Barbara ja meekook

ei, see ei ole mingi raamau pealkiri(kuigi üks raamat kannab pealkirja "Barbara ja suvekoerad", hea raamat, mul on ta isegi autori autogrammiga olemas...) see on minu tänase päeva lugu lihtsalt. Ma sõitsin täna Barbaraga, oli tore trenn ja munadepühad veedan ma ratsutades...
Kuna kõigil on mingid tunnid tegemata jäänud, siis otsustasime, et need teeme 10-11 aprill järgi ja siis 12 aprill läheme jälle metsa:) metsas on tore sõita tglt. Me tegime täna kohutavalt pika ringi, tegime natuke galoppi kh(väga palju ei saanud teha, sest hobused hakkasid üksteisest pidevalt mööda jooksma ja kuna lund lendas kapjade alt palju, siis ei tahtnud hobused üksteise taga eriti püsida. Üldiselt võin ma endaga rahul olla, sest ma suutsin täna jääda sadulasse hoolimata sellest, et Barbi mitu korda ehmatas, tegi imelikke sööste jne, aga üldiselt oli ta rahulik. Seda, kuidas ta platsi peal käitub ma ei teagi, treenerile oli üldse üllatuseks, et ma esimest korda Barbiga sõidan. Ireen sai täna Oopusega sõita veidi, sest Kipperil oli kohutav tahtmine ette söösta pidevalt ja üks selline sööst lõppes ratsanikule puu vastu põrkamisega(no kukkus maha). Siis vahetati hobuseid ja karavan liikus edasi. Enne sõitu vaatasime veel eelmine kord tehtud video kah üle ja peab mainima, et see aitas küll. See, kui end kõrvalt näed on ikka väga kasulik, sest siis saad kohe aru, mida sa valesti teed.
Üldiselt oli tore trenn ja kook, mida ma hommikul Selverist läbi kevadvihma toomas käisin söödi ilusti tilgatumaks:D hea seegi, et tagasi ei pidanud viima...

jälle joonistan...

ei mitte seda pilti! Ühte teist joonstan. Selle panin üles, et seda näidata ja et ikka eputada nagu alati. Mul on see häda, et ma alguses hakkan niisama sirgeldama, siis mõtlen, et võiks ikka korralikult teha. Hakkan korralikult tegema ja babah: mitu päeva ei saa pilti riiulisse pandud. Kodused tööd peaks enne ära tegema, aga ma joonistan juba. Pean selle kähku ära tegema muidu ei saa pikka aega rahu. Tegelt oli mul plaan juba ammu, et pean Annele sünnipäevaks tema pinidest pildid joonistama, aga ma ei viitsi kahte pilti ette võtta. No pole mul seda tahtmist. Üldiselt mulle meeldib koeri joonistada. See pilt, mida ma hobusest tegema hakkasin on ikka veel pooleli ja üks pilt, mis juba ammu oleks pidanud valmis olema on kah veel ikka pooleli.
Eks ma teen neid siis, kui mul vabast tahtest tehtavad valmis saavad ja mul midagi teha pole.
Aga üldiselt on elu tore. Gretele öeldi täna *jah* sõna ja mind kiideti selle eest, kui hästi ma füüsikat oskan. Kui ma ütlesin, et ma seda üldse ei oska, tehti suured silmad. Nagu ma kunagi ütlesin, ma ikka oskan üllatada eksju...

Ei, ärge sundige mind, palun...

kooli minema! Ma võiksin vabalt veel nädalakese või paar(kümmend) puhata...
Või siis ka mitte. Parem, kui see läbi saab. Viimane veerand, jess, I'm Happy! Kui see läbi saab, olen ühe osa sellest kolmeaastasest hullusest läbinud. Siis lähen juba vabatahtlikku hullusesse: ülikooli, või kutsekasse, või tööle, või jään koju lapsi kasvatama...

Ahjaa, ma ju kukkusin täna trennis lõpuks kah maha. Haledalt ausaltöelda. Hobune lihtsalt ehmus millestki ja tegi järsu kõrvalehüppe ja mina lihtsalt kukkusin. Hale! Ägedam(ja kõvasti valusam) oleks olnud ikka galopi pealt kukkuda. Ma lihtsalt kukkusin nagu küps õun hobuse seljast. See oli nii hale, et hakkasin ise ka naerma. Mulle tundub, et hobune naeris kah minu üle. Ta ei jooksnud isegi eemale vaid seisis lihtsalt tuima näoga edasi:D Kui inimeste koogieelistusi küsisin, siis pakuti küpsisetorti aga ma jään vist Selveri meekoogi juurde. Ma ei viitsi ise midagi nikerdama hakata ja meekook on minu lemmik niiet teistele peab ka meeldima:D

-käisime reedel ühes vanas majas pildistamas. Palju häid pilte sai.
-ma pistsin kinni terve hunniku snitslit, jube raske tunne on kõhus, ei tea, kas peaks Aktiviat võtma(või mis selle asja nimi oligi?)
-11 nädala pärast on geograafiast riigieksam, kas peaksin juba õppima hakkama?
-ma pean töökoha leidma või pokkerit mängima õppima(muide, üks teatud Grete võiks mulle oma blogile juurdepääsu lubada;) närvi ajab juba:D)
-ja tglt peaks korterit ka koristama aga ma ootan vist selle kippe asjaga suveni, aega ju on(NALI!!!)

kevaad...

on varsti käes jah teine. Täna sai avapaugu kevadvaheaeg ja homme lähen mina metsa kevadet otsima. Võibolla leian, võibolla ka mitte. Linnu laulavad küll juba akna taga lootustandvalt, kuid mine tea, äkki tuleb linnas kevad varem, kui maal? Tahaksin ka soosaarel ära käia ja vaadata, kas urgudest on värsket liiva välja aetud või ei, kas võib rebasekutsusid sealt loota... Kuigi ma pole ka kuigi kindel, et seal hoopiski mäger ei ela, sest eelmisel kevadel nägin tee peal värskeid mägrajälgi küll, tea, kas ta siis tõesti juba nii kaugele oli suutnud end vedada:D Loodan et ikka annab päikeselist ilma ka, aga kahjuks vist plaan rabasse minna jääb ära, sest jää on ikka liialt sulanud juba, muidugi võib seda veel Kilpkonnaga rääkida. Ahjaa, ma tahtsin ju näidata teile, kui kenas kohas asub mu "rabasaar", sest rabas ta küll ei ole, pigem midagi soo või isegi siirdesoo sarnast...

siin ta on, üsna lähedal Võru-Räpina maanteele, punane ring ümber tõmmatud. Sinna saamine on tõeline õnnemäng, sest männid on küll kidurad, aga üle neist ikka ei näe, samuti on tagasi tulemisega: ükskord oleksin mingi veidra haagi tõttu peaaegu Vinso risti välja jõudnud:D õnneks jõudsin enne metsaservale ja sain aru, kus ma olin, kevadel muidugi hea käia, põllud on paljad. Ainult kummikutest võib ilma jääda ja kummaliselt asendamatuks abiliseks on saanud monopod, mis väga edukalt igasuguseid matkakeppe asendab. Saab kenasti lombi sügavuse üle mõõta enne sinna ronimist ja kummikutega mutta sattudes on tugi olemas:D
Seda kõike kavatsengi koolivaheajal teha, näis, kas midagi mu plaanidest ka välja tuleb, sest mingil päeval tahan ka koeraga linnas käia ja see pühapäev pean veel ratsutama ka tulema, aga muidu on ju plaan vähemalt hea.;) Ja jahihooaeg ka läbi, julge metsas kõndida:D

ob oder über Oberammergau oder über Unterammergau...

Jaah, järjekordse koolinädala selgroog on pooleks ja tiksubki asi järjest enam koolivaheaja poole. Jess, see 10-nädalane hullus on läbi saamas! Homme on tore päev, homme on riigikaitsmise päev:D siis toob nooremveebel Härra meile klassi püstolid(ta võiks laskemoona ka tuua)... aga tänane mälumäng läks meil jummala hmm... kergelt öeldes võssa, aga ee polegi tähtis. Tähtis on see, et mina sain teada, mis gangreen on ja seda, et delfiinid võivad ka Niiluses olla:D aga täna otsisin ma netist jälle HR Gigeri töid, need on lihtsalt geniaalsed, ma armastan neid!!! Lisaks sellele täiendan ma oma teadmisi kunsti vallast ka pidevalt(no eks Grete antud raamatutega peab ju midagi tegema kah)vaatan tuntud ja vähemtuntud maale, autoreid, üritan aastaarve õppida, sest mul lihtsalt puudub pea nénde jaoks, aga äkki olen veel liiga noor et aastaarve peast teada. Äkki tulevad need oskused kõike aasta ja isegi päevade täpsusega mäletada ajaga? Ses suhtes imetlen meie emakeele õpetajat Vesta Pillet, ta on minu meelest lihtsalt super mäluga.
Ah ja siis veel vaidlesin täna ühe inimesega teemal, mis tähendab sõna "timelapse photography", aga seda ei tea ma ikkagi:D pakkusin, et see on lihtsalt pika säriga tehtud pilt, sama seletab ju umbes ka sõnaraamat aga tema arvates on see midagi sellist, et iga mingi aja tagant teeb fotokas uue pildi... hmm, ma peaks tglt uurima täpsemalt, aga ma ei viitsi kh, sest nett on jama ja ma hakkasin jälle uut pilti joonistama, seekord hobune, kes seisab udusel karjamaal:D

Mõned kogutud mõtted

näh, nagu ma olek mingi vana maeiteamisasi, et mõtteid koguksin. Ei sugugi ei kogu neid, aga vat tekivad iseenesest:D Täna hakkasin nimelt mõtlema enda iseloomule ja kui nõrga loomuga ma ikka olen: Mul on vaja vaid ennast tõestada, kui ma olen aru saanud, et jah, ma saan sellega tegelikult päris hästi hakkama, siis ongi kõik, peitel nurka ja haamer kätte(isver, kuihea see lause tuli, ise ka imestan). Olen teisisõnu tõeline lõvi, mul ON VAJA end tõestada, nii et inimesed, ärge solvuga nii kergelt minu peale(ei mõtle kedagi konkreetset, räägin üldistatult), kui olen endale tõestanud, et saan ka hakkama, siis jään rahule ja tean, et ei tasu enam närve kulutada mõttele, et tema oskab, tahan kaa, tean, et vajadusel olen suuteline sama tegema.(No kas just sama, aga sarnaselt:D)
Tegelikult olen ma ikka jube hea iseloomuga küll(ise arvan, ego tõuseb...) sest julgusest ja pealehakkamisest ei tule mul küll ilmaski puudust, aga tehnilist taipu napib, sest idee(nagu reidi test küsib: kas sinu jaoks on olulisem idee, või teostus?) on minu jaoks tähtsam, aga lahenduse otsimine põnevam(jälle a'la rate.ee:S)kui lahendus ise:D.

Täna oli trennis tore, või võib öelda, ka "tore". No ei saa ma selle loomaga läbi, ei saa. Aga eks ma üritan, kui ta jälle mulle määratakse. Tal on pöörane vajadus joosta teiste järele ja eda teeb ta ka siis, kui ma teda hoopis teise suunda juhin. Jah, ma tean, et ma olen ääretult vilets ratsutaja, aga suutsin siiski hobuse selga jääda, kui see järsku otsustas, et ta on jube kaugele maha jäänud teisest ja ta parem jookseb talle järele(ja suur on tõenäosus, et just mina olen tema suurejoonelises sööstus kuidagiviisi süüdi, sest ta on tõesti väga tundlik säärele ja kannale) alguses püüdsin kuidagi sadulas püsti tõusta, et mitte maha kukkuda, aga siis jäin sadula raputada ja jalused kadusid jalast, ratsmeid ei saanud tagasi ka tõmmata, sest muidu oleksin kohe lennanud ja seetõttu hoidsin ühe käega aga lakast ja üritasin teise kätte mõlemat ratset saada, et teda tagasi tõmmata. Siis aga vajusin ma jaluste kaotuse tõttu sadulas külili ja jäi üle ainult üks variant: ümber kaela kahe käega kinni ja otsi suuremat lumehange, kuhu end sujuvalt veeretada...:D
Õnneks ma selle hange valimisest kaugemale ei jõudnud, sest nüüd ta jõudis teisele hobusele järgi ja jäi parajal hetkel sammu, et ma jõudsin end tagasi sadulasse vedada. Tagasi sadulas olles ei tundnud ausaltöeldes üldse hirmu ega isegi värisenud viimase 5 seki sündmuste pärast(jap, kõik see jant, mis ma siia kirja panin kestis küll kõige rohkem 5-10 sekki) tegelikult oli mul, parafraseerides klassikat(Benjamin Leberti "Crazy") tunne nagu oleksin joonud umbes 10 Dünamiiti(või Starterit), jubehea oli olla.
Mul läks veel hästi, sest teine tüdruk ikka kukkus ja nüüd ootame järgmine pühaba küpsisetorti:D kuigi tegelikult poleks mul ka midagi koogi toomise vastu ja Ireen isegi tunnistas ausalt üles, et ma oleks pidanud ikka kukkuma küll, siis oleks me koos saanud kooki viia:DD Väga südamlik ja aus ülestunnistus:D eks ma ootan veel, galopi õppimine võtab kaua aega, ma jõuan veel kukkuda rohkem kui küll:D

miks veerandi viimasel nädalal peab iga päev töö olema? No vähemalt saab neljapäeva oodata, siis saame püstoleid näppida;)

Riigikaitse, mälumäng ja seelikupäev...

Ehk siis kõigest järgemööda:
Täna läksime riigikaitse tunnis jälle kaitseliidu majja, seekord anti meile paari peale üks ja õpetati igast laskeasendeid ja käitumist tiirus. Poistel oli nalja nabani vist, kui nad vaatasid, kuidas tüdrukud nende rauakolakate vintraudu üleval püüdsid hoida(ilma toeta oli ikka krdi raske küll:D) aga meie jälle naersime selle üle, kuidas Kevin automaati laadida üritas, no tunnistan, et oli küll raske, aga sain ikka ise vinnastamisega hakkama:)muidugi oli naljakas vaadata, kuidas Jane harjutades pidevalt õpetaja pead sihtis, aga et salved olid kõik tühjad, siis oli lihtsalt naljakas...(ise ta ronis pidevalt talle toru ette)...
Aga mina üllatusin tõsiselt, kui eile huvipressi sattudes nägin, et me eilse mälumänguetapil nii kõvasti panime, isegi esimest kohta jagasime 12 punktiga, samuti on imelik see, et isegi kui me üle ühe korra oleme käinud, ei ole me ikka viimased, vaid lausa üllatavalt 9.kohal:DDehk 2 mängu oleme mänginud, kaks on meelest läinud. Kui nüüd mõelda, siis ei tule mulle kahjuks ettegi kõik need õiged vastused, mis me saime, Rooside sõda läks kahjuks nihu, oleks võinud selle ikka ära tuua. Samuti läks võssa mu pakkumine Ungarile ja oeh, midagi oli veel... a no balletti me ei teadnudki, ja haigus kah võsas, aga ilmselt pidi siis ülejäänu kõik õige olema...vau, ma imetlen meid:D
Ja homme on seelikupäev! Mul ei ole seelikutki, mida selga panna... Nummi, lähen pükstega siis. Olege mõnusad ja moodsad, I LOVE YA ALL!

mul on hirm oma seljatagust vaadata, sest seal ei ole väga võimalik enam põrandavaipa erinevate esemete alt tuvastada, kas ma peaks koristama hakkama?

Reporter ja tema koeralood...

...a.k.a ValnerTV. Juba pikemat aega häirib mind totaalselt Reporteri allakäik. Algus oli ilus ja tore, kuid mida aeg edasi, seda kollasemaks see uudistemagasiiiin muutub. Tema viimane pärl, esmaspäeval esietendunud lugu sellest, kuidas Raplamaal kaks koera jälle maha lasti, ei olnud midagi paremat. Võiks olla mingigi eetika, aga kus sa sellega.

Tutvustan teile ValnerTV programmi: Kõigepealt, näitame 30 sekki koeralaipasid(kui neid on, kui pole, siis seda, kuidas herr walner vaestele nälginud kutsadele toitu kotist välja kallab), siis hakkame rääkima, mis juhtus ja näitame veel poolteist minutit seda, mida ennegi. Siis näitame, kus see juhtus, siis käime ja ajame näpuga rida pidi jälgi, vaadame sündmuspaiga ohtralt nutva omaniku või herr waneri saatel üle, küsitleme tunnistajaid või nende puudumisel räägib herr walner meile oma versiooni loost. Nüüd on õige hetk uuesti laipasid näidata, kuid veidi täpsemalt, vaatame üle verised kohad, vaatame, et haav ikka terve ekraani täidaks, ja nüüd on õige hetk vaataja arvamust kallutama hakata, sest nüüd toome välja peasüüdlased pea igas asjas: JAHIMEHED!!! Nii, aga nüüd näitame kõhedusttekitavaid kaadreid sellest, kuidas näota käed lükkavad rauda kaks padrunit ja suunavad toru ilmsüüta kutsa peale, kes koos omanikuga edasi tagasi silkab. Näitame, kuidas paistab pilt läbi optika ja kuigi käsi väriseb, jääb ta siiski kutsal pidama... Siis näitame jälle laipasid ja veriseid kohti. Siis näitame veel neid veidi ja sujuvalt üritame ikka vaatajat kallutada mõtlema selles suunas, mis vajalik on. Kõik, programm läbi, herr walner ütleb veel kõhedust tekitavad lõpusõnad ja jääbki meil üle oodata vaid järgmist osa ValnerTV seriaalist!

Jahimehed on vist kahjuks kõige rohkem tavainimesega pahuksis olevad inimesed...ja ma ei süüdistagi inimesi selles, aga jäägem mõistuse piiridesse, nii nagu on nõmedaid vendi, kes käivad metsas selleks, et oma optikaga uhkeldada ja hiljem sõpradele sokusarvi seinal näidata, on ka neid, kes suhtuvad loomadesse austavalt, kuid kurb tõsiasi on ikka see, et meelde jääb mulje, mille jätsid need, kes on tõelised tõrvatilgad meepotis... Kahju, kahju koertest, kes ka kahjuks mõnevõrra omaniku lolluse tõttu hukkusid, kui ka sellise värdja pärast, kes seadustele ja eeskirjadele sülitab!

muideks, miks keegi selle üle ei kisa, et reporter kenasti relvaohutuse eeskirju rikkus?

Uued sõnad ÕS-is

http://www.eki.ee/keeleabi/index.php?leht=9
Sellega seoses tuli mulle meelde, et homme on saja sõna töö ja mul jäi sõnade leht kooli...
Aga eesti keel on tore, vaadake vaid neid uusi sõnu ja te naerate end ribadeks, vähemalt osaliselt või ainult sisemiselt...

***

Sai siin oma blogi läbi loetud ja mõeldud, et küll ma olen ikka pentsik inime. No kui vaadata seda, millest ma oma postitustes kirjutan, siis võiks arvata, et ma olen mingi paduroheline või vastupidi eehh.... noh... rohelise vastandvärv! Normaalsed inimesed kirjutavad oma bloogi mis neil päeval huvitavt toimus või oma lemmikbändist, või jalkavõistkonnast...
Jah, ma tunnistan tõesti, et olen täielik erandjuhtum, aga samas tekib ka küsimus, kes meist poleks. Võtkem näiteks mu pinginaabri(ma loodan, et ma nüüd koolis tappa ei saa;)):
Mind ei pane muretsema need asjad, mis teda, mina pole selline patrioot nagu tema, mul pole sellist pead, nagu temal(igas mõttes)aga samas olen mina jälle selline totu, kes oma vaba aja sisustaks metsas jalutades, oma ajusid marineerin ma täiesti vabatahtlikult alkoholiga ja mina tegelikult olengi see veidrik, kes vahest tänaval kõndides endaga räägib ja valjusti mõtleb. Filosoofia pole küll kunagi olnud mu tugev külg, sest oma haiglasel moel suudan ma kõik filosoofilise teksti vasakule pöörata või lihtsalt materiaalseks teha. Let's face it, olen lihtne maamats, pole mul ei nägu, ei tegu!:D Ja näete kui haiglane on see, et ma selle üle ka ise naerda suudan! Olen õnnelik oma väikeses maailmas, kus tähtis on see, mida sa teed, mitte see, millest mõtled, oh kurat, liiga sügavmõtteline lause minu jaoks...

Kui ma ei kuulaks metalit, värviks oma pea plontiks ja ostaks endale chihuahua ja roosa kabrioleti ja vaataks elu läbi roosade prillide 8-D a'la:

Aga seni elan edasi argipäeva kõntsas, võitlen majanduslangusega ja üritan õppida.

me kõik ju oleme erandjuhud