Kahe jalaga maha

Tere. Mina olen Kristiina. Olen oma elu viimased 11 aastat õppinud elama. Tunnistan, et olen täielik iseõppija, seega ma olen teinud palju vigu, mida edaspidi üritan vältida. Ma pole seda kunsti veel täielikult omandanud, kuid iga päev on õppetund, millest üritan mõnda kasulikku kõrva taha panna. Seega vabandan juba ette, kui mu jutt võib vahel kõlada lapsikult, naiivselt, ebaküpselt või koguni rumalalt. Olen teel eneseparandamiseni ning see pole kerge. On raske astuda jälgedesse, mida on ette teinud keegi, kelle sammud on oluliselt pikemad, kui mu jalad eales õpivad kõndima. Iga päev näen ma edusamme, iga juhtum mu elus õpetab mind end rohkem kontrollima, rohkem ennast teadvustama.
Ma näen vaeva. Kuigi ma ei taha. Ma olen oma vanuse kohta juba niigi liiga vana. Ma ei taha olla liiga täiskasvanud. Tahaks lumesõda mängida ja õunaraksus käia. Ma ei tahaks üldse mitte vastutada. Mind ei rahulda mulle peale sunnitud koorem. See surub mind üha madalamale, kõvemini vastu maad. Kahe jalaga maha. See hävitab mu unistused, see tapab juba eos igasuguse lootuse võimatute asjade võimalikkusest, aga ma vajan oma unistusi! Miks ei tohikski mul olla oma ideaalset maailma, kus ei ole valu, ei ole haigusi, kus kõik on kõigi jaoks täiuslikud. Iseenda jaoks täiuslikud.
Ja kui ma üritangi hakata vastutustundlikuks ja end ankurdada, siis peetakse seda valeks. "Oled veel liiga noor." "Naudi elu!" "Vaata ilma, enne kui pere lood!"
Türa, mida te minust tahate!?!

Brüsseli kroonika vol 14: Soome ehitaja

Ehk lugu sellest, kuidas Krissu käis Volvosid jahtimas, kaardimängus haledalt pähe sai ja selle tagajärjel alasti mööda Belgiat ringi jooksis ning ka mõningaid muid juhtumisi, mis vahepealse kuu aja sisse mahuvad.

Alustame kaugemast minevikust. Ma ei mäleta põhimõtteliselt midagi, mis on kaugemal kui kolm päeva. Usute või ei...nii lihtsalt on. Ühel kaunil päeval käis Brüsseli kroonik lõpuks ka Brüsselis endas ära. Ma ei oska midagi põhjapanevat öelda selle linna kohta. See on kohutav paik minusuguse metsaelaniku jaoks, kuid minu kirjaniku ja kunstnikuhing tahaks sinna jäädagi. Vähemalt paariks kuuks. Uskumatult räpane, kole, vastik, kohutava liiklusega (kui te varem pole Belgias rattaga liigelnud, siis ma ei soovitaks esimeseks kohaks, kus seda katsetada Brüsseli kesklinna valida, võite surma saada), inimesi on palju. Liiga palju. Aga mingi osa minust tahtis ringi keerata ja vaadata tagasi nendele tänavatele, seal elavatele inimestele ja lihtsalt istuda ja jälgida seda inimevolutsiooni taset, mis valitseb nö "Euroopas". Brüssel jääb ilmselt minu jaoks tabamata imeks, mille võlusid ma kunagi ei näe. Rongiga öösel sealt läbi sõites, seirasin sealset punaste (tegelikult küll roosade) laternate tänavat, kus neiud end vaateaknal möödujatele müüvad. Tahtsin olla seal, kõndida, vaadata. Imetleda. Mingi osa minust tahtis ennast seal müüa. Hämmastav, kas pole. Noh...selline ma kord olen....

Pärast Brüsselit käisin vaatamas üht Volvot. Kaunis isend, nii kehalt, kui vaimult, kui auto kohta saab nii öelda, kahjuks kergelt tõbine, mistõttu ta hetkel valikust välja jätsin. Aga sellega ei piirdunud veel mu jaht Volvodele, mis ilmselt jätkub veel ka homme. Seda juhul kui saan enda käsutusse Mersu, mis mind mõne Volvoni viib. Keeruline eks... :) tegelikult mitte. Lõpuks ma ilmselt siiski lähen siit ikka Mersuga, mis on minu jaoks kergem, kiirem ja odavam lahendus, kui teise auto ostmine. Aga see selleks.

Kust tuli see kuradi Soome ehitaja...ma ei tea. Eestist ta igal juhul tuli. Tema on see, kes mulle kaardimängus korduvalt pähe tegi ja niisiis avastasin ma, et alasti öösel mööda võõra riigi pinda jooksmine on kindlasti midagi, mida igaüks peaks proovima. Nüüd võin oma "To do" listi veel ühe ristikese juurde tõmmata ja olla rahul, et mu aastane Belgia lähetus pole täiesti asjatult möödunud. Juba paari nädala pärast ootab mind ees veel üks kogemus, mida väga siit riigist otsin, nimelt lähen üritusele " I love techno", kus esineb suur osa DJ-de paremikust, nagu Knife Party, Martin Garrix, Baauer, Disclosure...ma ootan seda... (http://www.ilovetechno.be/?page_id=957) God dammit, ma tahan minna ja end välja elada!

Niisiis oli mul nädal aega lõbusat elu, kui mul oli elamine mehi täis. Mehed läksid juba koju ära. Sellest on kurb. Nüüd tuleb mul järgmised kolm kuud üle elada, kuniks ise saan käigu sisse panna ja tuld tõmmata. Mind oodatakse Eestis. Ma tean seda. See innustab iga järgmist päeva hingega ette võtma, et see edukalt seljatada!

and now sit back and enjoy the beat...

Smoke'n'fly

Lülitan välja tuled, tõmban koomale uksed. Süütan üle mitme- setme nädala ühe sigareti ja tõmban mahvi. Mitte et ma seda igatsenud oleks. Lihtsalt täna, lõpetades jälle nii hilja, tundus see vajalik. Kell on 9 läbi, väljas on juba pime. Õhtu on soe. Istun koerakuudi katusel, kõlgutan jalgu ja mõtlen elu üle. Lasen end selili katusele, vaatan taevast, kus pilved on kollakat tooni- valgusreostus. Harvade pilvede vahelt näen üle pea lendavaid lennukeid, kõrvades kohiseb pidev automüra maanteel. Tallist kostab hobuste liikumist-tegutsemist. Kuidagi kõle, vale, nõme on olla.

Brüsseli kroonika vol huijevosnajet: Justus

Kuidas kurat sai minust nüüd siis järsku kassiomanik? Ega ma ise ka ei tea. Ja miks on Slovakkia kass parem, kui Eesti kass, seda ma ka ei tea. Igal juhul on nüüdseks see punapäine kõuts minuga esimesed 1300 km tervest teekonnast läbinud ning peesitab mõnuga õhtuti mul süles ja naudib tähelepanu.

Mis teha, ma võtaks endale vist kõik maailma kodutud kassipojad, kui mulle see voli antaks. Ei saa miskit parata, mu loomuses pole julmust jätta juhuse hooleks elusolendit, kelle inimesed on muutnud juba kord endast sõltuvaks. See nimetu kõuts, kellega pime õhtu ja joodud alkohol (kuradi prantslaste vein, sakslaste jääger, itaallaste grappa, eestlaste vanake ja portugallaste mingi hägune sodi...võistluste Nation Eveningud on saadanast!) mu teed ristas on hetkel mu võimalus oma lähedusevajadust kellegi peale välja elada. Ja see talle isegi meeldib.

Mida aga rääkida teile nendest riikidest, kus ma nüüd siis käisin?Nädal aega Ungaris, teine nädal Slovakkias, läbisõit Austriast, Saksamaalt ja Luksemburgist. Ma nägin tegelikult üsna vähe, aga piisavalt, et tekiks huvi. Slovakkiasse, nagu ka Ungarisse läheksin ma veel hea meelega tagasi. Need on minu jaoks huvitavad riigid, kahju on vaid sellest, et aeg ja võimalus nendega tutvumiseks oli üsna piiratud.

Slovakkias sain teha ühe üürikese jalgrattaringi, mille käigus kohtusin kohalike metskitsedega, kellest üks oleks mulle peaaegu sülle jooksnud. Minu kahjuks olin läinud püüdma maastikke ja fotokaamera ees oli lainurkobjektiiv, mis looma heina seest välja eristada ei suutnud. Seega jäi see elamus vaid mu enda jaoks põnevaks, kellegagi jagada seda ei saa. Slovakkias paiknesime väikeses Topolcianky külas, mis asub Tatrate eelmäestiku läheduses. Silmapiiril ilutsesid kogu aeg kaunid mäed, mis meeldisid mulle seda enam, et need on järsemad ja paistava ligipääsmatumad, kui näiteks Belgia Ardennid, mis pigem pehmeid metsaga kaetud muhkusid meenutavad. Kohaliku turvamehe Patrikuga vesteldes kuulsin, et kõrgtatrad pidid veelgi ilusamad olema, need, mis meil silmapiiril paistsid olevat selle kõrval nohu.

Nüüdseks olen juba kaks nädalat turvaliselt majaseinte vahel elanud ja naudin vahelduseks tsivilisatsiooni mõnusid. Ärge saage minust valesti aru- reisida on küll tore, kuid ma eelistan siiski magamiseks oma 2x2 seksodroomi ja suletekki-patja. Kuidas see ütlus kunagi oligi- magama võin jääda kus iganes, aga ärgata tahan omas voodis.

Korraks veelgi kaugemasse minevikku põigates ja puhkust meenutades, tuleb tõdeda, et veetsin väga hästi aega- Viljandi folk, Seli mõisa külje all elava härra juures käik (mees, kellel paar haruldast sõiduriista kuuri all....ja täitsa pandav poeg on tal ka...aga see pole teps mitte see teema...), koprajaht, Melliste vanavara laat...no mida sa hing veel tahad. Täitsa tihedalt sisustatud aeg, ega suurt midagi rohkemat polekski selle aja sisse mahtunud vist. Kindlasti oleks veel tahtnud mõnda inimest näha ja mõnes kohas veel käia, aga küllap jõuab veel.

Praeguse plaani järgi tahan jaanuari eelviimasel nädalal siit riigist teele asuda, et enne kooli veel paar päeva puhata ja kibekiireid asjatoimetusi teha, näis, kas see ka õnnestub... Selle tarbeks on kõigepealt tarvis soetada sõiduriist, mis on võimeline 3000 km maha sõitma, sealjuures suuremate viperusteta, kõigi eelduste kohaselt. Aga selleni on veel mõni üksik kuu aega. See mind veel lohutabki, enam pole palju jäänud!

Pildikraami saab ka pisut :)

Ilus maa see Slovakkia...

Team Belgium, ehk kõik Belgia tiimi kutsarid ja nende groomid enne MM-i avaürituse rongkäiku.

Estonia. Jah, ka Eesti oli esmakordselt paarisrakendite MM-il esindatud üksikvõistlejaga. Olen uhke meie oma esikutsari üle! :)

Helloo! Mäest üles-hop-hop! Eestlane maratoni viimases takistuses. Oli edukas maraton!

Üks ilupilt ka :)

Peaväljakul oli alati hea vaade ümbritsevale ilule.

Kahjuks ei jõudnudki rohkem asiseid pilte elust ja olust teha, sest viibisin suurema osa ajast ainult kämbis ja mujale kollama väga ei sattunud. Või kui sattusingi, polnud pildimasinat ligi. Aga ma arvan, et pildimaterjal on informatiivne, andes edasi eredalt seda, millega me tegeleme nendel võistlustel.

Budapesti päevik

17.08

Öises Ungaris, nagu ka prantsusmaas, on jällegi oma võlu. Ma ei tea täpselt, kas mind lummab idee asumisest endises idabloki riigis, kus elu käib ikka veel vähemalt viis aastat taha, või pigem lihtsuses, millega siin asju võetakse. Eestlase jaoks hoopis teistsugune kliima-kuiv, kuum, samas talvel külm, annab mu siinolekule hoopis teise maigu. Ma ei oska öelda, kas ma pigem elaks siin, või belgias, oma mugavat elu. Mulle näib elu siin märksa võluvam, metsikum, vabam. Sugulust kohalikega ma ei tunne, kuigi oleme sugulasrahvad, oh ei. Ma arvan, et meie teed rahvustena on lahknenud nii piisavalt ammu aega tagasi, et traditsioonid on oluliselt teised. Kuid samas, mine sa tea. Pean lähipäevil asja pisut kohalike käest uurima. Siiski tabasin juba algselt ära mõned sarnased sõnatüved, mis tõid mulle ainult äratundmisrõõmu ja tegid päeva eredamaks. Sõnad on küll keeltmurdvalt pikad ja täis susisevaid häälikuid, kuid ma arvan ,et pean vaid ära õppima, kuidas siinset keelt loetakse. After all, pärast seda kui õppisin ära, kuidas lugeda flaami keelt ei tundu ka see enam kuigi keeruline, Kuid hüva. Mul on selja taga pikk sõit, ning ma olen väsinud. Homne algab varakult, et asuda uurima siinset kultuuri ja otsida meie ühiseid juuri ungarlastega, näis, kas see ka õnnestub.

18.08

Terve see riik on nagu üks väike venemaa. Ainult soojem. Ja keelest ei saa ma ka muhvigi aru. Ah et miks ta ngu Russia on? Siin on kõrvuti nii minevik, kui modernne olevik, rikkus-vaesus...Aeg on kohati jäänud seisma 20 aastat tagasi. Mõni ehitis, mis tollest ajast säilinud on ikka veel puutumata inimkätest, mis seda lammutada tahaks. Omaette elamus oli minu jaoks ka muidugi duši all käik. Lubasin endale seda pattu, et käisin eile vaid ujumas, sest tundsin end liig väsinult, et hakata veel ringkäiku võõrastesse eluruumidesse pesemisvõimaluse otsimiseks tegema. Niisiis sain täna mõistatada, kummast torust tuleb kahest külmast pisut soojem vesi ning üritasin meeleheitlikult meenutada lapsepõlve ergastanud jutte külma duši kasulikkusest. No ei tulnud meelde. Lohutasin end vaid mõttega, et külm dušš annab nahale nooruslikuma jume. No värskendav oli küll, aga iga päev ma seda siiski ei harrastaks.

See maa on kaunis. Siin on avarust, stepisarnast maastikku, Balkanisarnast mentaliteeti. Meie suured sugulased valisid endale rahvasterände ajal väga ilusa pesapaiga.

19.08

Ma ei ole kindel, mida täpselt ma tänasest päevast peaksin meelde jätma, või juurde õppima. Kui aus olla, oli küllaltki sisutühi päev. Tõsi, mul on küll mõne asja üle tarvis järgi mõelda, mis õhtusöögi ajal sai arutatud, aga ma kardan, et see võib kujundada vaid mu arvamust negatiivsemaks, kui see on. Hobumaailm on minu jaoks niiehknaa liiga õel ja tagarääkiv, kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkan veenduma, et ma ei taha vist ikka siin maailmas olla. Mulle meeldib pigem tehnikahuviliste konstruktiivne kriitikameel. Siin...noh. Ei ole enam sellist asja. Kurb, kuid tõsi, ma ootan homset et taastada oma usk hobuinimsetesse. Ma pole selle taastumises veel kindel.  

Nädala pärast lahkume siit oma Mannschaftiga Slovakkiasse. 

Nur du und ich

Komm, wir reisen rum die Welt.

Nautides Prantsusmaa avaraid vaateid, jõudsin arusaamale, et ilmselt ma tõesti olengi maailmakodanik. Ma ei suuda kuigi pikalt üheski kohas paigal olla, kuid samas vaimustun kergelt uutest väljakutsetest, uutest paikades ning inimestest. Praegugi võiks öelda, et mu elu on liiga stabiilne. Vajaksin rohkem ebakindlust ja improviseerimisvabadust, aga õnneks mu praegune töö ja elu Belgias pisut tasakaalustab seda kompotti.

Mulle näib, et ma võin juba ette ennustada, et see aasta siin, saab minu jaoks olema küllaltki suure tähtsusega. Ma ei ole juba praegu enam see inimene, kes ma olin. Ma küll ei suuda veel päris täpselt öelda, mis on teisiti, aga ma tunnen, et mõned asjad ei pruugi enam kunagi olla sellised, nagu need olid. Need muutused, ma arvan, on pigem positiivsed. Ma olen positiivsem inimene, küll oma äraspidisel moel, kuid siiski.

Kaks nädalat. Tahan juba Eestisse, keda ma petan.

Brüsseli kroonika vol12: Kiired ajad

Poolakad on toredad. Olen siiani kohutnud kolmega. Ühega rongis kodu poole sõites ning kahega öises pubis, kuhu me Kailiga maandusime. Ahjaa, Belgia pikim riist on 18 cm, siis kui ta magab. Ma muigasin ja tundsin vaestele belglastele kaasa, kui nad sellise varustusega peavad leppima. Ei, mitte et ma oleks saanud nüüd ise veenduda selles pikkuses või võimekuses (viimases muidu ma sügavalt kahtlen), sest ma olen ikkagi ontlik eestlane ja võõraste belglastega ei suhtle.

Siiski panin ma tantsu, nii et belglased võisid kõrval vaid kahvatada ja poolakatele jäin ma/jäime me silma. Mitte, et mulle alati sedasorti tähelepanu meeldiks. Eriti veel, kui tegu on üsna umbkeelsete tüüpidega. Oskavad vaid küsida, kas ma õlut soovin ja kas ma olen siin üksi või ootab mind Eestis mees ja kari lapsi ka. No aitäh, jah, olen juba kolmed kolmikud sünnitanud ja tulin siia maailma vanimat ametit õppima. No vägisi tekib tahtmine mingit sitta kokku rääkida. See viisakas jutt hakkab juba end ammendama.

Aga muidu on kõik kena. 20 päeva pärast olen jälle Eestis, söön teiei kõigi närvid nahka ja siis tõmban jälle tuld. Kui kellelgi on hea idee, kuidas mahutada kahe nädala sisse võimalikult palju inimesi, siis need on väga teretulnud.

Nädal aega veetsin taas metsade ja mägede vahel, ma arvan, et see võiks saada mu jägmiseks elukohaks. Mulle meeldib seal. Jägmisena lähen sinna elama, ma arvan. Sellekohased suulised kokkulepped on juba tehtud ja varsti õpin nii veel ka prantsuse keele ära, sest Valloonia piirkonna valdav keel on siiski prantsuse, eriti veel nii piiri ligidal, nagu seda on Orchimont. Ardennidest tulevad ka pildid, aga neljapäeval lähen jälle sõitu, seekord taas Prantsusmaale, Chablis'sse võistlustele, mis seekord ilmselt ära siiski ei jää. See on ka enne puhkust mu viimane võistlus ja pärast seda pean hakkama hobuseid kaarikus sõitma, kuna Filip soovib, et ma käiksin mägedes jalutamas, et hobused veaks ja oma selga treeniks. Mul pole iseenesest selle vastu midagi, polegi ilmammu enam kaarikuga sõitnud, saab vähemalt midagigi teha.

Kui asjalood hästi lähevad on lootust selle aastanumbri sees veel ka Ungaris ja Slovakkias ära käia, kuna tndub, et on seatud siht minna MM-ile, mis toimub augusti viimasel nädalavahetusel Topolciankys, Slovakkias. Enne seda lähevad hobused ja kogu "Mannschaft Kindt" Ungarisse aklimatiseeruma ja treenima. Asjad lähevad igal juhul täitsa huvitavaks. 9. juulil selgub, kas FEI rahastab meie sõitu 05.08 Saksamaale, Riesenbecki võistlema, ning sellest oleneb ka järgnev liikumine. Aga seni, elame veel ja naudime sooje ilmasid. Pildikraami kah:

Mu uus armastus Nero

Tõsine pähkel sõita, aga mis käigud ja mis selg...

...vanakurat lihtsalt liigub nii sujuvalt, nagu tugitoolis istuks...

...ja oleks, et ta siis tõrguks...oh ei..ja muide minuga oli tal kolmas kord elus hüpata. 

Katsetasin Kaili objektiivi konikute peal. Täitsa asine, aga midagi nagu oleks puudu...

Sellised mõnusad metsarajad

Ja üks pilt meeleolust ka. Nii need kaarikusõidud meil käivadki Ardennides. 

Paarkümmend meetrit vabalangemist. Mõnus. 

Üks ilupilt ka Chantali imelistest roosidest. Ehk tegelikult ma katsetasin ka veidi oma kaamera võimeid. 

Ja öelge vaid, et pole mugav sõiduk- vägagi mugavalt võib end sisse seada, nagu näha... :)