näh, nagu ma olek mingi vana maeiteamisasi, et mõtteid koguksin. Ei sugugi ei kogu neid, aga vat tekivad iseenesest:D Täna hakkasin nimelt mõtlema enda iseloomule ja kui nõrga loomuga ma ikka olen: Mul on vaja vaid ennast tõestada, kui ma olen aru saanud, et jah, ma saan sellega tegelikult päris hästi hakkama, siis ongi kõik, peitel nurka ja haamer kätte(isver, kuihea see lause tuli, ise ka imestan). Olen teisisõnu tõeline lõvi, mul ON VAJA end tõestada, nii et inimesed, ärge solvuga nii kergelt minu peale(ei mõtle kedagi konkreetset, räägin üldistatult), kui olen endale tõestanud, et saan ka hakkama, siis jään rahule ja tean, et ei tasu enam närve kulutada mõttele, et tema oskab, tahan kaa, tean, et vajadusel olen suuteline sama tegema.(No kas just sama, aga sarnaselt:D)
Tegelikult olen ma ikka jube hea iseloomuga küll(ise arvan, ego tõuseb...) sest julgusest ja pealehakkamisest ei tule mul küll ilmaski puudust, aga tehnilist taipu napib, sest idee(nagu reidi test küsib: kas sinu jaoks on olulisem idee, või teostus?) on minu jaoks tähtsam, aga lahenduse otsimine põnevam(jälle a'la rate.ee:S)kui lahendus ise:D.
Täna oli trennis tore, või võib öelda, ka "tore". No ei saa ma selle loomaga läbi, ei saa. Aga eks ma üritan, kui ta jälle mulle määratakse. Tal on pöörane vajadus joosta teiste järele ja eda teeb ta ka siis, kui ma teda hoopis teise suunda juhin. Jah, ma tean, et ma olen ääretult vilets ratsutaja, aga suutsin siiski hobuse selga jääda, kui see järsku otsustas, et ta on jube kaugele maha jäänud teisest ja ta parem jookseb talle järele(ja suur on tõenäosus, et just mina olen tema suurejoonelises sööstus kuidagiviisi süüdi, sest ta on tõesti väga tundlik säärele ja kannale) alguses püüdsin kuidagi sadulas püsti tõusta, et mitte maha kukkuda, aga siis jäin sadula raputada ja jalused kadusid jalast, ratsmeid ei saanud tagasi ka tõmmata, sest muidu oleksin kohe lennanud ja seetõttu hoidsin ühe käega aga lakast ja üritasin teise kätte mõlemat ratset saada, et teda tagasi tõmmata. Siis aga vajusin ma jaluste kaotuse tõttu sadulas külili ja jäi üle ainult üks variant: ümber kaela kahe käega kinni ja otsi suuremat lumehange, kuhu end sujuvalt veeretada...:D
Õnneks ma selle hange valimisest kaugemale ei jõudnud, sest nüüd ta jõudis teisele hobusele järgi ja jäi parajal hetkel sammu, et ma jõudsin end tagasi sadulasse vedada. Tagasi sadulas olles ei tundnud ausaltöeldes üldse hirmu ega isegi värisenud viimase 5 seki sündmuste pärast(jap, kõik see jant, mis ma siia kirja panin kestis küll kõige rohkem 5-10 sekki) tegelikult oli mul, parafraseerides klassikat(Benjamin Leberti "Crazy") tunne nagu oleksin joonud umbes 10 Dünamiiti(või Starterit), jubehea oli olla.
Mul läks veel hästi, sest teine tüdruk ikka kukkus ja nüüd ootame järgmine pühaba küpsisetorti:D kuigi tegelikult poleks mul ka midagi koogi toomise vastu ja Ireen isegi tunnistas ausalt üles, et ma oleks pidanud ikka kukkuma küll, siis oleks me koos saanud kooki viia:DD Väga südamlik ja aus ülestunnistus:D eks ma ootan veel, galopi õppimine võtab kaua aega, ma jõuan veel kukkuda rohkem kui küll:D
miks veerandi viimasel nädalal peab iga päev töö olema? No vähemalt saab neljapäeva oodata, siis saame püstoleid näppida;)
No comments:
Post a Comment