õpimehhanismide toimet, võiks puhtalt teooriale toetudes väita, et ei. Kuid siiski- õppetöö toimub ju klassis vahetult õpetajalt õpilasele, nii nagu see peaks toimuma ka kogemuslikul õppimisel, seega ei saa öelda, et akadeemilise õppimise puhul on tegemist puhtalt teoreetilise õppega. Aga vahe tuleb sisse õpitavas. Teame ju, et koolis õpetatakse meile raamatutarkusi, mis on justkui ühine plaan kõigile, sealjuures on puhtalt õpetaja enda asi, kas ta lisab näideteks enda kogemusi või ei.

Kuid kas tegu on siis teatava turvatundega, mida tekitab meis inimene, kel endal on õpetataval alal olemas mingi kogemus? Seda on näha õpilase- õpetaja suhetes, kus lektor, kel endal on olemas mingi pagas, tekitab meis märgatavat austust ning huvi aine vastu. Sellele appelleerib ju suuresti ka kogu meie koolisüsteem - õpetaja on autoriteet, kuna tal on rohkem teadmisi. Kahjuks tuleb tõdeda, et see taust lastel, millest rääkisin kodu puhul, ei toeta enam sedasorti haridust. Paljudel juhtudel pole vanem isegi enam lapse jaoks autoriteet, kuid õpetajatelt oodatakse ometi imesid oma järeltulijate harimise ja kasvatamise osas. Õpetaja peab ära tegema topelttöö, kuna vanem pole vaevunud võsukesele selgeks tegema ka kõige primaarsemaid elutõdesid, nagu seda on austus endast vanemate suhtes. Võiks öelda, et selle ignorantsuse ja „head lapsed kasvavad vitsata“- poliitika tõttu hakkab traditsiooniline koolisüsteem vaikselt kokku kukkuma.

Pöördumine tagasi algusse

Kuid mis olulist osist kannab endas siis kogu meie õppimise protsess? Meie enese arenemise läbi areneb ühiskond ja selle muutumine jälle üha traditsioonilisemaks, on kindel märk, et me peame taaskord oluliseks püsivaid väärtusi. Meie suurim vara on oskusinimesed, kes annavad edasi oma teadmisi ja kogemusi. Õppida kelleltki, kes on omakorda õppinud seda kelleltki, on justkui mingi müstiline või maagiline tegevus, mille läbi inimene ise ka vaimselt areneb.

Enda näitel räägin sepatööst (ja ka metallitööst laiemalt), mida juba teist aastat TÜ VKA-s õpin. Olles ainuke oma kursuselt, kes tuli otse keskkoolist, tajusin ehk teistest erinevalt üleminekut ühelt õppimissüsteemilt teisele. Keskkoolist pärit akadeemilise õppimise harjumus, kus piiritletakse üsna täpselt ära, mida tohid ja mida ei ning mida üldse pead tegema, oli alguses visa kaduma. Oma pea rakendamine õppetööks oli harjumatu ja isegi veidi tüütu. Märksa mugavam on toimida kellegi käskude kohaselt. Muidugi toimib ju ka kogemusliku õppimise puhul käsuliin ja otsustajaks on ikkagi meister, kuid võimalusi end loominguliselt rakendada on märksa rohkem.

Rakenduskõrgharidusõppe puhul on aga siiski olemas ka õppe teoreetiline pool. Kuna meie kursuse olukord töökodade koha pealt on kesine, võiks arvata, suurenes meie teoreetilise materjali hulk, kuid tegelikult seda ei toimunud. Kui mõelda miks, siis tegelikult on loogiline põhjus olemas - teoreetiliselt ei saa õpetada praktilist ainet. Sel juhul jääksime ka pärast kooli lõpetamist ikkagi teoreetikuteks. Ent kui siiski seda tehtaks, millise tähenduse võiks siis sellisele ürgsele ametile tänapäeva kontekstis omistada? Kas saame endistviisi rääkida sepast ja tema sellist, kui koolist tulevad kohe meistrid?

Võiks öelda, et kool kasvatab kaudses mõttes hobusevargaid. Kellegi pikaajalise töö tulem saab meie omaks ainult mõningate aastatega ja arvame juba, et oleme midagi saavutanud. Tegelikkuses ei pruugi me aru saadagi, kui palju on meil veel õppida. Arvan, et sellest saab aimu just nimelt siis, kui seisad inimese kõrval, kes sind juhendab. Mina enda jaoks saan just siis kinnitust, et tiigis on suuremaidki kalu. Siin on ka see koht, kus ka need, kel kodust on jäänud saamata vajalikud õpetussõnad, võiksid enda jaoks tähelepanekuid teha. Just selline õhkkond on soodus tekitamaks usaldust ja austust endast vanemate ja elukogenumate inimeste suhtes.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib öelda, et keegi meist pole sündinud targana. Meie areng toimub läbi elu ja kuigi see võib käia üle kivide ja kändude, jõuame ikka lõpuks mingi arusaamiseni, kes me oleme. Pole olulist vahet, kas me pelgalt teoretiseerime sel teemal, või asume asja kallale ja leiame iseend asjades või töödes, mida teeme, või jõuame lihtsalt iseendaga rahujalale.

Õpetajad meie elus saavad olla vaid teenäitajateks, nad ei saa meie eest elu ära elada. Nende suunav ja veidi ka kontrolliv funktsioon aitab algul jalad alla saada, hiljem juba elus edasi pürgida. Kuigi ma ise jään pooldama kogemuslikku õppimist, mis eeldab eeskuju ja autoriteedi olemasolu, on kindlasti võimalik ka üksnes akadeemiliselt teadmisi omandades hakkama saada. Kogemusliku meistrilt-sellile-õpipoisile õppimise eeliseks jääb kahtlemata vahetu osalemine õppimises, mis annab lisaks teoreetilisele teadmisele ka oskusteadmist, seda „miskit“, mida raamatutest tuupides ei saa.

Kristiina Tigasing

RM II

Per aspera ad astra

Nii saadetakse meid ellu. Meist oodatakse alati rohkemat, kui meist saab. Mõnest samas jällegi ei oodata midagi. Kumbki variant pole hea. Ma pole kuigi kindel selles, kuid mulle on jäänud (ekslik?) mulje, et minust oodatakse paljut. Ma ei ole kindel miks. Võin ainult oletada, et mu suur suu on siin mulle haua valmis kaevanud- räägin liiga palju. Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida.
Meis tekitatakse selliste ootustega teatud kohustus, mis pole sugugi mugav. See on kohustus olla keegi, kes ei tee häbi meie peale lootjatele. Kuigi otseselt pole keegi välja öelnud, et meist midagi oodatakse, ollakse siiski pettunud, kui me ei käitu vastavalt. Enda puhul olen pidanud küll tihtipeale jälgima, kuidas käitun ja olen. Ehk on selles ka mu enda viga- olen harjutanud inimesed ära mõttega, et olen piisavalt mõistlik võtmaks vastu otsuseid, kuid samas tähendab see, nagu minult oleks võetud õigus olla lapsik. Aga ma olen. Ja mulle meeldibki olla lapsik. Lapsik selles mõttes, et näiteks lumes end surmväsinuks rassida on minu jaoks täiesti okei. Ma suudan vaimustuda vahel täiesti lapsikutest tegevustest ja n-ö lasta kõigel minna, kas või hetkeks, sest teate, see on vabastav ja puhastav tegevus. Kui olla pidevalt kinni oma käitumismallides, hetkekski end lõdvemaks laskmata, hakkab see lõpuks koormama. Ja mida inimesed siis teevad, kui tavaolukorras ei suuda enam lõdvaks lasta? Kes kuidas- kes joob end täis ja hakkab siis lollusi tegema, kes rassib end tööl segaseks, kes elab oma elu virtuaalselt. Mitte ükski variant neist pole hea. Kõik on mingid sõltuvused. Kas tõesti on raske laskuda korraks välja oma tavapärasest rangusest? Ma ei tea. Ehk on see tõesti nii, aga ma arvan, et raske on see vaid esimesel korral. Kui ükskord saad aru, kui vabastav on vahel mitte millegi üle muret tunda, kas või see viiv, mil saad südamest naerda selle üle, kui sõidad autoga hange. Muidugi ei ütle ma midagi, on asju, mille üle ei saa naerda, aga kas kindlasti peab elu alati nii tõsiselt võtma?