Manic!

Või maakeeli maniakaalne. Täna on kummaline päev olnud. Kuidagi unine, aga samas mõtlik. Mõtlesin täna kuivõrd on inimene ikka oma nõrkuste ori. Me oleme vaid nii tugevad kui me tahame. Viimase aja rännakud talvises Eestis on mind toonud arusaamisele, et mina ei taha kuigi tugev olla. Mis teha, olen hedonist ja annangi kergelt järgi kõiksugu ahvatlustele. Ka minna teeveerde ja tõsta näpp püsti ja lennata kuhu iganes jalg satub on minu jaoks ahvatlus. Sama moodi nagu tahvel šokolaadi või pits Jägermeistrit heas seltskonnas. Meil kõigil on oma nõrkused. Kes suitsetab paki päevas, kes joob pudeli päevas. Lõppude lõpuks on kõik ükskama, kas või kui palju oleme oma elus sitta kokku keeranud.
Et aga nüüd lõbusamatest asjadest rääkida, siis tundub, et Eesti hakkab mulle varsti väikeseks jääma. Nimelt on juba pea võimatu kuhugi liikuda ilma, et kohtaksin kedagi kes oleks mõne mu tuttava tuttav. Eilsel tripil Tartust Viljandisse kohtusin oma venna endise ülemuse ja töökaaslasega, kes nüüd siis töötab sama posti peal Viljandis. Small world, right?
Aga muidu...muidu ma eksisteerin ja olen ja näen välja nagu olen, aga tegelikult olen kusagil mujal. Kus...?kui isegi teaks kus...
Kellelgi täna on valus ja keegi ripub homme ristil tänaste jamade pärast. Aga muidu on kõik okei.

Let the guilt go!

Kaks nädalat õppetööd on jälle möödunud ja suurem osa pohmakaid on põetud. Ehk teisisõnu on need viimased kaks nädalat möödunud suuremal jaol tähistamise loosungi all. Alati leidub ju mida tähistada ja olgu selleks siis kursavenna koduõlle degusteerimise korraldamine või sõbrapäeva egiidi all vastlapäeva peaproovi tegemine, no mis vahet sel on. Nagu ütleb CoolD, siis kork käib maha iga ilmaga. Eriti Tartu ülikooli hipilinnakus Viljandis ja eriti semestri alguses, kui kõigil on veel aega tähistamisega tegeleda. Kõigil on lihtsalt hea meel näha, et kaaslased on raske sessiaja üle elanud ning jätkavad veel nendega teed järgmise sessini. :)
Kui aga aus olla, siis ega ei jõuagi nii palju pidutseda, et kõiki pidusid väisata. Vahel peab uneaja kasuks otsustama siiski. Kuid siiski oli mul üle aastate ütlemata tore sõbrapäev, kus sai lossimägedes treppe pidi alla sõites prügikotte ribastatud ja öise Viljandi lumiseid mõnusid nauditud. On asju, mis lähevad vaid aastatega paremaks. :)
Samal ajal liitusin ma mingis meeltesegadusehoos ehitajate matemaatikatunniga, mis küll näib, et jääb sinna keskkoolimatemaatika tasemele, aga ega mul polegi eesmärk kõrgemat kunsti siin õppida vaid lihtsalt olemasolevat mitte unustada. Jah, elukesel pole midagi eriti viga. Ainult vahepeal peab endale meelde tuletama, et sõpru ei kepita...aga sedagi vaid vahepeal... :)

That's it!

Täna oli mul häbi. Kohe päris tõsiselt ja sügavalt häbi. Sealjuures ei ole minu asi häbeneda seda, et meie riik on selline nagu ta on, aga kodanikuna...oli mul väga häbi. Poes kassajärjekorras minu ees seisis noor pere- ema, isa ja väikelaps. Välimuselt oli näha, et pere pole kuigi heal järjel. Korv oli täis eluks kõige vajalikumat, ilmselt oldi siis nädala varude täiendamisel, ja ma ei tea miks, kuid see vaatepilt tekitas minus meeletut süü- ja häbitunnet. Ma tundsin viha meie bürokraatia hammasrataste vastu, mis aeglaselt kuid järjekindlalt närivad auku inimeste hinge kuni puudub pidepunkt millele toetudes edasi üritada. Proosaline eks!? Aga ma tõepoolest ei osa kirjeldada seda kurbuse-häbi-viha segust tunnet enda sees. Mul on karvane tunne, et kui sel aastal ei tule maailma lõppu, siis vähemalt meie riigi juhtimises toimub mingi drastiline muudatus küll. Jällegi meenuvad hr Rekkajuhi sõnad, et maailm on viidud igat pidi nii viimsele piirile, et vaid väikesest impulsist piisab selle kuhugi poole uppi lükkamiseks.
Ere näide sellest, et inimestel on villand, et rahvas ei lase enda kulul nalja visata, oli laupäevane ACTA vastane demonstratsioon. Minu arvates ei protestitudki vähemalt Eestis niivõrd ACTA, kui meie riigipeade vastu. Võim hakkab kergesti pähe ja pole midagi parata, et üheparteipoliitikat ajades me vaid korruptsioonile maad väetame. Demokraatia sellisel kujul, nagu ta meil Eestis on, on oma funktsiooni minetanud.
Times are looking grin these days, holding on to anything, its hard to draw the line... SHUT THE FUCK UP, GET UP!

Ja nii ongi!

Niisiis on raginaga läinud käima uus semester ja vaikselt hakkavad tegemist tahtvad asjad kogunema. See selleks, kelgutamise oleme juba päris hästi omandanud ja kelgul püsimisega peaks hakkama saama. Vahepeal olen päris palju mööda ilma ringi rännanud ja mõtteid kogunud. Muide, olen viimasel ajal avastanud, et mul on komme endaga rääkida. Kohe päris kõva häälega. Sealjuures ei saa ma ise sellest arugi, sest enamasti on mul kõrvaklapid peas ja ma lihtsalt sujuvalt eargasm'in. Võib-olla on asi selles, et mul on vaja enda mõtted sõnastada, muidu on nad liiga segased. Ja siis kui keset rahvamassi tekib mu ümber aupaklik ruum, saan ma aru, et kõrvalviibijad vist ei soovi mu räpaseid mõtteid kuulda... ja siis ma naeratan jälle omaette lollakalt ja teen näö, et nii oligi mõeldud... oi ma ei või ikka... :D
Aga kui nüüd need mõtted kirja panna, mis avalikkusele on välja öeldud, siis tegelikult ei ole need sugugi nii kaunid ja aatelised enam. Kuigi...aatelisusest rääkides, siis järjekordselt tuleb tõdeda, et Eesti riigikorralduses on midagi ikka väga paigast ära. Viimasel ajal suurt kõmu tekitanud ACTA ja sellevastaste protestiaktsioonide korraldamise valguses on ikka väga nõme kuulda meie peaministri suust sõnu, et ACTA on üks ainuõige asi. Tõsi, kes olen mina et arvustada meie tarkasid ja ilusaid riigiisasid, sest erinevalt minust on nad ka targad! (For the record, mina olen lihtsalt ilus) 2012. aasta jooksul, mida on küll olnud vaid pisut peale kuud, on nad juba korduvalt suutnud maha saada statement'idega, mis lihtsalt ajavad harja punaseks. Meie võrratu demokraatia tõestab oma diktaatorlikku võrdsust ja vabadust taaskord. Näib, et suurusehullustuses on härrased rahvasaadikud unustanud, kelle huve peaksid nad eelkõige kaitsma, raha on ilmselgelt öelnud oma arvamuse ja see jääb teadupärast alati peale.
Ja tegelikult tahtsin ma arutleda ühel kõvasti mõistlikumal teemal, kuid jälle läks jutt poliitika peale... I wonder why...
Nädala algul tekkis internetikeskkonnas, mida laiem avalikkus tunneb Fotoalbum.ee all, ühe pildi alla arutelu esteetika kohta. Pilt ja seda sisaldav kaust on nüüdseks juba kustutatud. Ma olen ka varem blogis Fotoalbumit maininud, toona siis alaealiste pornograafia levitamise kohana (muide see tegevus toona nimetatud tegelase poolt ikka veel jätkub, aga see selleks, eks umbrohi pidavatki kehvasti hävima). Nüüd siis läks arutelu lahti pildi all, millel ilutses korralikus suuruses metssiga mida parasjagu lohistati lahkamisele. Sealsed kommentaarid panid mind mõtlema, kas tõesti on inimesed nii neetut õrnahingelised, et sedasorti pildid panevad neid vastikusest võpatama... ja samal ajal ei ütle keegi midagi inimesele, kelle kaustas ripuvad pildid alasti pisikestest tüdrukutest duši all...mnjah...fucking banaanivabariik on meil ikka tõesti.
Hakkan üha rohkem aru saama inimestest, kes iga hinna eest tahavad siit riigist vehkat teha. Mitte et mina tahaks. Ei, mulle meeldib siin. Kord varemgi tuli loengus arutlusele teema, mis on siin riigis valesti ja ma pidin kahetsusega nentima, et ma olin ainuke, kes julges valitsevat korda kritiseerida. Jääb mulje, et inimesed ongi lihtsalt pimestatud poliitikute lubadustest ning naudivad mugavat elu, tahtmata suurt midagi ühiskonna hüvanguks teha. Mitte, et mina oleks musternäidis, aga kurb on... patriotism on moesõna, mida kasutatakse vaid laiskuse katteks...
Räägib üks ilge mittepatrioot, segavereline, kodakondsuse poolest eestlane, hingelt...seal olen ma maailmakodanik...
Aga kui nüüd kõik see pask kõrvale jätta, on elu ju päris okei või mis? :)

In the end

Varem ma arvasin, et mälumängurid on parasjagu joodikud, nüüd nägin ma, et ka sepad on korralikud napsusõbrad-asjaarmastajad. Aga mis seal salata, kui hakata süvenema on see igas eluvaldkonnas nii. Võib-olla ainult karsklaste keskliidus ei kohta nii palju napsusõpru...but you never know :P
Küsimus pole aga selles, kui palju keegi joob, vaid suhtumises. Kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Mul tegelikult ei olegi millestki eriti rääkida. Esmaspäevast jätkub mu enesearendustöö Viljandis. Nende õunte pealt, mis kevadsemestril korjatud saavad, vaatan oma tulevikku. Seal nimelt on mõned pisikesed plaanikesed-mõttekesed-ideejupikesed, mis tahavad väljundit saada. Saab näha, kas või kuhu need kõik areneda võivad ja kuhu see eluke viib.
Viimast nädalat enne kooli veedan ma kauni Tilleoru nõlval. Mulle täitsa meeldib siin. Võiks siia jäädagi- soe tuba, ilus loodus, seltskond koera ja kassi näol, televisioon ja isegi Tele2 pulganett levib siia täiesti normaalselt. No mida sa hing enamat elult ihkad. Eile käisin korra Võrus talli juures oma tupsununnut kiusamas ja täna siis Tartus ERM-is sepisküünlajalgade näituse avamisel. Pean tunnistama, see viimane tõstis küll pisut motivatsiooni jälle õppetööga tegelema hakata. Külmas talvepäevas sepistamise jälgimine andis päris hea energialaksu ja tekitas tahtmise ise ka raud soojenema panna.
Ja nii ongi saanud septembrist märkamatult veebruar ja varsti on jaanipäev ja siis juba maailma lõpp ja no öelge veel, et aeg ei lähe kiiresti :)