elu on praktiliselt nii igav,et mul pole isegi tuju seda kommenteeerida. Vaheaeg saab varsti läbi ja ma pole mitte muffigi mõistlikku teinud. halleluuja ja pudel carribat keset eesti soid ja rabasid metsasihil seistes. ühe käega trükkimine sucks!!!

Kas pole mitte võrratu mõte minna kaunil sügisõhtul, kui puud langetavad lehti ja taevas sinetab pilvedest tamuulja äärde jalutama? Jah, see oleks. Kui Võrus poleks imelist oravate seltskonda eesotsas frau Kõosaarega, kes järjepidevalt meie kauneid loodusvaateid oma moodsa gunzdi nägemustega reostavad. See [PIIKS], mis ei näe isegi korraliku [PIIKS] moodi välja solvab isegi minu kõige äärmuslikumaid kujutlusi kunstist. See on lõpmatult kole, paha ja rõve, et keegi suudab midagi säänest nii avalikku kohta püsti ajada! See on pühaduseteotus!(jätame kõrvale fakti, et minu jaoks pole miski püha eksole...(a)) Sellised kunstitaiesed tuleb juba eos plekkpurkideks saagida ja taarakokkuostu viia, sest siis ei reosta nad vähemalt ristirahva silmeesist koos kogu selle krempliga, mis randa kokku on aetud, alustades kõnniteekividest lõpetades selle nööridest moodustise ja purskkaevukestega!
Võeh!
Räägime nüüd ilusatest asjadest ka:)
- Avastasin täna et mind on veel võimalik üllatada. Täna sai sellega hakkama kodanik nimega Velli. Ainuüksi oma eksistentsiga...
- Grete leiutas uue sõna: erektofiil. (See on keeleväärak(t)us sõnast elekrtofiil) Ahjaa, et kust me teame, et see on uus sõna? Lihtne, me vaatasime ÕS-ist järgi, seda sõna pole...
- Peaks õppima pokkerit mängima, Tallinnas toimub turniir, mille auhinnafond on 4 milli...:O
- Tahan endale boamadu!
- Kui see oleks olnud minu otsustada, poleks Suurt Prantsuse revolutsiooni olnudki. Kõik on niikuinii fiktiivne ja läbinisti mäda. Vähemalt minu kontrolltöös...
- Reeded on ikka nii toredad! Miks nad ainult üks kord nädalas on?
- Koolivaheajad on ka toredad! Miks nad ainult kooli ajal on? Ja sedagi vaid kord veerandis eks ole...
- Kas kellelgi pole ntx koristajat vaja? Töötan hea meelega miinimumpalga eest!

Elu on peaaegu lill ju!

Duuuu...

du hast, du hast mich, du hast mich gefragt, du hast mich gefragt, du hast mich gefragt und ich hab' nichts gesagt! Aber das ist ja shon meine probleme, dass ich dir niemals wieder sehen will:)SO STOP F*CIN' CALLING ME!:)
Uhh, kus mõni inime on loll aga järjekindel, ja kunagi pidasin ma ennast selliseks...eip, ma olen sel juhul lihtsalt loll ja loobuja:)
Enivei...elu on täitsa tore vahepeal ja kui ma teaksin, mis mul viga on, siis oleks veelgi vahvam. Aga tegelikult ma ju ei kurda, ja üldse ei saa ma aru, mis ma oma kenakest aega arstide vahet käimisega sisustan...see selleks. Täna oli mul trenn ja see oli siis esimest korda sel sügisel Nursis. Kauaoodatud plats, mis on nii kena ja suur ja tasane, on hetkel kahjuks remondijärgus ja üsna üles küntud näoga ja kuna mu suksu, kes mulle täna vööni ulatus natuke lonkas, siis tegin ma ainult sammu, aga asi seegi. Suksu oli nii pisike, nagu oleks ma eesli seljas istunud, aga fafa oli:D Nursis on üldse kuidagi vahvam trennis käia, siin on suur tall, suur plats, pikad metsarajad ja väike koppel, kust hobuste kättesaamine ei võta poolt tundi aega. Hobused on ikka samad ja mõnusad, seltskond ka seesama aga ikka on kuidagi tore jälle Nursis tagasi olla...
Järgmisest kuust alates tekib vist võimalus käia trennis ühe Viljandist pärit treeneri käe all. See saaks siis olema laupäeviti, ja kord hakkaks maksma 100 eeku+transpordi kulud jagatavalt. Arvan, et mõne korra võiksin käia küll seal, aga pidevalt käimiseks mul küll vahendeid ei jagu. Ratsasport üldse selline kallis ala:) ma ikka suudan endale kõikse kallimad huvid leida nagu fotograafia ja ratsutamine:D

Kas te olete kunagi näinud, kuidas sügis tuppa tuleb?

Sõnatult...
Ja nüüd ma siis räägin, millega ma viimane nädal ja natuke peale tegelenud olen. Kolmapäev oli tore. Siis ma sain tuttavaks hulga uute inimestega, kes tegelikult on täitsa toredad ja tegelikkuses ka esimesed tuttavad, kelle ma Võrus endale leidsin, mis tundub ka üsna veider, sest kuigi ma olen siin aasta aega elanud, tean ma Põlva, Mooste ja Veriora rahvast ka rohkem, kui Võrukaid. Nüüd siis mõningaid tean. Ahjaa, ma pean välja ütlema, et see tekitab ääretut pissed-off tunnet, kui inimene sind lihtsalt ignoreerib. Mind ei koti, kui Sul on omad ärid ajada, aga ole mees ja tõsta toru, Sa isegi ju ei tea, mida ma Sinust tahan. Enivei, mul poogen, ära minu käeulatusse koos tikkudega satu, võib juhtuda, et ma panen su lihtsalt põlema:)
Et kõik siis teaks, et minul läheb meeletult hästi ja ma ei kurda üldse, kuigi mul on kaks uurimustööd vaja mingi hetk teha ja siis oleks üldse vaja kooliga tegeleda, aga ma ei kurda, ei, absull mitte, sest koolis läheb mul tegelikult hästi ja alati võib ju hullemini minna eksole:)mul on uusi sõpru, kellega vajadusel võib kakelda, mul on uusi huvisid, millega vajadusel tegeleda, elu on jumalast päevalill ju...
Homme pean ma tartusse minema, mis on ka jälle midaig uut ja huvitavat, sest tõenäoliselt tõotab see pisikest seiklemist mööda linna ja muud sihukest huvitavat värki...
Okei, olgu see siis pisuke lühikokkuvõta mu nädalast ja noh, mis mu igavast elust ikka rohkem arutada;)
Tsawa!

Minu elust ja tegemistest

Kirjutan siis selle lubatud jutu oma elust ja tegemistest viimasel ajal. Jah, ma olen viimasel ajal oma elus palju muutnud. Ma ise olen muutunud. Sisimas olen ikka seesama lõbus ja vahva inime, kes ma alati olen olnud, aga viimase aja sündmused on mind lihtsalt muutnud veidi pohhuiistlikumaks.

Yyhely, sul on täiesti õigus! Me ei tohiks oma niigi lühikest elu raisata. Aga lolli realistina on mul raske leida mõtet elus millegi saavutamiseks. Lõpus oleme me kõik ju ometi võrdsed, maetakse meid kõiki kahe meetri sügavusele, või põletatakse samasuguses ahjus. Just selle pärast, et elu on nii lühike ja midagi saavutada ühe inimese eluaja jooksul on raske, tahan näha elu tema erinevate külgede pealt. Ma ei taha elada üksnes vati sees, ning arvata, et elu on ilus. Elu ei ole ilus. Elu on raske, tõepoolest liialt lühike ning vahest tundub mulle, et see on lihtsalt sihitu ekslemine rabas. Meie elu juhivad mingid prototüübid, kellegi seatud eesmärgid. Kes seadis need eesmärgid kõige esimesena? Me ei tea. Selle pärast ei tahagi ma võibolla et elus millegi poole püüelda, kui ma ei tea, kas minu eesmärgid on ikka minu eesmärgid, või on need kellegi pooolt juba välja mõeldud, pandud suurde süsteemi ning kõigile jaopärast välja jagatud. Ma olen liialt uhke(Lõvi, mis teha...) et käia kellegi sissetallatud rada. Ma tahan minna ise läbi kõige tihedama võsa, ning rajada enda kiirtee.

Su jutt ei kõlanud nagu kanaema kaagutamine. See võis olla kõigest normaalne reaktsioon kõigele teistsugusele. Ma tunnistan, et olen viimasel ajal kõvasti muutunud, ja ehk seda tõesti linnas elamise tõttu, ma ei tea. Minu blogi lugedes võib ju ka sellest aru saada. Ma tunnistan ausalt, et neid kordi, kus ma suvel võtsin kätte fotoka ja läksin metsa kolama, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. See võib ka olla põhjuseks, miks olen ma muutunud. Olen nagu suurem osa linnarahvast hakanud eemalduma loodusest. See on kurb ja ma tahaksin seda takistada, kuid ma ei suuda. Ma ei tea, kas minus pole piisavalt tahtejõudu või olen ma lihtsalt enda teadmata allaandja, kuigi olen alati arvanud, et seda ma kõigist võimalikest variantidest pole.

Ma olen ehk liiga kergekäeliselt võtnud üle selle seltskonna muretu ja ausalt öeldes pohhuiistliku ellusuhtumise, kellega ma viimasel ajal olen ringi liikunud. Ehk on mul just praegu märksa suurem eneseleidmise aeg, kui mistahes murdeeas. Sinu märkus avas tegelikult minu silmad rohkem, kui mistahes pereliikme märkus. Pereliikmete puhul on see normaalne, kui nad muretsevad. Kui juba teised hakkavad küsima, mis sinuga lahti on, siis on ehk tõesti aeg oma väärtused uuesti üle hinnata. Tegelikult olen ma sulle neetult tänulik, et sa seda märkasid ja ütlesid oma arvamuse välja(Lõvid ruuls:D! Ausad ja otsekohesed, Jess!). Mõtlen nüüd(ehk!?!) ikkagi sügavamalt oma tegude ja nende hilisemate tagajärgede peale. Niipalju siis sellest!:)

Once upon a time...

...there was a girl, whose life was literally fucked up. She did her best to solve her problems and get her life back on track, but no matter what she tried, it all turned out wrong, and she had to start all over again. One day, when she was having one of her mental breakdowns, a friend called her and said they could go out and have few drinks. The girl agreed. She had had it. She was already too sick and tired of her failures and disided it was her time to have fun.
She went out with her friend and his friends. Everything was great. She had had few drinks, the world had already begun to turn fuzzy, and she was offered to go to club. She was minor, but she didn't care, she walked into the nightclub and danced til fainting...
The morning found her lying in the bushes near by, stripped and raped. She woke up and when memories of last night appeared into her mind she bursted into tears and didn't knew what to do. There was only one thing for her left to do: her life was already miserable, she had no prospects, no reason to live for, her boyfriend had just broken up wiht her, her father had killed himself... She rised up and walked into the icy cold lake. She never looked back.
The end!

Ilusat õhtut kallikesed ja ärge võtke tõe pähe minu vaimse kõhulahtisuse tulemit, mida võite lugeda eestpoolt...:P
Ma olen üle nädala aja netis ja üle väga pika aja on mul tegelikult hea tuju. Elu on ilus ja värviline ja esmaspäevahommikud on imelised, eriti, kui sind kooli tuuakse, musiga ära saadetakse ja lubatakse jälle näha. Aga see oli eelmine nädal, see nädal sellist esmaspäeva ei tule...see nädal lähen ma kikuarsti juurde ja tema mind küll juba musiga teele ei saada ja tagasi ei kutsu...ainult üle minu laiba. Okei, tegelt on mega palju asju ja sündmusi, millest ma tahaks veel rääkida, aga ma lihtsalt ei jõua ja pealegi käib telekast Metsikud Tsiklivennad ja ma tahan seda vaatama joosta. Kunagi räägin veel sellest, kuidas ja kus ma reedel käisin ja kellega tuttavaks sain ja imestan selle üle, kust kõik mind teadsid, aga mina ei teadnud kedagi...:P
ciao!

Parem hetk õnne, kui õnnetu hetk!