metsa, metsa, metsa...

nädalapäevad käin ringi ühe mõttega, tahaks maale, tahaks metsa. Käiks ja piiluks, kuidas kitsed metsaserval lume alt söögipoolist otsivad või ragistaks natuke noores haavavõsas. Kraaksataks pasknäärile vastu või loeks lume pealt metsaajalehti. Roomaks veidi lume sees ja suruks end murust madalamaks, et ainult mitte rebasele silma jääda, rassiks päevakese lumes mütata läbi vaikse lumesajuse metsa. Käiks vaataks üle kõik vanad ja tuttavad kohad, mis talvel nii teistmoodi, kui suvel on, ehk läheks isegi kobraste tegemiste kohta uurima, ehk leiab isegi jääaugu, kust välja ronitakse kevade saabumise puhul värskeid oksi närima...
Läheks paneks üles lindudele toidulaua metsa, ja viiks oravatele mullusuviseid pähkleid, need kaovad laualt alati kõige kiiremini;) Varsti hakkavad rebased urukohti otsima, siis peab varakult platsis olema ja peale passima, kuhu seekord kiivalt varjatud saladus peidetakse, kuigi see õige varsti ise päevavalgele ronib:)
Nüüd olen tõeliselt aru saanud, et linnaelu pole minule, mind tõmbab ikka sinna, kus augustiudu heinamaid looritab ja rukkiräägud ja sookured telgis magades unelaulu laulavad.

Suvele olen ka palju mõelnud. Tahaks seeaasta jälle Saaremaale minna suvel, aga kas ja kui kauaks on iseasi. Kahjuks puudub minu varustuses väga vajalik peegelkaamera, ja vajalik pikk toru, millega võiks linde püüdma minna, ujuvat varjet, et kusagil siseveekogul passida, kardan, ei oska ma ise samuti konstrueerida, kuigi kui väga tahta, saaksin hakkama küll, suurem mure oleks selle transportimine. Kindlasti tahan sel aastal varjetelgiga pildistamist proovida, sellest oli ju ka looduspildis teema, kuidas odavat telki varjeks sobitada, seda kavatsengi teha;)
Meenikunnosse tahaks ka kaunite sügisvärvide aegu sattuda. Rohkem hetkel väga ambitsioonikaid plaane pole, sest suure tõenäosusega tuleb ikka suurem osa suvest kusagil supermarketis asju riiulile laduda, et võiks endale mõnd objektiivi lubada...:/

Mälust ja tema mängudest vol2

Laupäevase mängu tulemuseks jäi meil siis 8-9. koht Ugandi regiooni rahvaliiga A-liigas. Ja lõpuks jäi peale ikka Rappin ja meil jäi üle tunnistada, et ei ole me midagi nii vormis, kui võiks. Väikeseks lohutuseks jäi muidugi see, et Rappini mehed napi 1 punniga 4. kohale jäid ja ümbrikust kah ilma jäid. Nagu sm Meensalu ütles, ei oleks 4. koht olnud sugugi paha, kui oleks kaotatud 5 või 6 punktiga. Meil läks aga nii nagu alati ja Räpina meeskond oli esimesel poolajal kindlalt juhtimas 32 punktiga, Rappinil oli 24 punni. Seal olekski võinud mängu ära lõpetada:D

Varsti lähen ratsutama ja siis peab jälle uuele koolinädalale vastu minema, kahjuks. Ratsutamas on täiesti tore käia ja kindlasti kavatsen seal käia, kuni rahaliselt võimalik on, sest kui võimalust on, siis miks mitte käia. Eelmisel korral oli meil ka esimene langeja(Kipper tegi jälle oma kipperivigureid, minuga tal see ei õnnestunud, mina jäin selga) ja eile sai vist ka torti, ei teagi, kas meile ka midagi jäeti;) Ratsutamas olen juba palju juurde õppinud, kuidas hobusega koostööd teha, kuidas teda rohkem oma kontrolli alla saada jne. Kahju on muidugi, et suvel treeninguid ei ole ja et Timmo Tallid ka likvideeritakse, ei teagi, kus saaks suvel harjutamas käia. Eile nägin, et kusagil Räpina lähedal on ka kellelgi tall(nägin ühte tee ääres ratsutamas), peaks uurima, kelle oma ja millised hobused seal on, ehk oleks seal võimalik käima hakata. Ratsutamine on küll nagu rattasõit, mis meelest ei lähe, aga harjutada tahaksin ikka.

Tamula Tallides on paar väga mulle meelepärast hobust, parajalt pisikesed aga vilkad ja kergesti juhitavad. Noh, jah, Kipper pole küll mingi pisike ja vigurit on ta ka parajalt täis, aga sõita on temaga väga mõnus. :) Samuti tahaks kunagi Oopust proovida, ta tundub ka väga hea sõiduloom olevat, aga senini on Veroonia ikka mu isiklik lemmik;)

Kunas see küll viimati oli...

... kui sai võetud kätte kaamera, et minna loodust pildistama, justnimelt loodust. Inimesi, koeri, kasse, maju, sildu, kõike muud, aga loodust.... njaaaah, ammu....:/
Pean filmi ilmutusse viima, äkki tuleb sealt midagi head, mida võiks ka ammu kopitama läinud pildiblogisse riputada. Ja tegelikult, kuna ongi mul aega loodust pildistada...? Pühapäeval, umbes 3-5 tundi, kui on selge ilm, ja vaba päev. Linnas elamine mõjub hingele laostavalt, sa oled ümbritsetud sadadest inimestest, kuid ikka üksi. Metsas oled sa üksi, nii vaimselt, kui füüsiliselt, siin aga ainult vaimselt. Metsas on vaikus, rahu, siin... noh, siin on ka vaikus, kui seina ja akna taga kõik magavad...
Metsas on pime, nii, et pead kaua aega harjuma, enne, kui näed rada, kus astuda, siin...on valge, ka öösel.

Metsas, oh jah, metsas,... vat sinna ma tahaks, kitseda, rebaste, tihaste ja pasknääride juurde...

Nostalgiahoog pühapäeval kell 22.48, et mul pole ka paremat teha...

Mälust ja tema mängudest/ma suudan üllatada, ka iseennast;)

juba 4. hooaega osalen maakilva mälumängusarjas. Väga tore on tegelikult. Homme on tulemas 3.mäng ja see siis otsustab, kas me ka Superliigasse kvalifitseerume, või jääme Rahvaliigasse vegeteerima. Täna oli tore juhus. Klassijuhataja tuli koridoris ligi ja ütles, et ma kuulsin, et sa käid ratsutamas. Ma pidavat kogu aeg üllatada suutma. Alguses tuldi tema juurde jutuga, et tead, Kristiina mängib mälumängu, ja nüüd siis tuldi ja öeldi, et tead, Kristiina käib ratsutamas ka. Seda et ma ratsutamas käin, lobisesin ise välja, kuigi ma ei saa aru, kuidas suudan ma üllatada. Ma ei varja ju ometi kunagi, ja räägin, kui mult küsitakse millega ma tegelen. Selle, et ma mälu mängin, nuuskis meie õppealajuhataja, minu goegraafiaõpetaja kusagilt vanast Räpina valla lehest välja. Nüüd siis anti mulle ülesanne, et moodusta siis meie klassist võistkond Kreuzu 2009 aasta mälumängusarja. Hah, nagu pioneeriülesanne või nii, ma pole kunagi pioneer olnudki.

Naljatilgad, ma olen ju selge nagu seebivesi, pole ma midagi mingi üllataja, tulge ja küsige minult ise, mida teada tahate, ma olen ju sääne lobamokk, et räägin niikuinii kõik välja:D
(no päris kõike kah ei räägi...)

Jõulud läbi, aasta kah kohe

teeme siis kokkuvõtte aastast:
Jaanuar: Hmmmmmmm, las ma mõtlen korra, mittemidagi tähtsat ei tule kohe meelde. Ahjaa, mälumängus käisin, rahvaliigas, või oli see veebruaris... A ja builuugia olümpiaadil kah käisin...omast arust... jah, ja käisin Jaanus Järva fotokoolitusel, ostsin endale viimase lotovõidu raha eest fotoseljakoti, alustasin aatat, mil lubasin, et ei tarbi alkoholi ja jätan maha suitsetamise, mitda pole kunagi teinudki (aasta lõppes 19. juunil)

Veebruar: umm, sõbrapäev oli, millest ma midagi ei mäleta... ja midagi vist nagu ei olegi rohkem.

Märts: eip, ei midagi ei mäleta sellest tähtsat... jah, käisin M.Härmas ja H. Treffus katsetel :S

Aprill: Nali, ei ole naljakas... koooool, mis siis veel, õigus, käisin jälle sisseastumiskatsetel, seekord Kreutzu

Mai: Valmistusin eksamiteks kõvasti õppides...mitte midagi...

Juuni: Oeh, eksamid, kool lõppes, sain kõik eksamid viied, a.k.a lõpetasin kiitusega, katkestasin oma pool aastat kestnud tsölibaadi alkoholi suhtes, käisin jaanipäeval, töötasin nagu segane maasikapõllul, käisin malevas, mida veel, ongi vist kõik... ahjaa, viisin paberid Kreutzu sisse :)

Juuli: Töötasin pool kuud Haameri juures, emmm... puhkasin teise pool kuud

August: JAH, august, tore kuu, sain juhuslikult 17 täis, ei saanud midagi sünnipäevaks, eriti fafa:s, Läksin kaheks nädalaks Saaremaale õele külla, Sain juhuslikult tuttavaks Valmar Voolaiuga, kes puhtjuhuslikult töötas mu õega samas asutuses, veetsin kaks nädalat toimetuses niisama tsillides, veetsin 12 tundi oma puhkusest bussiga saaremaale ja tagasi sõites, külastasin Võrtsjärve linnuvaatlustorni(no seda mis seal teeääres seisab) jube kõrge oli ÄGE!, a, õde leidis mulle Võrus korteri, Veetsin viimase nädala oma suvevaheajast seda remontides ja siis algaski juba koooool...

September: Möödus sisseelamise tähe all. Igas mõttes sisseelamise... Sain tuttavaks oma uue klassiga, ekslesin mööda uut koolimaja, harjusin elama üksinda oma korteris, no ja üritan siiani harjuda mõttega, et ma elan kärarikkas linnas(fastic)

Oktoober: Käisin Kilpkonn Annega(alias Anne Soovik) Ja oma õe Annega rabas jõhvikal, Kilpkonn Anne jagas minuga lahkesti oma Canon 400D-d ja Sigma 105-st makrot(MÕNNA OLI:D), Õppisin kõvasti, ja, noh midagi väga rohkem polndki

November: mmma ei mäleta, mida ma novembris tegin...

Detsember: Käisin klassiga Tallinnas õppereisil, tegin jõulukinke ja võtsin neid vastu, Ja endiselt igatsen uue fotoka järele.

Elame veel ka uuel aastal, ja ärgem laskem majanduslangusel endid mõjutada, sest kõik on üleelatav v.a ehk tuumasõda võibolla, kuid äkki seda siiski ei tule...
Hõissa!

(;sissyJ;)

Jõulufiasko

Mis sel aastal jõuludel viga on? Täitsa jõiulud kohe... Raha ei ole, rahu kaa ei ole, missest et SMS-laenu ei ole võtnud. Täitsa....
Kodus on jama ühe tõbise metskitsega, kes otsustas, et tema elab nüüd meie õue peal(praktiliselt), Jõululaupäeval otsustas õe kõhutita, et tema tuleb nüüd. Deem people, mis toimub? Ma juba huviga ootan, mis homme juhtub, ja milliseks veel aastavahetus kujuneb... õ

Selle kitsega oli meil koeraga eile tõeline Chicago. Tahtsin koeraga jalutama minna, ja läksin uksest välja ja see kits seisis jälle keset hoovi. Koer pani talle järele, mina panin koerale järele. Arvasin, et kits paneb plehku aga näe sunnik oli ikka haigusest nii nõrgaks jäänud et ta ei jõua eestki joosta. Seisab keset õue ja üritab oma nudipeaga küll mind, küll koera rünnata. Tegu on sellesuvise sokupoisiga, kellel pasatõbi küljes. Hommikul on hästi näha, kui on käinud õunapuude alt õunu nosimas, siis pikad pasarajad on taga teisel.
Tagaajamine päädis sellega, et kits kukkus kõhuli kraavi, kust ta enam püsti ei tahtnud saada. Mina tirisin ülierutatud koera eemale,(kusjuures koer arvas vist, et talle on mingi uus mänguasi toodud. Kui mina kartsin, et see kitsele kõrri kargab, siis ta ainult nuuskis ja lakkus teda. Ei puutunud isegi hambaotsaga mitte, tal oli vist ainult tagaajamise ja haukumise lõbu:D)aga kits jäi kraavi pikali. Tõstsin siis nõrgukese turjapidi jalule ja mõtlesin veel, mida temaga peale hakata. Haige on ta raudselt, selles pole kahtlustki, aga minu hing ei ole ka nii julm, et ise tema elu kallale minna. Pikemalt mõtlemata lasingi tal minna, kuigi ta veel mulle pikalt järele vaatas, miks ma ta minema lasen, justkui tahaks öelda, et parem lõpeta mu piinad. oeh...

Tagaajamisel oli mul ka mingi aeg mõte, et püüaks ta kinni, kuna mul koera jalutusrihm käe otsas kõlkus, ja kutsuks jahimehe, tehku ise temaga, mis heaks arvab. Koer arvas muidugi, et tema mänguasi kisutakse julmalt tema käest ära aga minust läks see kits rahulikult, võibolla veidi šokis metsa, aga jälgede järgi oli ta jälle öösel ümber maja tiirutanud.

Nuvot, ja öelge veel, et majas ei peaks jahimeest olema, nagu ma paar juttu allpool juba mainisin...

(;sissyJ;)

hallist massist

koosned sina, koosnen mina ja koosneb ka tema. Me kõik oleme väikese ja hallid osakesed suures hallis süsteemis. Paljud osakesed ei julge erineda. Erinemine on alati tähendanud surma, kõrvaleheitmist või põlgust. Valge tuvi, sueb enne teisi. Valge vares... tema... ta ei pruugi täiskasvnukski saada. Sellepärast olemegi kõik hallid. Ühesugused, et sarnaneda üksteisele, et koos eksisteerides ellu jääda. Me võitleme igaüks oma elu eest. Meile ei lähe korda teiste osakeste mured. Iga osake enda eest.
Hall süsteem on kõikvõimas. See pooldab ühtsust. Pooldab seda, et keegi ei erineks. See pooldab tugevamate osakeste võimu nõrgemate üle. Süsteem on asi, mida ei ole võimalik võita, sest jälle tuleb mõni tugev osake, kes laialipekstud süsteemi jälle kokku korjab ja liidab ühte, et veelgi hallimaks saada.
Erinejad on surnud. Maailm on surnud. On ainult hall mass. Hall mass liigub tugeva osakese käskude järgi ja tugevat osakest usutakse. Hall mass on kergesti mõjutatav ja juhitav, kui eesotsas on veenvalt tugev osake.
Maailm on nagu universum, mis koosneb hallidest kogumitesest, galaktikatest. Galaktika ei tea, mis toimub teises galaktikas. Galaktikas on oma mured ja omad rõõmud, omad valitsejad ja heidikud, sest HALL, see on kõikvõimas...
(;sissyJ;)