Kirjutan siis selle lubatud jutu oma elust ja tegemistest viimasel ajal. Jah, ma olen viimasel ajal oma elus palju muutnud. Ma ise olen muutunud. Sisimas olen ikka seesama lõbus ja vahva inime, kes ma alati olen olnud, aga viimase aja sündmused on mind lihtsalt muutnud veidi pohhuiistlikumaks.
Yyhely, sul on täiesti õigus! Me ei tohiks oma niigi lühikest elu raisata. Aga lolli realistina on mul raske leida mõtet elus millegi saavutamiseks. Lõpus oleme me kõik ju ometi võrdsed, maetakse meid kõiki kahe meetri sügavusele, või põletatakse samasuguses ahjus. Just selle pärast, et elu on nii lühike ja midagi saavutada ühe inimese eluaja jooksul on raske, tahan näha elu tema erinevate külgede pealt. Ma ei taha elada üksnes vati sees, ning arvata, et elu on ilus. Elu ei ole ilus. Elu on raske, tõepoolest liialt lühike ning vahest tundub mulle, et see on lihtsalt sihitu ekslemine rabas. Meie elu juhivad mingid prototüübid, kellegi seatud eesmärgid. Kes seadis need eesmärgid kõige esimesena? Me ei tea. Selle pärast ei tahagi ma võibolla et elus millegi poole püüelda, kui ma ei tea, kas minu eesmärgid on ikka minu eesmärgid, või on need kellegi pooolt juba välja mõeldud, pandud suurde süsteemi ning kõigile jaopärast välja jagatud. Ma olen liialt uhke(Lõvi, mis teha...) et käia kellegi sissetallatud rada. Ma tahan minna ise läbi kõige tihedama võsa, ning rajada enda kiirtee.
Su jutt ei kõlanud nagu kanaema kaagutamine. See võis olla kõigest normaalne reaktsioon kõigele teistsugusele. Ma tunnistan, et olen viimasel ajal kõvasti muutunud, ja ehk seda tõesti linnas elamise tõttu, ma ei tea. Minu blogi lugedes võib ju ka sellest aru saada. Ma tunnistan ausalt, et neid kordi, kus ma suvel võtsin kätte fotoka ja läksin metsa kolama, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. See võib ka olla põhjuseks, miks olen ma muutunud. Olen nagu suurem osa linnarahvast hakanud eemalduma loodusest. See on kurb ja ma tahaksin seda takistada, kuid ma ei suuda. Ma ei tea, kas minus pole piisavalt tahtejõudu või olen ma lihtsalt enda teadmata allaandja, kuigi olen alati arvanud, et seda ma kõigist võimalikest variantidest pole.
Ma olen ehk liiga kergekäeliselt võtnud üle selle seltskonna muretu ja ausalt öeldes pohhuiistliku ellusuhtumise, kellega ma viimasel ajal olen ringi liikunud. Ehk on mul just praegu märksa suurem eneseleidmise aeg, kui mistahes murdeeas. Sinu märkus avas tegelikult minu silmad rohkem, kui mistahes pereliikme märkus. Pereliikmete puhul on see normaalne, kui nad muretsevad. Kui juba teised hakkavad küsima, mis sinuga lahti on, siis on ehk tõesti aeg oma väärtused uuesti üle hinnata. Tegelikult olen ma sulle neetult tänulik, et sa seda märkasid ja ütlesid oma arvamuse välja(Lõvid ruuls:D! Ausad ja otsekohesed, Jess!). Mõtlen nüüd(ehk!?!) ikkagi sügavamalt oma tegude ja nende hilisemate tagajärgede peale. Niipalju siis sellest!:)
No comments:
Post a Comment