Heavy metal!

Vaatan, et viimasel ajal on jube populaarne oma õpingute tarvis mingi uus blogens püsti lüüa. No worries, ei hakka seda tegema, sest laiskus, mu suurim sõber, keelas selle rangelt ära. Ma võin siinsamas ka oma õppetöö üle viriseda. Hetkel küll teie õnneks midagi olulist pole öelda, sest mu 4-aastane pühendumus siin mulgimaal alles algas. Algus on paljutõotav ja hetkel olen positiivselt meelestatud kõike uude. Tundub, et kõige rohkem saan tegeleda alaga, mis kolm aastat on suuresti varjusurmas olnud- kunstiga. Homme on teine tund maalimist. Pean tunnistama, et pärast esimest tundi kui juhendaja mu käest paleti ja pintsli haaras, et ette näidata kuidas peab, olen veendunud, et ma ei tea maalimisest midagi! Kõik mu senised teadmised värvide segamisest ja paberile kandmisest löödi haledalt laiali ja nüüd hakkame siis usinalt uut alusmüüri ehitama. Õnneks pole ma kunagi olnud eriline värvipotimaniakk, seega on mul lihtsam uusi tõdesid omandada.
Ja tegelikult olen ma üsna rahul oma valikuga, sest ilmselt oleks mul kõvasti raskem istuda igavates loengutes ja püüda ärkvel püsida, kui tegeleda millegi praktilisega. Sepatöö praktikat küll ilmselt sel semestril me suurt ei saa, kuna sepikojad on veel ehitusjärgus, aga uuest aastast aetakse ka rauad suure tõenäosusega juba tuliseks. ;)

All the right moves

Minu muuseumisuvi on nüüdseks läbi. Oli mis ta oli, lõpuks oli isegi veidi kahju sealt lahkuda. Jõudsin soetada mõne väga hea sõbra, kellest on kahju lahkuda, kuid nagu mulle öeldi, siis "Otsi mind Facebookis üles". Kindlasti vaatan ma sellele ajale, mis sai seal veedetud veel hellustundega tagasi. Kuidagi kummaline on isegi mõelda, et homme ei lähe ma enam tööle, ei tervita Pippin mind oma heleda hirnatusega kaeraämbrit oodates, ei mingit teejoomist ja (auto)porno vaatamist enam tööajast! Jõudsin sealse rutiiniga juba nii ära harjuda, et isegi 6-päevased töönädalad ja nigel palk ei tundu kõige hullem variant. Inimene on juba kord harjumuste loom ja ma leian, et me suutsime oma 3-se "tiimiga" juba väga hea koostöö saavutada. Kui mulle juba ennegi pakkus huvi rakendisport, siis nüüd seda enam ja "kui ma ükskord suureks kasvan"... oeh, jah...
Eile tehti mulle ka üks pakkumine, mida ma tulevikku silmas pidades väga hoolikalt kaalun ja kui mul hästi läheb, tahaksin selle ka vastu võtta. Kahjuks ei saa küll seda, mida ma tahtsin, kuid vahetusvariant on ka hea, hoolimata sellest, et ma saan aru, milline omakasu sellega pakkujale kaasneb.
Veel veidi enne kui vahetan elukohta, identiteeti, tulevikku...
________________________________
Ahjaa, hip-hip-hurraa, 200.-s postitus!

Feelin'

Liblikad mündiõitel

Nagu linnuke oksal

Lõvi, Lill ja Lõikelaud

Unustatud

Tants paduvihmas(2010 augusti tormipäev Tamula rannas)

Romu

Liblik
Ehk veidi pildikraami enam kui aastatagusest ajast. Sai üks film aparaadist välja kougitud ja ilmutusse viidud. Enjoy!

Blowjob ei ole maksevahend!

Nonii, kallis kogudus...
Täna tahan ma teile südamele panna, et liinibussiga reisimine pole põrmugi ohutum, kui hääletamine. Nimelt oli minul ükspäev selline huvitav kogemus:
Hakkasin mina veidi liiga hilja liikuma bussi peale, mis viinuks mind Põlvast Võrru. Kuna ma teadsin, et tegemist on Tarbuse bussiga, mis liigub Võrust edasi Valga poole, kuna ma olin talvel selle bussiga tihti talli juurde sõitnud, ja teadsin, et see peatub igas peatuses, otsustasin minna vaatama, kas see peatub ka Võru tn peatuses. Sildil seda kirjas polnud ja et mul polnud enam aega bussijaama kõndida otsustasin minna Võrru häälega. Jõudsin just Rosma ristile, kui nägin et buss tuleb tagant. Ma ei hääletanud end bussi peale vaid lihtsalt seisin tee ääres ja buss peatus mu juures. Bussijuht oli mulle juba talvisest sõitmisest tuttav ja nii tegingi temaga veidi pikemalt juttu. Raha või bussipileti ostmist ta minult ei nõudnud. Kõik ilus-kena jõudsime Võrru, kus bussijuht mulle viipas, et ma istuks vähe, kuni teised maha lähevad. Ma siis istusin ja ootasin kuni ta bussi ära parkis ning küsisin, mis mureks siis oli. Härra ronis rooli tagant välja, istus mu kõrvalistmele ja hakkas juttu tegema. Samal ajal rändasid härra käed ikka minu pead silitama ja õlgu patsutama ja pilk oli ikka väga kiindunud minu jälgimisse. Mina vastasin vaid lühidalt tema küsimustele ja mainisin muu jutu sees ka seda, et mul sugulasi-sõpru bussijuhtide seas on, andes mõista, et kui ma puutumatult bussist ei välju keeratakse härra poldid küljest ja lüüakse kõik naelad sisse, mis välja turritavad kusagilt. Tegin kiirelt asja ja igal juhul minema ma sealt läksin. Ei ole alati liinibuss kõige ohutum sõiduriist... ei ole...

Happy Fucking Birthday!

Antud kirjatükk sisaldab suurel hulgal ebatsensuurseid sõnu, lastel alla 12 eluaasta on soovitatav lugeda seda vanemliku järelvalve all!

Ehk siis, Krissuke sai 20 aastat vanaks. Ja kas nüüd siis tähistame ka? Sittagi! Kellel on vaja muru niita, kellel hammas valutab, kellel vaja peab kammida, kellel niisama omaette onada. Mina mingu ja pidutsegu kui tahan, kedagi see suurt ei koti, thanks a lot, assholes!
Ehk siis...väljendan oma pahameelt, kui ma suure vaevaga saan vaba õhtupooliku ja mitte ükski väike pask ei taha minuga suve korralikult ära saata. Ah et see ei anna õigust sellist sõnastikku kasutada...no teate....lugemine on vabatahtlik, ja ausaltöeldes olen ma poliitkorrektsusest nii tüdinud, et tahaks kohe mitme kuu eest tagantjärgi ja ette ära ropendada. Kui teid kotib, siis väga tore, sest mind ei koti see küll enam vähimatki.
Nii juhtub, kui üks hetk saad aru, et sul pole neid ainsaidki sõpru, keda arvasid endal olemas olevat. Siis istudki üksi, kõrvaklapid peas, alkohol käeulatuses ja mängid surma mõttega(loe: saadad maailma kauni kaarega putsi).

Ahhaa!

Muuseumitöötaja on tegelikult kohati päris tore olla, näiteks on muuseumidel omavaheline kirjutamata kokkulepe, et töötajad saavad muuseumites tasuta käia. Ainuke jama asi selle juures on see, kui oled iga päev tööl ja sul polegi võimalust kusagil käia. Novot, meie ettevõtlikud inimesed mõtlesid siis välja, et Maanteemuuseum teeb oma töötajatele väljasõidu AHHAA keskusesse ja Põllumajandusmuuseumi. AGA järjekordne jama asi oli see, et toimus see ainsal vabal päeval, mis tähendas, et vaba päeva mul põhimõtteliselt ei olnud, kuigi tore oli rahvaga aega veeta sellegipoolest. Kui midagi muud sellest päevast ei jäänud, siis see, et palju head huumorit sai, jäi kindlasti meelde. Nagu näiteks see, kuidas kutsar ja praktikant rõõmsalt bussist maha jäid ja linnas ekseldes Vilde kohvikut otsisid, kuidas pea alaspidi rippudes tundub elu väga raske, kuidas Saurer EI LAGUNENUDKI ära ja me jõudsime tervetena tagasi alguspunkti, kui kole näeb välja ainus hobusetopis, mida kutsar terve oma senise elu jooksul näinud on ja palju muudki. Aga homme... homme on jälle töö. Ja järgmine nädal ja siis nädal pärast seda ja hiljemgi veel. Kas või kuidas ma selle üle elan, selgub siis, kui see neetud ellujäämislaager ükskord ometi läbi saab...

Dirty talk!

Vii mind endaga, põgeneme päevakuumusest.
Katastroofilise kiirusega läheneb kuum 20. Jah, tõepoolest, Krissu kasvas suureks. Hämmastavalt kiiresti on möödunud tänavune suvi, millest olen läbi tuisanud mälestusteta. Vahepeal sai pulmas käidud, paar autot ära rihitud, looma moodi töö tehtud ja koolidesse kandideeritud. Praeguseks on siis seis selline, et järgmisel õppeaastal võib mind kohata Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias rahvuslikku metallitööd õppimas. Minu ambitsioon ajakirjanikuna ilma teha peab ootama paremaid päevi, kirjatsura minust ei saa.
Kui kellelgi juhuslikult on keegi tuttav Viljandis, kes soovib korterit üürile anda, siis võib mulle teada anda, olen väga huvitet seda sorti pakkumistest.
Tegelikult see vist oligi kõik...