Nüüd on see siis jälle kohal- masendus. Käisin kaks tundi linnas ringi lootuses, et ehk suudan ta maha raputada, aga ei õnnestunud. Tagasi kodus tabas see mind uuesti ja veel tugevamini. Liikvel oli lihtsam olla. Tuul toob häid mõtteid pähe. Kõndisin rongijaama kus seisis ees Tallinna rong. Tekkis vastupandamatu tung hüpata rongi peale, saata kõik kuradile ja minema sõita. Aga ei, miski ei lubanud mul seda teha. Vist kohusetunne. Ma ju tean, et jamade eest põgenemine ei ole samm nende lahendamise teel. Vastupidi- see ainult tekitab neid juurde.
" Ja sa kordad peas seda nime nii- ja naapidi. Sa võtad ta algosadeks, sa töötled ta nii läbi kuni tal puudub tähendus, ta on vaid üks fraas elust, mida tahad elada kuid tiivad on lõigatud ja jalad murtud. Pole jaburamat asja kui see nimi, aga iga kord seda sosistades tunned kuidas sisemus keerab end kahekorra ja tahab end vabaks rebida, lennata, hõljuda kusagil neutraalsel kõrgusel, jälgida asjade kulgu neisse süüvimata. Ja iga kord seda sosistades sureb miski su sees veel kord."
Liiga kaua...
Ja nüüd istungi ja lasen Lauri Saatpalu häälel oma kõrvu paitada ja mõtlen, miks ma teed ületades auto alla ei oleks võinud jääda. Äkki oleks midagi sellest paremaks muutunud. Sellega on vist sama moodi nagu enda uputamisega kui oskad ujuda- ei tule midagi välja, kui ikka tõsiselt ei taha. Ja mina ei taha põgeneda. Ma tahan oma asjad ära klaarida, aga kui kõik ei sõltu vaid minust, siis on üsna raske end motiveerituna hoida, kui mitte millelegi(kellelegi) ei saa loota. Ja nii ma haungi oma tumedaid mõtteid, kunas end käsile võtan, ei tea veel, aga see peab toimuma varsti.