Lahkumine ja taastulek

Minu jaoks on nüüd siis hooaeg muuseumis lõppenud ja alanud uus eneseteostamise etapp Viljandis. Vurades mööda päikesest kullatud postiteed heade mõtete linna poole, tekkis tahtmatult selline äraminemise nostalgia. See võimendus veelgi, kui Tartust Viljandi poole liikudes sain imetleda kaunist sügisest loojangut, mis eepiliselt öeldes oleks justkui rõhutanud seda saabumist tagasi koju vms...(no teate küll- loojangule vastu kappav üksik hobunee...) Raske seletada, ühesõnaga. Mind valdas korraga nii kergendustunne kui mingit sorti nukrus. Ilmselt oli see mõneti tunne, et saan jätkata oma eluga, tunda end iseseisvana, sõltumatuna, liikuda sinnapoole, kuhu tahan, areneda.
Justnimelt areneda! Sest kuigi need kaks suve muuseumis on mulle nii mõndagi õpetanud, tunnen, et see on end hakanud ammendama. Ma olen omal käel piisavalt õppinud, omandanud algoskused- teadmised (räägime siis hetkel konkreetselt mu tööst, ehk siis rakendisõidu valdkonnast). Kui nüüd oleks veel huvi tegeleda asjaga sügavamalt, tuleks seda teha juba kõrgemal tasemel ja kellegi juhendamisel. Seda siis juhul KUI seda huvi on. Ma pole selles viimasel ajal enam kahjuks väga kindel. Aga kui nüüd visata hetkeks kõrvale rakendisõit (nüüd võivad need, keda hobusejura ei huvita lugemise lõpetada), siis ratsutamise osas tunnen ma küll, et Viljandis on mul võimalik areneda. Vähemalt hakkasin ma kevadel täiesti arvestatavat arengut tundma, kui käisin regulaarselt 2-5 korda nädalas trennis. Ehk selle pärast mind see hea ja ootusärev tunne eile valdaski.
Kurbus... no see tuleb vist sellest, et kuidagi nukker on elada mööda Eestit laiali. Vist hakkan vanaks jääma ja selline igal pool elamine hakkab ära väsitama juba :) Tahan vist juba paiksemaks jääda. Kuidagi ei viitsi, ei jõua, ei taha enam ringi hulkuda mööda ilma. Võiks arvata, et praegu on just paras aeg ringi hulkuda, ei seo mind mitte miski. Paras aeg vabadust veel täiel rinnal nautida, aga praegu mind see mõte pigem väsitab kui inspireeerib. Ilmselt mõtlen ma teisiti, kui paar semestrit on jälle stabiilset koolielu "nauditud".
Aga Viljandi võttis mind vastu sõbralikult, tudengielu läks käima täie hooga. Saab näha, mida toob siis aasta uus...