1 out of 4

Esimene jupp koera sabast on ületatud, jääb üle oodata vaid kirjandi tulemusi. Sealjuures pole mul aega sugugi puhata vaid pean kohe sukelduma raskesse õppetöösse, sest juba reedel ootab ees järgmine komistuskivi-ühiskonnaõpetuse eksam. Seejärel peab hakkama tegelema matemaatikaga.
Pingelangust, nagu väidab Postimees, ma küll ei tunne. Pigem on närvid täiesti p****s. Aga relax, ja kuulake head mussi. (ma poleks iialgi arvanud, et ma seda ütlen, aga mulle tõesti meeldib d'n'b)

Schluss!

ja ongi siis kooliga kõik. Eksamid veel üle elada ja siis peab tuleviku peale mõtlema hakkama. Minust saab kosmopoliit, nagu kallis klassijuhataja täna väga kindlameelselt sõnas. Jah, võib-olla on tal mõnes mõttes isegi õigus, kuid eks aeg näitab seda, kas minust saab maailmakodanik, või jään ma lihtsalt mõttetuks Maksimarketi saalitöötajaks. Tundub, et mida lähemale lahkuminekule, seda rohkem tahetakse klassiga koos midagi teha. Noh, pean ütlema, mind ikka veel ei tõmba eriti. Olen ilmselt liiga sick and tired sellest klassist. Mitte koolist, oh ei. Günaasiumi jään ma küll taga igatsema, mul ei saa enam kunagi nii kerget elu olema, kui oli siin, aga midagi teha pole. Nagu üks koolivend sai vastuseks küsimusele "Kas peab ära minema koolist?" kindla "jah"i, siis pean minagi oma kodinad siin Võrus kokku korjama ja parematele joogikohtadele siirduma. Kutsutud on mind Tallinnasse, kuid vaevalt, et Eesti mastaabis suurlinnaelu mind väga kaua kinni hoiaks. Ka Tartu, kuhu ise olen sihi seadnud, ei ole eriti kutsuv, kuid parema puudumisel ajab asja ära küll. Tudengiaastad võiksin siiski traditsioonilises ülikoolilinnas veeta. Jah, unistada ju võib, kuid kõigepealt tuleb veel koera saba( nagu ütles täna VKG direktriss)- eksamid- ületada. Kolme nädala pärast on kõik juba möödas ja võib kergemalt hingata, et siis veeta oma suvi kutsaripingil laiseldes. Ahjaa, tulge mulle suvel külla, ootan teid kõiki Eesti Maanteemuuseumi postitõllaga sõitma. :)

Thumbs up!

Täna oli mu elu kõige turvalisem hääletamine. Politsei nimelt võttis peale. Polegi varem selles autos saanud istuda, näedsa, elus tuleb ikka kõik ära proovida :) Aga homme on tutid peas ja siis ongi kõik. Siis, mu kallid ja vähem kallid, peab õppima hakkama. Kohe päris tõsiselt. Ja kuigi ma tõenäoliselt oma sõnu veel sööma pean, katsun ma siiski sellest plaanist ka kinni pidada ja muust essust oma pea tühjaks lükata. After all...seda on kõigest mõned nädalad:)
Üks suurepärane asi, mis kaasneb iga kord E. külaskäiguga on tema võrratud teadmised muusikast, mida ta hea meelega jagab. Kuna meil on üsna sarnane muusikaline maitse ka, siis minu jaoks on see alati õnnistus, kui ma mõne hea laulu jälle kuulamiseks saan. Aga üks niisama hea laul...

Vot nii on lood!

Eile oli Kreutzwaldi tänaval jälle väike oleng. Seekord seltskonnaga mina, Graf & Jäger. Jätkasime oma rasket "tööd" Lõuna-Eesti klubimaastiku libulaevas Madhouse, kust siirdusime härra kodukandi radadele Põlvamaal. Üle pika aja sai kõvasti nalja, mõnuga pidutsetud ja veidi ajusid puhatud. Ja tegelikult on mul jälle tunne, et elu on elamist väärt vaid nende üürikeste hetkede nimel, kui saab püksirihma lõdvemaks lasta ja vaadata elupildikesi neisse sekkumata. Elada hetkes, tundmata muret selle pärast, mis saab homme, kui pangaarvel haigutab auk, mida eile seal veel polnud. After all raha on kaduv väärtus ja pigem tuleb väärtustada neid kogemusi, mida selle eest saab. Olgu need siis või täis peaga tehtud lollused.

Trennidest

Nagu Mann mulle täna sõnumineeris, siis trenne enam ei toimu. Saan aru ka temast. Mitu korda järjest üritada uuesti algatada seda regulaarset treenimist on üsna väsitav ja nõme küll, eriti kui õpilaste-poolset initsiatiivi ka pole; kel on vaja tantsimas käia, kel vaja oma mitterahuldavaid hindeid parandada. Kui uksest ukseni transport olemas oleks, siis ehk veel veetaks end välja, aga kui bussidega peab majandama, siis ei viitsita eriti end sundida, eriti kui ilm on vastikult udune ja külm.
Ise tahaks küll kas või iga päev ratsutamas käia, eriti nüüd kevadel, kui iga päev on metsas jälle midagi uut nii endal kui hobusel. Ampriga läheb muidu seinast seina, vahel on ta tõeline frukt, peksab tagant üles ja astub säärele vastu kui peaks eest astuma, siis aga üllatab perfektse sammult galopile tõusuga, koondunud traaviga ja vahel lustlikumas tujus mõnel galopisirgel sirutab oma jalad ka kõhu alt välja ja näitab, et tema on tegelikult Liivimaa kiireim suksu :D Tõesti kahju, et korralikult trenni ei saa, mõtlesin, et võiks proovida õnne mõne kergema koolisõidu skeemiga, kui kevade tulles korralikumalt saab ratsastustrenni tegema hakata, aga nüüd, ei teagi. Peaks Manniga veidi nõu pidama. Ma usun, et sellel hobusel on potensiaali, minusuguse harrastaja tasemel vähemalt.

Your worst nightmare?

Niisiis, minust saab ajakirjanik. Kõige hullem siinpool lompi, ma luban. Kuna lähisugulased väidavad raudpoltkindlalt, et oleks raiskamine, kui ma läheksin kutsekasse ja edendaksin oma riigi majandust saades lihttööliseks, arvasin, et minusugune laiskvorst võib vaadata vaid sotsiaalteaduste bakalaureuse poole. Muidugi on ka usuteaduskond laiskadele väga meelitav, kuid veendunud ateistina, kaldun arvama, ei sobiks ma seltskonda. G juba ütles, et kui minust saab ajakirjanik, hakkab ta mind kartma xD. Pole hullu, ma ise kardaksin ka ennast. Et aga tõestada oma kirjanduslikke eeldusi/võimeid, panen kirja siia oma proovikirjandi, mille kohta õpetajagi ei osanud midagi kosta, et kas on väga hea või tahaks veel veidi juurde saada mõttesügavust. Seega siis kas 81 või 90 punkti, olenevalt sellest, kuidas lugeja ise hindab:

Inimese elu on tema enese nägu

Isikupära ja omanäolisus on tänapäeval trendiloojad. Kuigi inimesed on kõik eri nägu ja tegu, muutub suur hulk neist vaid meeleheitlikust soovist erineda hoopis "halliks massiks". See on kontingent, kes tahab elada n-ö ainulaadset elu; teha midagi, mida keegi enne neid pole teinud. Teisisõnu, olla täiesti ebaoriginaalne ja juhtida oma elu ise, nagu miljonid enne neid.

Kuidas saab inimene juhtida oma elu, kui ta ei saaks hakkama isegi ühe tühise ajajärgu 1000 aasta juhtimisega? Sellise küsimuse esitas saatan Bulgakovi romaanis "Meister ja Margarita" Miša Berliozile. Hämmastav, milline tõde peitud selles lauses. Nõnda tekib küsimus, kas tõesti oleme ise oma saatuse sepad, kui me ei suuda isegi ennustada isegi viit minutit oma elust. Muidugi, me võime ju oletada, et sel ajal oleme umbes seal, tegelemas tõenäoliselt sellega, millega tegeleda tahame. Aga mis siis saab, kui tuleb keegi Annuška, pillab päevalilleõli maha ja jalgealune lööb järsku kõikuma? Kas seda saab üldse ennetada?

Jah, otse loomulikult planeerib igaüks oma elu veidi ette: ühe plaanid on suurejoonelised, teisel tagasihoidlikud. Minu arvates on plaanidel aga üks suur viga- need kipuvad väga kiiresti kuju muutma. Miks? Sest nüüdisajal, mil asustustihedus kasvab kiiremini kui muru pärast kevadist sadu, mõjutavad inimeste plaanid üksteist vastastikku. Kellegi plaan minna teatrisse võib kergesti nurjuda roolijoodiku plaani ent täis juua tõttu. Seepärast olen arvamusel, et pikk planeerimine on mõttetu. Märksa parem oleks seada endale kindel siht, mida järgida. Kui see on paigas, on kergem iga päev valikuid tehes ja improviseerides selleni jõuda, kui rangelt ette kirjutatud plaani järgides. Pisikesed kõrvalekalded ei ole määrava tähtsusega, kui siht silme ees on selge.

Nii peame iga päev laveerima erinevate võimaluste vahe, mida meie meelehärmiks pole sugugi vähe. Kuigi enamasti kaldub kaalukauss kõige soodsama ja kergema variandi poole, siis alati ei pea see nii olema. Kes ütles, et elu peab kerge olema? Elu peab olema elamisväärne. Kui see saavutatakse rasket tööd murdes, siis on kõik korras, eeldusel, et inimene oma tööd naudib. Isiklikult olen liiga laisk selleks, et pingutada rohkem kui vaja. Mu elu oleks kahtlemata kergem, kuid nii kaoks sealt see rõõm, mida ma tunnen lihtsatest asjadest ja mida vajan oa eksistentsi nautimiseks. Jäägu igaühe enda otsustada, millega süda rahule jääb.

Alati ei ole aga rahulolu saavutamine kuigi lihtne. Nagu ma juba ennist ütlesin, elavad inimesed liiga tihedalt üksteise kõrval, et olla vaid iseenda peremees. Oma tegudega võime tahtmatult kahjustada oma kaaskondlasi. Mis on ühele hea, ei pruugi olla sama teisele. Nii nagu luik, haug ja vähk tõmbavad igaüks ise suunas, on ka inimeste maailmas neid, kes, hoolimata teadmisest, et tegu kahjustab kedagi teist, seavad enda heaolu prioriteediks. Kahtlemata on oma nahk ihule kõige lähemal, kuid juba Konfutsius ütles välja olulisima elutõdedest: ära tee teistele seda, mida ei taha, et sulle tehtaks.

Tagasi vaadates oma elule tahaksid ilmselt paljud öelda, et elasid hästi, elasid mõnuga. Kui mul see hetk kord saabub, tahaksin loota, et võin öelda:"Elasin just nii, nagu tahtsin." Selle poole püüdlen ma iga päev, sest olgu mis on, kõige tähtsam on lõpuks rahulolu endaga, mitte see, millise mulje oled endast elu jooksul jätnud.

Vot, selline kirjatükk sai siis toona valmis meisterdatud. Küllaltki lühike, kuid minu arvates sai kõik oluline öeldud. Aega võttis umbes 3 tundi, tegelikult ehk isegi vähem. Teema oli lihtsalt väga hea. Loodan, et päris kirjandil ka nii hästi läheb, et tuleb teema, mis oleks nii hingelähedane ja läbimõeldud, kui see.

Isakesed!

Kas teie olete tuttavad härrade Jürgen Schmidti ja Ron Bergiga? Mina olen juba mõnda aega. Kohtasin neid juhuslikult ja siiani olen nende tegemistel silma peal hoidnud. Aga mis siin ikka pikalt seletada, laskem härradel enda eest ise kõneleda: isakesed.blogspot.com