Pages

Thursday, December 29, 2011

Requiescant in pace!


Meie seast lahkus parematele karjamaadele kappama üks võrratu loom- hobune kes õpetas mulle nii mõndagi. Su tee jäi liiga lühikeseks, Sa olid hingelt suur elukas kellel oli veel maailmale nii mõndagi öelda. Su erilisus oli kaugele paista, karjas oli Sind võimatu kellegagi segi ajada. Sa olid turvaline algajale ja mugav oskajale, kuulekas nii sadulas kui ka ees käies, ent mitte kunagi tuim tükk. Kui arvasid, et Sulle tehakse ülekohut, kõndisid sa lihtsalt minema. Olid mõtlev hobune, kelle vigureid tundes tuli neist alati kaks sammu ette mõelda, kuid teenides ära Su austuse olid Sa tõeliselt usaldusväärne loom, kellele võis alati loota- kui kõik muu valesti läks, vedasid Sina alati välja!
Nüüd kappad vikerkaaremaal kus pole vaevasid ja valusid, mis Sind viimased kuud pidurdasid. Kuigi meie koostöö Sinuga jäi üürikeseks suutsid Sa panna mind ennast austama ja hindama ning oskama väärtustama Su omadusi. Sina, olles ideaalne tori hobune, panid mind armastama seda tõugu, mida eestlane enam hoida ei oska ja ilmselt kõik kes julgevad torikaid tuimadeks ja mõttetuteks loomadeks nimetada, pole kunagi kohtunud Sinusuguse erakordse ja ainulaadse eksemplariga!
R.I.P Kipper (1997-2011)

Saturday, December 24, 2011

Merry X-my-ass!


Jõulud...
Nüüd on nad siis käes. Ja teate mis...mul ei saa sellest rohkem savi olla. Igal aastal käib selle ümber mingi tants ja trall, kõik need päkapikud ja jõuluvanad ja kingitused ja muu sääne stuff. Villand saab. Igal aastal. Ma olen seda varemgi öelnud, et jõulud on minu jaoks vaid üks närune kapitalistlik ostupüha. Mis kuradi heateod ja südamest tulevad soovid, no kurat, kas siis aasta aega hooratakse niisama ringi ja valetatakse ja vassitakse üksteiseile näkku, et vaid naabril sitemini läheks ja siis aasta lõpus võetakse kokku viimane jõuraas (sest pärast saab jälle korgid maha keerata )ja roomatakse kirikusse, kuulatakse õndsa näoga jumalateenistust ja siis ongi kõik patud andeks antud?
Ma olen täieõiguslik pagan ja ma ka käitun nii. Ma ei lähe kunagi hea meelega kirikusse, ma ei tea miks, aga mul on tunne, et ma lihtsalt ei suuda seal hingata (ilmselt tapab see jumalik õhkkond minusugust patust elajat mind vaikselt lämmatades..icic...). Ma lihtsalt ei taha sinna minna. Ma tõepoolest ei tea mis mulle nende ehitiste juures nii vastumeelt on. Ja sama moodi ei taha ma ka jõuludest midagi teada. Big deal, tulevad kokku kõik sugulased ja asjad ja saadakse läbi ja on rahu maa peal ja muu selline pask. See kõik on ju vale! Kui me tahaks üksteist näha, leiaks me aega ka muidu et külla tulla ja koos seapraadi vitsutada, ja mõned ka leiavad. Teised, kes on lihtsalt silmakirjalikud ja nõmedad inimesed, umbes nagu mina, ja üritavad igal võimalikul moel selliseid perekondlikke kogunemisi vältida, hoiavad omaette ja kui kokku saavad vahetavad hädavajalikke viisakusi ja võimalusel põgenevad nii kiiresti kui jalad võtavad. Jõulud ei ole mingi eriline juhus, et seetõttu veel läbi saada. Rahus ja harmoonias võib ka muidu elada, kes vaid tahab, asi on inimese peas kinni.
Jah, ilmselt on mõnede arvates ka minu peas kinni see, et ma olen täiesti asotsiaalne inimene ja armastangi pigem üksi olla ja ise oma mõistuse järgi toimetada, ja ma ei saa neid selles ka süüdistada. Igaühel on õigus oma arvamusele, mis tähendab, et arvamusi võib olla palju ja enda oma ei maksa teistele peale suruda. Isegi mina pole selline egoist, kes seda teeks, aga on selliseid.
Seega, ei maksa imestada, kui ma tõmbun turri kui keegi hakkab mulle rääkima jõulukinkidest, -kaunistustest..etc, etc, etc... Jõulud tohiks olla põhjendus, see võiks olla võimalus, aga võimalusi on alati ka teisi ning ainult jõulude taha end peita on väga närune vabandus!
Nüüd võite mind kibestunud ja nõmedaks inimeseks kutsuda, kui see teie tuju paremaks teeb, after all, ilmselt oli selle rikkumine minu teene.
Head aastavahetust!

Tuesday, December 13, 2011

Reisikirjad Moskvast vol 3

Üks pilt...
Ma istun õhtuses Viljandi- Tartu bussis ja jälgin aknaklaasilt õlut kummutava mehe peegeldust. Alkohol... Ta on väsinud moega. Ei tea mis pani teda seda õlut ostma, et see just teel koju ära tarbida. Äkki oli tal janu. Kodus ootab ehk naine, paar last ja hunnik kohustusi. Või on seal hoopis tühi korter või külm maja ja näljane peni lühikese keti otsas... Who knows... Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ma mõtlesin pisut hoopis alkoholile kui sellisele. Ma ei ole karsklane, kaugel sellest. Ma olen alko suhtes üsna neutraalsel seisukohal tegelikult. Las inimene teeb oma tervisega mida tahab. Kui järgi mõelda, on see ju tegelikult üks väheseid päris meile endile kuuluvaid varasid. Ja kuidas ma saakski kedagi arvustada, kui ma isegi armastan seda unustust, millesse lubab mul langeda vaid piisav kogus joodavat. See on see neetult hea tunne, kui saad olla just see kes tahad, teha mida tahad ning hiljem end välja vabandada lihtsalt lausega: "Ma olin purjus." See on imeline, kui vaim on piiritlemata ja pähe tulevad kõige paremad ideed, millele kaine mõistus kunagi elulootust ei annaks. Ma ei ütle, et viin on saatanast ja tuleks maa pealt ära kaotada. Ei, viin peab olema. Meil peab olema võimalus põgeneda kuhugi igapäevase pasa eest. Kui poleks võimalust end aeg-ajalt välja elada oleks varsti perse majas. Inimesel on vaja vahel vaadata elu teise nurga alt, olgu see siis nähtuna laua alt või WC-poti tasandilt. Ja siis on vaja saada kaineks, et näha, kui ilus on elu kui seda saab vaadata ka teisiti. Jooge, kallid sõbrad, jooge. Siis saage kaineks ja elage edasi. Jooge, kui see teile meeldib, aga ainult seni, kuni te saate sellega vaid enda elu perse keerata. Mõned viinad heas seltskonnas on sama hea kui veeta öö pargipingil või juhukepp võõraga- hea vaheldus, aga ei tohiks saada harjumuseks!

Friday, December 9, 2011

Jõuluks koju


Mööda ilma ringi hulkudes tulevad ikka kõige paremad mõtted pähe. Kahju on vaid sellest, et niipea kui kuhugi paika jään on need mõtted kui peoga peast pühitud. Ringi rännates ja erinevate inimestega kohtudes hakkavad mõtted iseenesest elu ja olemise keerukuse ümber keerlema. Tekivad tahtmatult küsimused, kes ma olen, kust ma tulen, miks ma siin olen ja kõige tähtsam- kas ma olen ainuke, kes mööduvaid inimesi ja elupildikesi seirab mõttega neis midagi leida? Leida vastuseid küsimustele mis painavad (või vähemalt võiks seda teha) igat mõtlevat inimest.
Sattusin lugema ühes Lõuna-Eesti pealinna raamatukaupluses Roone Roosti raamatut, mis lühidalt öeldes võttis kokku kogu minu maailma. Ei tahaks küll nagu kopeerida kellegi mõtteid, aga tol hetkel oli mul küll tunne, et keegi on häkkinud sisse minu ajju ja sealt vastavasisuliste failidega vehkat teinud. Mu peas moodustus tervikpilt. Ega asjate kutsuta seda kohta heade mõtete linnaks. Seal tulevad needsamused tõesti pähe. Killud minevikust ja olevikust, kus kaubamaja vaateakendel võib näha idüllilisi perekonnastseene, sõber rääkimas mulle oma elust, mu õppesõiduõpetaja aegumatud tõed( millel muide pole vähimatki seost autojuhtimisega), üks mees bussijaamas Jägermeistriga, mingi psühholoogiaalane raamat mida ma sealsamas poes sirvisin... Ja mulle saabki selgeks, et ei ole olemas ideaalset perekonda. Mis peitub selle kauni pildi taga? Enamik inimesi armastab oma pealiskaudset elu, see on mulle juba ammu selgeks saanud. Väga vähesed tahavad asjade kulgu süüvida. Veel vähemad on suutelised enda jaoks järeldusi tegema. Oma õnneks või õnnetuseks, ma pole kuigi kindel kumba täpsemalt, olen ma kokku puutunud kõigi kolme tüübiga. Esimesed kinnitavad, et ma olen pessimist ja ma peaksin kusagil nurgas omaette olema, et mitte masendada teisi, teised leiavad, et mu vaated on huvitavad kuid ei soovi neist pikemalt teada ja kolmandad...need on toredad, aga tegelikult ei olegi mul nendega millestki rääkida, sest me mõtleme niikuinii ühte moodi.
Kes olen, kust tulen, kuhu lähen...? Kui isegi teaks...

Saturday, December 3, 2011

She's freaky, and she knows it


Vahepeal on palju vett merre voolanud, teist sama palju taevast ka alla sadanud. Detsember tuli musta jääga ja arvutute autodega kraavides. Lund ei ole mina veel näinud.
Sepatööga on ilmselt selleks aastaks kõik, mingi ettekujutluse asjast ikka sai ja kindlasti tahan ma seda veel teha. Kui nüüd aus olla, siis on hetki, kus ma kõvasti kahtlen, kas ma valisin õige õppeala, samas jälle on hetki, kus ma olen enam kui veendunud, et siin ma peangi olema. Praegu on üks neist esimestest juhtudest. Kui ma saaks vaid üle oma neetud laiskusest, siis ma suudaks ilmselt kõike. Kas keegi sooviks mul vabatahtlikult kaikaga selja taga seista ja mind tööle sundida? Võin selle raske ülesande eest miinimumpalka pakkuda. Pole vist parata, et ma kord selline olen, kes kõik asjad viimasele hetkele jätab. Hetkel on mul kuklas üks A2 joonistus vabalt valitud metallesemest, kaks A3 maalikollaaži, erialakompostitsiooni ülesanne disainida üks ehtekomplekt, samast ainest on vaja lõpetada vanad joonistused ja kirjeldused ja ettekanne kirjalikku vormi panna, üldkompositsioonist mõned pildid üles laadida, talurahva arhitektuurist 5-leheküljeline essee, esemelisest rahvakultuurist ettekanne ja uurimistöö ja värvusõpetusest ka mingid mustandid valmis joonistada. Tegin endale nimekirja seina peale ja nüüd siis katsun kelgu peal püsida, sest kuigi pole veel lund ega hangesid kipub see raibe kogu aeg alt ära libisema.
Elame veel! :D
Ja kui nüüd ilusatest asjadest rääkida, siis on mul hea meel, et vähemalt neil, kes seda enim väärt on, hästi läheb. Kohe päris tõsiselt on mul hea meel. Ja mul on seina peal 9 piltilusat postkaarti...